Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

ARVAMUS: On aeg lõpetada "südametunnistuse järgi" elamine
Autor: Roman Matjukov   
pühapäev, 27 aprill 2014

Active Image

Kui sisestada Yandexi või Google'i otsingureale fraas «Venemaa on maailmas [sellel ja sellel] kohal», siis saab teada, et meie maa on rebinud end üleilmseks liidriks:

 

rahvastiku kahanemise absoluutarvu poolest;

abielulahutuste ja väljaspool abielu sündinud laste arvu poolest;

vanemate poolt hüljatud laste arvu poolest;

enesetappude hulga poolest laste ja noorte seas;

abortide ja sünnitusel surnud naiste hulga poolest;

heroiini tarbimise koguse poolest (21% kogu maailmas toodetud heroiinist);

kange alkoholi müügi koguse poolest;

piirituse ja piiritust sisaldavate jookide tarbimise koguse poolest;

tubaka suitsetamise kasvu tempo poolest;

suitsetavate laste arvu poolest;

HI-viirusega nakatunute juurdekasvutempo poolest.

Ning veel on Venemaa maailmas teisel kohal (pärast Leedut) enesetappude arvu poolest ja mõrvade arvu poolest elanikonna arvu kohta (Kolumbia järel).

 

See on see, milliseks on meie maa kahjuks muutunud 20 aasta jooksul pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Kuid tõeliselt järele mõtlema sunnib üks teistsugune statistika.

1988. aastal tähistas Vene Õigeusu Kirik pidulikult Venemaa ristimise 1000. aastapäeva. Sel juubeliaastal oli Vene Õigeusu Kirikul kokku 21 kloostrit, 6893 kogudust, 2 vaimulikku akadeemiat ja 3 vaimulikku seminari.

Kakskümmend aastat hiljem, 2008. aasta lõpul, oli meie kirikul metropoliit Juvenaliuse poolt esitatud statistika kohaselt juba 478 kloostrit, 29263 kogudust, vaimulikkonda kuulus 30670 inimest, oli 11051 pühapäevakooli, tegutseb 5 vaimulikku akadeemiat, 3 õigeusu ülikooli, 2 teoloogilist instituuti, 38 vaimulikku seminari, 39 vaimulikku õppeasutust.

Aleksius II patriarhiks oleku ajal taastati meie maal ligemale 3 pühakoda päevas. Praegusel hetkel nimetab end õigeusklikuks rohkem kui 70% Venemaa elanikkonnast…

See kõik on imekaunis, kuid need kaks statistikat ei tee kokku panduna millegipärast sugugi rõõmu. Kuidas küll tuleb välja, et ümberringi on üha rohkem usklikke ja samal ajal ka üha rohkem aborte, abielulahutusi, joodikuid, orbe? Üha ohtlikum on kedagi usaldada, üha rohkem on võimalus saada petta, üha vähem aga, et keegi kuuleb su abipalvet. Kõige selle juures ei lakka jutud usu taassünnist.

Kujuneb taoline mulje, nagu teostaks meie rahvas mingisugust hiiglaslikku eksperimenti, püüdes iseendale ja kogu maailmale tõestada, et on võimalik uskuda Jumalasse ning samal ajal mitte midagi muuta oma kõlbelises elus. Kahjuks on taolise eksperimendi sooritanud enne meid ka teised rahvad, ja alati on see lõppenud ühtmoodi – riikluse hävimisega. Nii oli see 1. sajandil Juudamaal, nii oli see Rooma impeeriumiga, nii oli kuulsa Bütsantsiga, mis pidas end õigeusu viimseks kantsiks ning mida ei ole enam rohkem kui viis sajandit.

 

Me oleme õppinud:

panema küünlaid ja tegema aborti;

pühitsema pajuoksi ja lammutama oma perekondi;

ehitama kirikuid ja elama sohielu;

kummarduma ikoonide ees ja jääma kurdiks võõrale hädale;

käima pühakojas ja türanniseerima oma koduseid.

 

Kas see saab nõnda jätkuda veel pikalt? Ajalugu näitab, et mitte. Kas on olemas väljapääs? Muidugi!

On aeg lõpetada elamine «südametunnistuse järgi», on vaja hakata elama Evangeeliumi järgi, sest nagu on selgunud, on meie südametunnistust täiesti võimatu usaldada.

On vaja lõpetada «hinges» ja «omal viisil» uskumine, kuna «hinges» oma lapsi toita, «hinges» palka saada ja «hinges» soojalt riietuda ei taha millegipärast mitte keegi.

On vaja viimaks ometi tuletada meelde Kristuse sõna sellest, et «mitte igaüks, kes mulle ütleb: «Issand, Issand!», ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas» (Mt 7:21).

Me oleme hakanud liiga vara tundma rõõmu «usu taassünnist» ja unustanud liiga kiiresti, et väärusk on hullem uskmatusest ning et Kristust ei löönud risti sugugi mitte ateistid.

Usu mõtteks on inimese seesmine muutumine, aga kui seda eesmärki ei seata, siis saab usust peagi vagatsemine ja silmakirjatsemine, või siis kujuneb see tühipaljaks rituaaliks, mille ülesandeks on inimest veenda tema «vaimulikkuses» ja «usklikkuses».

Me peame saama aru, et häid inimesi on maailmas valdav enamus, ent nad kõik on liigselt ametis iseendaga. Ei aita mitte head, vaid need, kes ei ole ükskõiksed. Ja justnimelt sellisteks, kellel ei ole ükskõik, on meil vaja saada.

Kui meie elus ja meie usus mitte miski ei muutu, siis tuleb meil liiga paljusid kibedaid piibellikke prohvetikuulutusi Iisraeli rahva kohta saada tunda ka omal nahal – mille eest hoidku meid Issand Jumal.

 

Roman Matjukov

Isa Roman Matjukov on Vene Õigeusu Kiriku preester

 

Tõlkinud Enn Auksmann

 

 
< Eelmine   Järgmine >