Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: Valge Pühapäev
Autor: Enn Auksmann   
laupäev, 26 aprill 2014

Ja kuna tema siin, keda te näete ja tunnete, on uskunud Jeesuse nimesse, siis on see nimi teinud ta tugevaks, ja usk, mis tuleb Jeesuse läbi, on talle andnud täie tervise teie kõikide silma all. (Ap 3:16)

 See salm on paremini tõlgitud 1968. aasta piibliväljaandes: «Ja usu läbi Tema nimesse on Tema nimi teinud tugevaks selle, keda te näete ja tunnete; ja usk, mis tuleb Temalt, on sellele andnud täie tervise teie kõikide nähes.» (Ap 3:16) Üsna sarnane on ka 1739. aasta tõlge: «Ja usso läbbi Temma nimme sisse, on Temma nimmi sellesinnatse kinnitanud, kedda teie näte ja tunnete; ja se usk, mis Temma läbbi on, on temmale sedda õiget tervist annud teie keikide silma nähhes.»

Veidi teistsugune ja seetõttu ka võrdlusmaterjalina huvitav on Martin Lutheri algne tõlge: «Vnd durch den glauben an seinen Namen hat er an Diesem den jr sehet vnd kennet bestetiget seinen Namen vnd der glaube durch jn hat diesem gegeben diese gesundheit fur ewren augen.» – «Ja usu läbi Tema nimesse on Ta selle juures, keda te näete ja tunnete, kinnitanud oma nime, ja usk Tema läbi on sellele andnud selle tervise teie silme ees.»

Erinevuseks on siin peamiselt see, kas Kristus on usu läbi Tema nimesse kinnitanud toda jalutut meest, kes püha Peetruse sõna peale tervise tagasi sai, või on Ta seda jalutut meest tervendades kinnitanud oma nime, s.t seda, et Ta tõesti on see, kelle apostlid ütlevad Ta olevat ning mida Tema nimi õigupoolest tähendab.

Küllap meil ei ole põhjust selle erinevuse üle väga pikalt arutlema jääda, kuna kreekakeelne originaal lubab tõlkida nii ühel kui teisel viisil (või õigemini: kreekakeelset originaali on siinkohal pea võimatu sõnasõnalt tõlkida) ning õiged on mõlemad. Jalutu mees on saanud terveks, s.t usk Jeesuse nimesse on teda kinnitanud, teinud ta tugevaks, ning kahtlemata kinnitab see imeline tervenemine ka apostlite kuulutust Jeesusest kui Jumala läkitatud Päästjast, Messiast ehk Kristusest, kelle nimes üksi on pääste kõikidele, kes Temasse usuvad. – «Ja kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks.» (Ap 4:12)

Aga mida tähendab usk Jeesuse nimesse ning selle nime läbi terveks või koguni päästetud saamine? See ei seisne mitte selles, nagu oleks tollel nimel – või ükskõik, millisel nimel – mingi maagiline vägi; nagu oleks tegemist mingi võlusõnaga, mille ütlemisel omatakse kontrolli selle taga peituvate salapäraste jõudude üle. Aeg-ajalt võib küll kohata inimesi, kes nõnda mõtlevad – ning kes näiteks keelduvad kasutamast eesti keelele omast nimevormi Jeesus ja üritavad teistelegi selgeks teha, et ainuõige ja imeliselt, lausa automaatselt päästev oleks öelda Tema kohta Ješua. Vahel jõutakse koguni vandenõuteooriani, mille kohaselt kirik olla kuritegelikult seda õiget nime inimeste eest varjanud, kuna polevat tahtnud, et inimesed tõeliselt päästetud saaksid.

Niisugused arutlused on valed. Jeesuse nime vägi ei seisne mitte selles, millistest tähedest see koosneb ja mismoodi see ühes või teises keeles konkreetselt kõlab, vaid selle nime tähenduses ning – ja see on peaasi! – selles, et Jeesuse isik vastab Tema nime tähendusele, et Ta tõepoolest on see, kelle Tema nimi ütleb Ta olevat.

Nimi Jeesus tähendab «Issand (Jahve/Jehoova) päästab/aitab/lunastab». Sama nime kannab – Kristuse eelkujuna – Vanas Testamendis Iisraeli rahva Tõotatud Maale juhtinud Joosua, aga erinevalt temast mõistab Uus Testament Jeesust enam mitte kaudselt jumaliku pääste tööriistana, vaid Issanda endana, kes on tulnud inimesi päästma. Just nii selgitab nii Jeesuse nime tähendust kui ka Tema missiooni püha Matteuse evangeeliumis ingel, kes ütleb Jeesuse kasuisale Joosepile: «Sina paned Talle nimeks Jeesus, sest Tema päästab oma rahva nende pattudest.» (Mt 1:21) Ja eks sellelesamale viita jalutu tervenemisest kõneldes ka püha Peetrus: «Parandage siis meelt ja pöörduge, et teie patud kustutataks!» (Ap 3:19)

Jeesuse nime kuulutamine, Tema nimesse uskumine, Tema nimel tegutsemine (ja palvetamine) tähendab niisiis eeskätt seda, et kõike, mida me teeme, teeme teadlikuna sellest, et Temas päästab Jumal meid meie pattudest. Paneme tähele: Ta mitte ainult ei anna meile meie patte andeks, vaid Ta päästab meid neist, nende orjusest ning nendega kaasnevast, s.t surmast ja hukatusest.

Kindlasti oleks tollele jalutulegi olnud suureks toeks, kui keegi oleks tema jaoks aega võtnud ja teda tema haiguses lohutanud. Ning kahtlemata olid talle suureks asjaks ja abiks almused, mida möödakäijad talle jagasid. Aga kui võrreldamatult väike on see kõik võrreldes sellega, mida ta tõeliselt vajas ning mida Jumal talle apostlite sõna ja sellest võrsunud usu läbi kinkis! Tema, kes oli olnud sündimisest saati jalutu, võis nüüdsest peale – esimest korda elus! – seista, kõndida ja hüpata.

Ka patune vajab julgustavaid sõnu – ning muidugi andeksandmist, kui see on kuidagigi võimalik. See on suur asi, kui keegi ei pea endaga pidevalt kaasa vedama süükoormat möödunu pärast. Aga kui võrratult palju suurem on see, kui inimesele antakse võimalus patuorjusest tõeliselt pääseda, s.t olla vaba mitte ainult patusüüst, vaid ka patu tegemisest.

Jumal ei ole Kristuses tulnud mitte lappima vana, vaid tegema uut (vrd Mt 9:16-17). Just sellest tunnistab Jeesuse nimi – ning Ta on tõepoolest see, kelle Tema nimi ütleb Ta olevat. Selle kinnituseks ei ole mitte ainult Jeesuse nimel tehtud tunnustähed, vaid eeskätt Tema ülestõusmine surnuist, mille järel Ta näitas ennast korduvalt oma jüngritele.

Püha Peetrus ütles jalutu tervendamisest jahmunud rahvale toimunust ja Jeesusest kõneldes: «Teie tapsite Elu Juhi, aga Jumal on Ta surnuist üles äratanud; selle tunnistajad oleme meie.» (Ap 3:15) Just seeläbi on Jeesus, nagu võime Martin Lutheri piiblitõlke sõnadega öelda, kinnitanud oma nime – seda nime, millesse uskudes meil on tõeline elu (Jh 20:31). Ja kuna ka usk tuleb, nagu Pühakiri näitab, Jeesuse kaudu, siis on meil vaja nagu apostlid pärast Kristuse ülestõusmist paluda, et Issand läkitaks meile oma Püha Vaimu ning täidaks meid päästva ja eluandva usuga.

 
< Eelmine   Järgmine >