Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MEEDIAST: Elu Sõna asutaja Ulf Ekman oma teekonnast katoliku kirikusse
Autor: toimetus   
pühapäev, 27 aprill 2014

Pühapäeval, 9. mActive Imageärtsil 2014, andis Rootsi Elu Sõna karismaatilise usuliikumise asutaja pastor Ulf Ekman avalikult teada, et kavatseb koos oma naise Birgittaga liituda katoliku kirikuga (vt siit). Valmistudes pärast ülestõusmis­pühi katoliiklaseks saama, kõneles Ekman oma teest katoliku kirikusse väljaandele Catholic Herald.

Göteborgis sündinud ja lapsena luterlikus kirikus ristitud, kuid ilmalikku elu elanud Ekmanist sai tänu sõbrale teadlik kristlane. Ta ordineeriti 1979. aastal Rootsi Kirikus, kuid juba 1983. aastal asutas ta Elu Sõna nimelise liikumise. Enda sõnul polnud Ekman lahkunud luterlikust kirikust, vaid üksnes ametist.

1988. aastal palvetas Elu Sõna paavst Johannes Paulus II Rootsi-visiidi vastu. Ekmani sõnul esines Rootsi vabakiriklikes ja karismaatilistes ringkondades katoliikluse­vastast hoiakut. Paavsti ei peetud antikristuseks, kuid temas nähti kedagi, kelle õpetused ei tugine Pühakirjale.

Teisalt polnud Ekman rahul vabakogudusliku arusaamaga armulauast. „See ei rahuldanud mind, niisiis hakkasime seda rohkem rõhutama, õpetades rohkem reaal­presentsi, Issanda reaalset kohal­olekut armu­lauas, leivas ja veinis. Loomulikult viib see järgmiste küsimusteni,“ nentis Ekman.

Elu Sõna liikumise kasvades ja uute koguduste tekkides ei jätnud teda küsimus, mis on Kirik.

„Oli mitmeid kogemusi. See, mis juhtus 1998. aasta paiku, nagu ütlesin, oli soov teada saada, mis on Kirik tegelikult. Minu jaoks oli see eksistentsiaalne ja eklesioloogiline küsimus: mida me [Elu Sõnas] ikkagi teeme? Mille osa me tegelikult oleme? Ja kuhu see meid viib? Mis juhtub vaba­kirikliku liikumisega saja või saja viiekümne aasta pärast? Kuidas on ajaloolised kirikud, eriti katoliku kirik, vastu pidanud? See oli arusaam Kiriku stabiilsusest ja ajaloolisusest, mis mind köitis. Kui ma hakkasin seda uurima, eriti eklesioloogiat, siis ei saa seda teha ilma katoliku kirikuga ühendusse astumata. Nii ma siis avastasin ühe asja teise järel.“

Maailma erinevates paikades nägi Ekman väga eripalgelist katoliiklust: „See oli hämmastav. Ma kohtusin eri tüüpi katoliiklastega, kõige konservatiivsematest kuni karismaatikuteni. Ja järkjärgult, külastades kõige erinevamaid katoliiklikke keskkondi ja seltskondi Euroopa erinevais paigus avas see mu silmad katoliku kiriku suhtes.“

9. märtsil teatas Ekman Elu Sõna koguduse ees Uppsalas, et kavatseb koos oma naisega liituda katoliku kirikuga. Kuidas kogudus sellesse suhtus?

„Noh, muutus väga vaikseks. Kui karismaatilises kirikus muutub vaikseks, siis tead, et inimesed mõtlevad. Kui ma lõpetasin, kõlas spontaanne aplaus. See üllatas mind väga, ja paljud, väga paljud inimesed tulid pärast minu juurde. Mõned neist ütlesid: „Me ei mõista seda, kuid me õnnistame sind. Täname sinu eest Jumalat ja oleme veendunud, et Issand juhib sind.“ See oli väga julgustav.“

Väljaandele Catholic Herald ütles Ekman, et teda konfirmeerib pärast ülestõusmis­pühi Stockholmi katoliku piiskop Anders Arborelius, „kuid me teeme seda pisut privaatselt“.

Küsimusele, mida ta katoliiklaseks saades kõige enam igatseb, vastas Ekman kõhklematult: „Sakramentaalset elu. Selle järele oleme me igatsenud. Kui ma hakkasin huvi tundma, mis on Kiriku olemus, siis see on autoriteet, sakramendid ja ühtsus. Need kolm asja tõmbasid meid Kirikusse. Mul on alati olnud tugev tõmme sakramentide suhtes, kuid kui ma hakkasin aru saama, mis nad tegelikult on ja kuidas nad toimivad, tundsin ma, et vaatan neid väljas­seisjana. [---] Nii et ma ütleksin, et täielikkus, mille Issand on Katoliku Kirikule andnud – seda ma olen mõistnud ja igatsen.“

Loe lähemalt väljaandest Catholic Herald.

 
< Eelmine   Järgmine >