Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

ARVAMUS: Final Countdown
Autor: Anssi Simojoki (dr. theol.)   
neljapäev, 07 juuni 2007
 
Vaevalt oskas keegi paar-kolm aastat, ammugi paar-kolmkümmend aastat tagasi arvata, millises olukorras oleme me praeguses Soome evangeelses luterlikus kirikus.
Mühinaga on liikvele läinud ootamatu muudatuste laine. See pole tõusuvesi. See on tsunami, mis on alguse saanud sügavikus toimunud maavärinast. See laine on kontrollimatu, keegi ei suuda seda juhtida ega pidurdada. Piiskoppidel pole seisukohta, mis erineks avaliku arvamuse turuplatsil välja hõigatust.
Meedia, eriti päevalehed eesotsas Helsingin Sanomat’ega, on muutunud teoloogilis-kirikupoliitiliseks parteiks, mis sõnavabaduse asemel pasundab megafonina oma seisukohti. “Valesti” põhjendatud arvamusi pole mõtet toimetusse saata. Neid ei peeta sobivaks ega avaldata. Kaugel silmapiiril läheneva tsunami tulekut ei märganud keegi peale mõne kogenuma ja teravapilgulisema. Ka ranna lähedal ei märgata saabuvat katastroofi kohe. Sri Lankal tõusis merevesi korraks Colombost lõunasse jäävale raudteele. Vaikselt taandudes jättis see inimeste rõõmuks raudtee äärde suure hulga siplevaid kalu. Rong peatus selles kohas ega jätkanud teekonda eespool olevale kõrgendikule, kus oleks olnud ohutum. Keset kalade korjamise rõõmu rullus merelt maale raevukas surmalaine ning viis taandudes kaasa kõik, nõnda et keegi ei pääsenud.

Kannatus saab otsa
Soome evangeelses luterlikus kirikus on alanud ajalooline ajujaht, mille eesmärgiks on panna rivisammu käima kõik need, kes vaimuliku ameti küsimuses on Piiblile tuginedes aastast aastasse seisnud vastu enamusele. Kiriku ja riigivõimu kannatus on nüüd otsa saanud. Marcus Tullius Cicero sõnadega: “ Quo usque tandem abutere Catilina patientia nostra - Kui kaua sa veel kuritarvitad meie usaldust, Catilina?” Tee lahti televiisor või raadio, loe suuremaid päevalehti või väiksemaid väljaandeid, ikka sama jutt: “Nüüd aitab!”
Miks muidu kutsutakse kohale politsei, nagu see viimati juhtus ka 19. sajandi ärkamisliikumiste tagakiusamise ajal?1 Nõnda sulguvad Piiblile ja luterlikule usutunnistusele ustavaksjäänute ees üksteise järel armsad, traditsioonilised kodukirikud.
Kui politseid vajatakse korraloomiseks vaimuliku ameti küsimuses, tähendab see, et ka kõik muu, mis Piiblis on meile õpetuseks ja lohutuseks antud, võib muutuda politseiasjaks. Kui me ei saa uskuda ega järgida Piiblit Kristuse seatud apostliku ameti küsimuses, siis on asjatu loota, et seda lubataks ka mõnes muus küsimuses, kus Jumala sõna ja meie ajastu arusaamad põrkuvad. Rootsi on näidanud hoiatavat eeskuju. Siin ida pool rutatakse tegema sama. Enam kui veerand sajandit on Rootsis keeldutud ordineerimast mehi, kelle usk ja usutunnistus vastab Piiblile ja luterlikule usutunnistusele. Jutlustaja, kes pühakirjakohaselt õpetas Rooma kirja 1. peatükki, sai vanglakaristuse. Tõsi küll, kõrgem kohus vabastas Åke Greeni vastutahtsi. Nagu kogu maailmas tuntud piiskop Anders Nygren 1958. a. ennustas, asus Rootsi kirik naiste ordinatsiooniga gnostitsismi teele. Praeguseks on kirik ametlikult hüljanud ka Piibli loomiskorra, kiites heaks homoseksuaalide jaoks tehtud “sooliselt neutraalse abielu”. Uitmõttena oleks see naeruväärne, kui see Jumala sõna valguses poleks nii jäle ja kohutav. Just sellele Soodoma teele ollakse juhatamas ka Soome kirikut.

Lõplik lahendus
Pärast ametiküsimuse “lõplikku lahendamist” läheb hoog vaid kiiremaks. Asjatu on loota, et piiskoppide kogu midagi ette võtaks, ta pole selleks lihtsalt võimeline. Piiskopid on jumaliku õiguse seisukohalt oma ametit pidevalt devalveerinud, ehkki nad on jesuiitide eeskujul hakanud nõudma nn cadaver-kuulekust inimlikku õigusse kuuluvates küsimustes. Piiskoppide kohtust pole kellelgi oodata õiglust. Piibli suurte ilmutussaladuste salgajatele on varuks leebe, mõistev kohtlemine ja õigeksmõistmine. Aga häda sellele, kes apelleerib Piiblile, luterlike kristlaste jumalikule kohtumõistjale! Sellest ei tule midagi head.
“Lõpliku lahendusega” lahkuvad Piibli ja luterliku usutunnistuse Soomest luterlik kirikuõigus, piibellik loomisusk, kristlik arusaam perekonnast, usu- ja südametunnistuse vabadus ning viimaks ka sõnavabadus. Nii Rootsis kui Soomes võib mõelda vaid enamusega ühtmoodi, kui sa just moslem pole.
Ajaloost on teada juhtumeid, kus mõne pühaduse poolest tuntud nunnakloostri tiigi tühjendamisel on põhjamudast välja kaevatud lugematu hulk pärast sündi salaja tapetud väikeste laste luid. Piibli vastu mässava pärivoolulise Soome infoühiskonna põhjamudas on peidus kümnete tuhandete enne sündi tapetud laste luud, mille Jumal –  elu andja –  on täpselt üle lugenud. Nende saatust kattev arusaamatu vaikus on saanud võimust isegi usku tunnistavate kristlaste seas.

Püha rist
Siin me siis oleme, sõbrad! Pidagem siiski meeles, et Jumala sõna ei ole aheldatud. Tõelise luterliku kirikuõiguse kohaselt võivad usklike kogudused ise püstitada õiged altarid ja kantslid. Juhul, kui piiskopid on muutunud Jumala sõna vastasteks, võivad kogudused neisse kutsuda apostellikud preestrid ja jutlustajad. Sellest saab piisavalt  lugeda usutunnistuskirjadest: Augsburgi usutunnistuse 28. peatükis ja Apoloogias, Schmalkaldeni artiklites ja “Traktaadis paavsti võimust ja primaadist”. Me ei pea kirikust lahkuma, sest me ei ole selles midagi muutnud. Kellelgi pole õigust takistada meid kirikus püstitamast õigeid altareid ja kantsleid ning kogunemast nende juurde kuulama õigeid jutlustajaid, kellelt me kindlas usalduses võime vastu võtta pühi sakramente.
Kas Kristus, meie Lunastaja, lubas, et kolmanda aastatuhande alguse Soomes on tema kutset ja kuulekust kerge teostada? Kuidas me oleme ära unustanud kiriku seitsmenda tunnuse - püha risti? Kui seda nähakse, tuntakse ja kantakse, siis on kiriku Issand ise eriliselt lähedal omadele, tema, kes maailma ristil võitis.

Jumala võimalused
Viimati kogunesid traditsioonilise Soome teoloogia ja kiriku esindajad Simo Kiviranta matustel 7. veebruaril 2004.2 Tollal me ei teadnud, et see on hüvastijätt. Pärast seda on toimunud kiire ja sügav lõhenemine. Aastaid varjul olnud jõud otsekui plahvatasid.
Kas me ei ela oma elus tõeks eimidagi vähemat kui luterlikku usupuhastust? See tuli teisiti, kui Simo Kiviranta seda ootas ja teisiti kui keegi meist seda ootas. Nüüd on see siiski tõeks saanud.
Usupuhastus on täis Jumala võimalusi, mis on suuremad kui see, mida silm on näinud, kõrv kuulnud ja mis on inimsüdamesse tõusnud.
Täna pole me enam üksi, vaid tänu misjonitööle on õigeid luterlasi kogu maailmas. Selle tunnistajad ja õnnistatud innustajad on tihti kauge maa tagant meie juurde tulnud. Nõnda imeliselt on asjad korraldatud! Seepärast võime julgelt ja tänulikult tõdeda: siin me oleme, siit on hea jätkata!

1. Kevadel 2007. a. keeldus Hyvinkää koguduses külalisjutlustaja koosteenimisest naisvaimulikuga. Ehkki külaline oli valmis taanduma, otsustas lahkuda koguduse naissoost abiõpetaja. Hyvinkää koguduse nõukogu esimehe palvel alustas politsei uurimist võimaliku soolise diskrimineerimise kahtlusega (tlk).
2. Simo Kiviranta 28.11.1936-29.1.2004, lic. theol, pastor oli aastatel 1966-92 Helsingi ülikooli teoloogiateaduskonna süstemaatilise teoloogia õppetooli assistent, tuntud patristika, süstemaatilise teoloogia ja oikumeenia asjatundja (tlk).

Tõlkinud Illimar Toomet
 
< Eelmine   Järgmine >