Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Suur Reede: mõtisklusi Johann Gerhardilt ja piiskop Melitonilt
Autor: Wille Huuskonen   
neljapäev, 17 aprill 2014

Johann Gerhard, Usu püha saladus:

Active ImageHelde Jeesus, mina tunnen Su südamlikku halastust ja Su armastuse hõõgust (Lk 1:78): tundub, et Sa armastad mind rohkem, kui iseennast, kui annad ennast minu eest. Mis on Sinul, täiesti puhtal, tegemist kasvõi mõttega surmast? Mis on Sinul, kauneimal inim­­lastest, tegemist näkku sülitamisega? Mis on Sinul, kõige õigemal, tegemist piitsutamise ja ahelatega? See kõik oleks saanud mulle, aga oma seletamatus armastuses astud Sa alla selle maailma vanglasse, võtad ülle minu orjarüü ja kannad ennastsalgavalt minu karistuse. Mind oleks tulnud mu pattude pärast mõista põletava põrgu kustumatutesse leekidesse, aga risti altaril armastuse tulest hõõgudes teed Sa mind neist vabaks. Mina oleks tulnud mu pattude pärast tõugata kaugele taevase Isa palge eest, aga Sina pidid minu pärast kaebama, et taevane Isa on Sind maha jätnud. Mina pidin jääma igaveseks Kuradi ja tema inglite piinata, aga Sina annad oma piiritust armastusest ennast Saatana teenijate pekstavaks ja risti­löödavaks.

Sama palju, kui näen seda, mis tõi Sulle kannatust, sama palju näen ka tõendeid Sinu armastusest minu vastu. On ju minu patud need ahelad, piitsalöögid ja okkad, mis Sind haavasid. Sinu armastus ei rahuldunud sellega, et võtsid omaks meie liha, veel selgemalt tahtsid Sa seda kinnitada Sinu hinge ja ihu kannatusega. Mis olen mina, ülev Issand, et sõnakuulmatu orja pärast tahtsid Sa nii palju aastaid olla orjana? Võrratu Issand, kes olen mina, et Sa isegi surmast ei keeldu, minu, jõleda patu orja ja Kuradi hoora pärast? Kes olen mina, halastaja Looja, et Sa minu, armetu loodu pärast ei põrku tagasi isegi risti piinapuu ees? Mu armastusväärne Tall, olen Sinule, kaunile liiliale, haavav ja torkav okas. Mina panen Sinu peale ränkraske koorma, mis rõhub Sind nõnda, et verepisarad voolavad Su ülevast ihust.

 

Meliton, Ülestõusmispüha jutlus:

Miks küll, oh Iisrael, panid Sa toime selle kuritöö? Põlgasid ära Tema, kes andis sulle suuruse. Häbistasid Teda, kes andis sulle au. Salgasid Tema, kes võttis sind omaks. Kuulutasid lindpriiks Tema, kes andis sulle oma seaduse. Surmasid Tema, kes andis sulle elu. Miks tegid sa seda, oh Iisrael?

[Miks Ta surmati?] / Sest Tema tervendas nende vigased / puhastas nende pidali­tõbised / viis valgusesse nende pimedad / ja äratas nende surnud. / Selle pärast Ta kannatas.

[Oh Iisrael,] sina lõid piitsa Tema ihusse ja okaskrooni Tema pähe. Sidusid kinni Tema kaunid käed, mis voolisid sind maast. Jootsid sappi Tema kaunisse suusse, mis puhus elu sinu suhu. Surmasid Issanda suurel pühal.

Sina rõõmutsesid – Tema kannatas nälga. Sina jõid veini, sõid leiba, Tema aga äädikat ja sappi. Sinu pale säras, Tema [nägu moondus kurvastusest]. Sinul oli rõõm, Tema tundis valu. Sina laulsid psalme – Tema mõisteti surma. Sina lõid takti – Tema löödi risti. Sina tantsisid – Tema maeti. Sina lebasid pehmes voodis – Tema hauakoopas.

Oh kurjategija Iisrael, miks panid Sa toime selle kuritöö? Miks tõukasid hirmsasse kannatusse oma Issanda, Valitseja, Looja, Tegija, Tema, kes andis sulle suuruse, Tema, kes nimetas su Iisraeliks?

Ei olnud sinust Iisraeli. Sa ju ei näinud Jumalat, ei tundnud Issandat, ei teadnud, oh Iisrael, et see on Jumala esmasündinu, kes on sündinud enne koidutähte. Tema pani valguse särama, Tema pani päikese paistma, Tema eraldas pimeduse valgusest. [---]

Tema, kes pani rippuma maa, pannakse rippuma. Tema, kes lõi taeva, löödi risti. Tema, kes pani kõik oma kohale, on pandud puule. Valitsejaga on vägivallatsetud. Jumal on surmatud.

Iisraeli kuninga on elavate hulgast kõrvaldanud Iisraeli parem käsi. Oh kohutavat mõrva, oh kohutavat kuritööd! Valitseja kuju on muutunud. Alasti on Tema keha. Ei lubatud Talle hõlsti katma Tema alastust.

Sellepärast pöördusid taeva valgused meist ära ja päev pimenes, et peita puule riputatud alastiolijat. See ei varjanud Issanda keha, vaid inimeste silmi.

Jah, kui rahvas ei värisenud, siis värises maa. Kui rahvas ei kohkunud, siis kohkusid taevad. Kui rahvas ei rebinud lõhki oma riideid, siis rebis neid ingel. Kui rahvas ei kaevelnud, müristas taevast Issand ja Kõige­kõrgem lasi kuulda oma häält.

Sellepärast, oh Iisrael: Issanda ees sa ei värisenud, Issanda ees ei kohkunud, Issanda ees ei kaevelnud. Oma esmasündinute ees tõstsid sa kaebehäält, rippuva Issanda ees ei rebinud sa oma riideid.

 

Johann Gerhard, Usu pühActive Imagea saladus:

Vaata, usklik hing, ristil kannataja valu, seal rippuja haavu ja surija piina. Pead, mille ees inglidki vaimus värisevad, torkavad tihedad okkad. Kaunisse näkku, kauneimasse inimlaste seast, sülitavad jumalatud, et teha seda näotuks. Päiksestki kirkamaid silmi katab surma vari. Kõrvu, mis kuulevad inglite ülistust, kriiskavad patustajate sõim ja salvav pilge. Suule, mis toob esile jumalikke sõnu ja õpetab ingleid, antakse juua sappi ja äädikat. (Js 66:1) Jalad, mille järigi ette kummardutakse ülistades, lüüakse puu külge. Käed, mis laotasid taevad, on pingutatud ristipuule ja selle külge löödud. (Js 45:12) Ihu, mis on jumaluse kõige­püham asupaik ja puhtaist puhtaim eluase, piitsutatakse ja pistetakse läbi piigiga – puutumata jäi üksnes keel, nõnda, et Ta sai palvetada oma risti­lööjate eest. Teda, kes Isaga valitseb taevas, naelutavad patused alatult ristile. (Lk 23:34)

Jumal sureb, Jumal kannatab, Jumal valab oma verd. Selle lunahinna suuruse järgi võid sa arvata ohu suurust. Ravimi hinna järgi võid arvata haiguse ohtlikkust. Tohutult sügavad olid need haavad, mida ei saanud parandada muul viisil, kui eluandva ja elustava liha haavadega. Ränk oli see haigus, mida ei saanud ravida teisiti, kui arsti surmaga. [---]

Kui suurte ja veriste tähtedega kirjutatuna on minu patud loetavad Kristuse ihus! Kui nähtav on, õiglane Jumal, Sinu viha minu ülekohtu pärast! Kui rasketes ahelates oleksin pidanud ma olema, kui nende purustamiseks makstakse nii kallis lunastus­hind! Kui tohutud on olnud minu patu plekid, kui nende puhastamiseks voolavad vereojad Kristuse ihust! (Lk 22:44) Oh, õiglane Jumal, halastav Isa, pane tähele, kui ülekohtust karistust on Sinu Poeg kandnud ristil ning unusta, kui ülekohtused on sinu kõlbmatu orja teod. Vaata Tema sügavatesse haavadesse ja uputa minu patud Sinu armu sügavasse merre! (Mi 7:19) [---]

Kristus higistas meie pärast verd, et meie surmavõitluse külm higi meid ei rammestaks. Tema tahtis minna võitlusse surmaga, et meie ei masenduks surmavõitluses. Tema tahtis taluda kohutavat ahistust ja muret kuni surmani, et meie saaksime osa igavesest taevasest rõõmust. [---] Tema tahtis, et juudid Ta vangistaksid ja kinni seoksid, et päästa vabaks meid, kes oleme patu ahelates, mõistetud igavesse hukatusse. Tema tahtis, et Ta kannatustee algaks aiast, et hüvitada patt, mis oli alanud paradiisi­aiast. Tema tahtis, et ingel Teda kinnitaks, et meie võiksime saada taevaste inglite kaaslasteks. Ta jüngrid hülgavad Tema, et Ta saaks enda külge liita meid, keda autu langemine on võõrutanud Jumalast. Teda süüdistasid süneedriumi ees valetunnistajad, et Saatan ei saaks meid süüdistada Jumala käskude põhjal. Tema üle mõisteti kohut maa peal, et meie saaksime vabaks taevas. Tema, kes ei teinud pattu, vaikis pattude pärast, et meie ei peaks oma pattude pärast vaikima, kui meid viiakse Jumala kohtujärje ette. Tema lasi lüüa ennast näkku, et meie saaksime vabaks südametunnistuse ja Saatana torgetest. Tema lasi ennast pilgata, et meie võiksime pilkega vastata Saatana ilkumisele. Tema pea kaeti, et Tema saaks meilt võtta patu katte, mis takistab meid vaatamast Jumala poole, hoides meid hukutavas pimeduses. Tema tahtis saada lahti rõivastatuks, et meile antaks tagasi puhtuse rüü, mille me patu pärast kaotasime. Tema lasi okastel end torgata, et tervendada meie südame torked.

Tema kandis risti koormat, et võtta meie pealt igavese karistuse koorem. Tema kisendas Jumalast hüljatuse pärast, et valmistada meile igavene eluase Jumala juures. Tema janunes ristil [---], et meie ei nõrkeks igavesest janust. Tema tahtel kõrvetas Teda Jumala viha lõõm, et võtta meilt ära põrgu tuli. Tema üle mõisteti kohut, et teha meid vabaks Jumala kohtust. Tema tehti süüdlaseks, et Ta päästaks vabaks meid, kes oleme süüdlased. Valelike käed lõid Teda, et Ta võiks tõrjuda meie pealt Kuradi piitsa­löögid. Tema kisendas valudes, et hoida meid igavestest oietest. Tema valas pisaraid, et pühkida meie pisarad. Tema suri, et meie saaksime elada. Teda läbistas põrgu valu, et meie ei peaks seda iialgi tundma. Teda alandati, et meie saaksime rohtu oma ärplemise vastu. Teda krooniti okas­krooniga, et Ta teeniks meile taevase krooni. Kõik tõid talle kannatusi, et Tema võiks kõigile tuua õndsuse. Surm looritas Tema silmi, et meie saaksime elada taevase valguse kirkuses. Tema sai kuulda sõimu ja häbistamist, et meie kuuleksime taevas inglite ülistuslaule. [---]

Ära siis kaota lootust, usklik hing! Sinu pärast haavati piiritut headust, aga makstud sai ka piiritu hind: sina kuulud oma pattude pärast kohtu alla, aga Jumala Poja üle mõisteti kohut kogu maailma pattude pärast, mis Ta enda peale võttis. Sinu patud on väärt karistust, aga Jumal on oma Pojas need juba karistanud. Sügavad on sinu pattude haavad, aga Kristuse veri on kalli­hinnaline palsam. Mooses kuulutab sulle needust, kuna sa ei ole pidanud kõike, mis seadusesse on kirjutatud, aga Kristus on sinu pärast tehtud needuseks. Taevasse on kirjutatud süüdistus sinu vastu, aga see on ära pühitud Kristuse verega.

Sinu kannatus, oh helde Kristus, on mu viimne pelgupaik.

 

Tõlkinud Illimar Toomet

Johann Gerhard (1582–1637), Saksa luterlik teoloog ja kirikujuht.

Meliton (surn u 180), Sardese piiskop ja kristlik autor.

Kokku seadis Wille Huuskonen, Soome Misjoni­piiskopkonna vaimulik.

 
< Eelmine   Järgmine >