Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: Ülestõusmisaja IV pühapäev
Autor: Enn Auksmann   
laupäev, 10 mai 2014

Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist, kadumatu ja rüvetamatu ja närtsimatu pärandi saamiseks, mis on taevas talletatud teile. (1Pt 1:3-4)

 Need püha Peetruse sõnad kuuluvad ilma igasuguse kahtluseta piiblikohtade hulka, mis mulle kirikutööle tulles esimestena pähe kulusid. Tõsi, veidi teistsuguses tõlkes: «Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurt halastust mööda meid on uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist, kadumatu ja rüvetamatu ja närtsimatu pärandi saamiseks, mis meile taevasse on tallele pandud.»

See sõnastus pärineb Agenda ehk jumalateenistuste ja kiriklike talituste käsiraamatu 1979. aasta väljaandes olevast matusetalituse korrast, ning ma usun, et vähemalt oma põlvkonna vaimulike hulgas ei ole ma kaugeltki ainuke, kellel nii see kui paljud teised pühakirjasalmid on just sealt pähe jäänud, nii et võiksime neid väiksemagi meeldetuletuse peale lehekülgede kaupa tsiteerida. (Umbes nii, nagu vaimulike ühistel pikematel reisidel on täiesti kindlaks meelelahutuse osaks matuselaululehtede peast läbi laulmine.)

Ühelt poolt tuleb nüüd muidugi kohe ütlema tõtata, et surnumatmine ei ole sugugi vaimulike ainus tegevus – see tuletab mulle meelde ühes kunagises «Oliver Twisti» ekraniseeringus Mr. Sowerberry suhu pandud lauset «Alati teie teenistuses, härra!», milles peituv must huumor seisneb selles, et härra Sowerberry oli hauakaevaja.

Teisalt aga peavad ka vaimulikud – iseäranis vaimulikud, kuigi mitte ainult nemad! – kandma lakkamatult meeles teadmist oma surelikkusest, sellest, et «meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast» (Hb 13:14). Nii on vast andestatav ka see, kui üks nii tuttavaks saanud pühakirjasalm toob meelde selle tundmaõppimise konteksti ehk kõik need paljud-paljud korrad, mil olen seisnud kellegi haua veerel ja teda mulda sängitades justnimelt neid sügava ja kirka, tõepoolest elava lootuse sõnu lugenud.

Jumal on meid «oma suurest halastusest» (või «oma suurt halastust mööda», nagu ütleb vanem tõlge, s.t vastavalt oma halastusele ja meid sellesse halastusse haarates) «uuesti sünnitanud elavaks lootuseks». Viimased sõnad oleks õigem tõlkida «elavasse lootusesse», analoogiliselt sellele, nagu meid esimesel korral sünnitati siia patusesse ja lootusetusse maailma. Jah, me oleme endiselt maailmas, aga me ei ole enam sellest maailmast (vrd Jh 17:11.14-16). Väliselt, nähtavalt ümbritseb meid ikka veel – ning vahel tundub, et järjest enam ja enam – lootusetus, aga ometi elame lootuses, mis mitte lihtsalt ei neutraliseeri meid ümbritsevat lootusetust, vaid justkui muudab selle lootusetuse enese lootuseks. Samalaadselt, nagu surmatoovast ristist on Kristuse ohvri läbi saanud ülirikkalikku vilja kandev elupuu. Või nagu Noa aegne veeuputus mitte ei hukutanud lõplikult inimsugu, vaid kinkis sellele uue, lootusrikka alguse (vrd 1Ms 6-9 ja 1Pt 3:18-22).

Veeuputuse näitega jätkates: me teame, et samal ajal, kui inimene ei suuda vee all hingata ning vett kopsudesse tõmmates upub, on vees tavaliselt täiesti piisavalt hapnikku nende elusolendite jaoks, kes on võimelised hingama kas lõpuste abil või koguni terve oma kehapinnaga. Muidugi on see vaid nõder analoogia, ent midagi ütleb see meile siiski: välised olud jäävad samaks ka pärast meie uuestisündimist «elavasse lootusesse», kuid meie ise ei ole enam endised. Uuestisündimine ei ole midagi tühipaljalt sümboolset, vaid see tähendab meie täielikku uueks saamist Jeesuses Kristuses, Tema ülestõusmise läbi surnuist, mille järel oleme suutelised isegi keset kõige lootusetumat lootusetust elama elavas lootuses.

Püha Paulus ütleb, et ristimises oleme koos Kristusega surnud, maha maetud ja üles tõusnud (Rm 6:4), me oleme Kristusega rõivastatud (Gl 3:27), ning püha Peetrus lisab, et meid «pole uuesti sünnitatud kaduvast, vaid kadumatust seemnest» (1Pt 1:23).

Muide, kui püha Peetrus kõneleb sellest, et meid on «uuesti sünnitatud», siis siin kasutatud kreekakeelne sõna anagennao, omamata küll otseselt vastavat tähendust, tekitab vähemalt assotsiatsiooni ülespoole suunatud liikumisest. See tähendab, et nagu püha Peetrus jätkab, kõneldes «kadumatust, rüvetamatust ja närtsimatust pärandist», mis meile «taevasse on tallele pandud», oleme ka meie sünnitatud mitte lihtsalt uuesti, vaid justnimelt selle taevase jaoks, selle jaoks, mis on «üleval». Me oleme siit «alt» sünnitatud «üles». Me olime «alt», «maast», aga me ei saa Jumala riiki muidu, kui me ei sünni «ülalt» (vrd Jh 3:3.7.31).

Nende pühakirjasalmide üle mõtiskledes tasub pöörata veidi lähemat tähelepanu ka mõistele «pärand». Vastav kreekakeelne sõna kleronomia koosneb kahest poolest, millest teine (nomos – seadus, kord, kindlaksmääratu) kinnitab, et pärijal on tõepoolest õigus saada, mis talle kuulub, ent esimene pool (kleros – liisk, liisuosa) viitab tõsiasjale, et see õigus ei ole millegagi ära teenitud, vaid see on teenimatu, inimlikus mõttes isegi juhuslik.

Jumala seisukohalt ei ole siin muidugi midagi juhuslikku – aga kindlasti ei ole siin ka midagi sellist, mille oleksime ära teeninud. See «pärand», mis meie jaoks on taevasse tallele pandud, ei rajane mitte meie õigusel, vaid jumalikul, Tema armu, halastuse ja armastuse õigusel. See on meile kingitud ja Jumala Poja, meie Õnnistegija Jeesuse Kristuse kui «laitmatu ja puhta Talle kalli verega» (1Pt 1:18-19) kätte võidetud.

Jumalik pärand on taevas meie jaoks «talletatud» või «tallele pandud». Kreeka keeles ei tähenda siin kasutatud verb tereo aga mitte ainult seda, et see pärand on meie jaoks seal taevas olemas, vaid meile kinnitatakse, et Issand hoiab seda pärandit meie jaoks, Ta ei lase sellega midagi juhtuda, see on tõeliselt «kadumatu ja rüvetamatu ja närtsimatu» ning Jumal kaitseb ning säilitab seda, et võiksime selle kord «üliväga kirgastatud rõõmuga» vastu võtta kui oma usu ja elu «eesmärgi – oma hingede pääste» (1Pt 1:8-9).

Jah, see on tõesti üks elav lootus, millesse Jumal on meid Kristuse ülestõusmise läbi oma suurt halastust mööda uuesti sünnitanud!

 
< Eelmine   Järgmine >