Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Enn Auksmann: Elu ja surma küsimus
Autor: Enn Auksmann   
laupäev, 02 veebruar 2013

Active ImageInternetis on avaldatud teoloog Annika Laatsi ettekanne "Misjon - elu ja surma küsimus" (vt siit), mille ta pidas 2013. aasta jaanuarikuus EELK vaimulike konverentsil. Käesoleva kommentaari eesmärk ei ole tekitada tühja vaidlust, vaid vaadelda tõepoolest kristliku usu seisukohalt elu ja surma küsimusi, mille suhtes ei tohiks lasta kellelgi sattuda eksitusse.

Ettekande põhisõnum näib olevat kokkuvõetav järgmiste punktidena:

1. Jumal armastab iga inimest tingimusetult ning meie ülesanne on seda inimestele kuulutada.

2. Inimene ise ei saa teha muud, kui vaid ennast sellele sõnumile avada - või pigem: lasta Jumalal ennast ilma igasuguse omapoolse osaluseta sellele sõnumile avada.

3. Selle sõnumi üheks komponendiks on teadmine, et Jumal muudab kõike ning teeb kõik uueks - aga kuidas, millal ning milliseks, see on meie eest varjatud. Peamine on, et "uueks".

4. Inimene võtab selle sõnumi vastu usu kaudu, aga ka usk ise on Jumala kingitus, nii et see, kes usub ja kes mitte, ei ole ei meie teha ega otsustada. Muide, usust ei maksagi väga rääkida, kuna seegi võib tegelikult osutuda salakavalaks käsujutluseks. Usust rääkigu Vatikan.

5. Järelikult on meie ülesandeks avada kirik kõigile, kes tahavad sinna tulla, hoolimata sellest, millised nad on, kas ja mida nad usuvad, kas ja mis neis muutub või ei muutu jne.

Ainsaks küsimuseks jääb lõpuks vaid: milleks siis ikkagi misjon? Ilmselt selleks, et inimesed ennast lihtsalt hästi tunneksid ning neil oleks mingis klubilises vormis tore üheskoos aega veeta.

Vaadelgem selle ettekande põhjal aga põgusalt, kuidas moodne luterlus käib ringi Pühakirjaga. Annika Laats kasutab oma väidete kinnitamiseks (või illustreerimiseks?) peaasjalikult kolme kirjakohta: 2Kr 5:17; Rm 6:4 ja Rm 12:2.

Esimene neist: "Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud." Selle tsitaadiga põhjendab Annika Laats väidet, et evangeelium on käsu lõpp ning et arusaama puhul, nagu peaks lunastatud jätkuvalt Jumala käsku täitma, on tegemist väärkäsitlusega.

Olgu kõigepealt märgitud, et püha Pauluse sõnul on mitte evangeelium, vaid Kristus käsu (või Seaduse) lõpp (või lõppsiht) - vt Rm 10:4, ning seda öeldes kõneleb püha Paulus inimese õigusest Jumala ees, mida ei ole võimalik saavutada Seaduse abil, vaid võib vastu võtta üksnes Jumala armukingitusena.

Ülaltoodud tsitaat 2. kirjast korintlastele pärineb aga hoopis teisest kontekstist: püha Paulus selgitab siin oma apostliameti autentsust ning seda, miks ta ei saa teisiti kui Kristuse käskjalana ning lausa Tema asemel kuulutada ja paluda, et inimesed annaksid end lepitada (saaksid lepitatud) Jumalaga. Sellessamas peatükis, veidi eespool, rõhutab Paulus, et "me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba" (2Kr 5:10) - arusaam, millest võib järeldada, et ka siis, kui "vana on möödunud" ning inimene on "uus loodu", peab ta vastutama selle eest, mida ta teeb, olgu see hea või halb. Ma arvan, et püha Pauluse mõtet veelgi selgemalt väljendades võib öelda: eriti siis, kui vana on möödunud ning inimene on uus loodu, peab ta kõige eest vastutama.

Teine kirjakoht: "Me oleme siis koos Temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus." Annika Laats rõhutab siin väljendit "võiksime käia uues elus", väites, et see "pole tõlgendatav käsuna". On õige, et selles kohas algtekstis kasutud grammatiline vorm (subjunktiiv) tähistab võimalikkust, kuid sellest subjektiivse valikuvõimaluse väljalugemine on ilmne liialdus. Tegemist on millegagi, mis [tulevikus] kas sünnib või ei, ning kogu teksti konteksti vaadates on täiesti selge, et apostli seisukoht on, et see "uues elus käimine" peab sündima, mitte ei ole ükskõik ning igaühe vaba suva, kas see sünnib või mitte. Pealegi võib subjunktiiv väljendada ka tahet, soovi või kohustust.

Kui loeme Rooma kirja 6. peatükki terviklikult, siis näeme, et kogu väitlus käib seal selle ümber, et kuna kristlased ei ole enam Seaduse, vaid armu all, peavad nad ütlema otsustavalt lahti patust ning andma ennast, kogu oma ihu ja oma elu Jumala teenistusse, sõnasõnalt olema Tema orjad, elama pühitsuses ning teenima õigust. Siin ei ole mingit valikuvõimalust, siin on üks ja ainus võimalikkus eluks - ning kui me seda ei kasuta, oleme endiselt patu orjad ning meie tasu on surm. Pauluse väide ei ole mitte see, et Jumala käsud Kristuses armu saanutele ja õigeks mõistetutele enam ei kehti, vaid et nad on nüüd viimaks tehtud võimeliseks tõeliselt Jumala käsu järgi elama ja Tema tahet täitma.

Annika Laats kõneleb antud seoses ka Jumala laste vabadusest. Taas tasub vaadata laiemat konteksti, siinkohal niisiis Galaatia kirja 5. peatükki, algusest lõpuni. Jah, muidugi võib alati ütelda, et kristlast ei pea motiveerima mitte käsk, vaid armastus Jumala ja ligimese vastu, aga kas ei nimeta Issand ise sedagi käsuks?

Püha Pauluse (ning Issandaga) on täpselt samal seisukohal ka teised apostlid, meenutagem kasvõi püha Johannese sõnu nende kohta, kes tunnevad Kristust ning on saanud osa Temas teostunud lepitusest: "Ja sellest me tunneme ära, et oleme Teda mõistnud, kui me peame Tema käske. Kes ütleb: "Mina tunnen Teda", aga ei pea Tema käske, see on valetaja ja temas ei ole tõde. Kuid kes peab Tema sõna, selles on tõesti Jumala armastus saanud täiuslikuks. Sellest me tunneme ära, et oleme Temas. Kes ütleb enese püsivat Temas, see on ka ise kohustatud käima nõnda, nagu Tema on käinud." (1Jh 2:3-6)

Ka Martin Luther ei väsi rõhutamast, et ristiinimese elu peab mööduma igapäevases patukahetsemises ja meeleparandamises, et iga päev "väljuks ja tõuseks üles uus inimene, kes elaks õiguses ja puhtuses Jumala ees igavesti" (Väike Katekismus IV) - siin ei ole kõneks mitte ainult formaalne õigeksmõistmine, vaid reaalne pühitsuselu.

Kolmas kirjakoht: "Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel."

Taas viitab Annika Laats algkeelele: "Selles lauses kasutatav kreekakeelne verb metamorphoô on passiivse imperatiivi vormis, mis tähendab pigem "saage muudetud, saage vormitud". See, kes tegutseb, see, kes muutuse esile kutsub, kellel üldse on meelevald vana uueks muuta, ei ole sugugi mitte meie, inimesed!"

Nii see on, sõna "muutuma" on tõepoolest passiivis. Ent antud kirjakohas ja terves peatükis (ning lisaks veel kahes järgnevaski) on väga palju muid, aktiivset tegutsemist, suhtumist ja muutumist nõudvaid sõnu. Näiteks oma ihusid "Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks" tooma (Rm 12:1) või seda, "mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik" läbi katsuma (Rm 12:2) - ning ilmselgelt ka tegema.

Lõpetuseks veel paari tähelepanekut.

Annika Laats ütleb: "Peatuksin korraks ka ühel salakavalal ja samas üsna halastamatul käsu vormil. See on nõue uskuda." Näib, et teoloog on unustanud sellised pühakirjakohad nagu "ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et Tema on olemas ja et Ta annab palga neile, kes Teda otsivad" (Hb 11:6) või "kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka"  (Mk 16:16). Aga kuna usust, konkreetselt kristlikust usust kõnelemine või selle nõudmine välistab moodsale luterlusele omase "inklusiivsuse", siis tuleb seda muidugi vältida.

Et meil on tegemist ennast luterlikuna mõistva teoloogiga ning ettekandes kõneldakse palju käsust ja evangeeliumist ning nende vahekorrast ja õigest kasutamisest, siis olgu toodud ka paar tsitaati luterlikest usutunnistuskirjadest, konkreetselt konkordiavormelist:

"Me usume, õpetame ja tunnistame, et Seadus on tegelikult jumalik õpetus, mis õpetab, mis on õige ja Jumalale meelepärane, ning karistab kõike, mis on patt ja vastuolus Jumala tahtega."

"Evangeelium kujutab aga endast tegelikult sellist õpetust, mis õpetab seda, mida peab uskuma inimene, kes ei ole Seadust täitnud ja kes on seepärast hukka mõistetud. Nimelt, et Kristus on lunastanud ja tasunud kõigi pattude eest ning on saavutanud ja teeninud talle ilma tema enda teenete kaasabita ära pattude andeksandmise, Jumala õiguse ning igavese elu." (FC Ep V)

Siiani näib kõik olevat kooskõlas Annika Laatsi räägituga. Aga vaatame edasi.

"Me usume, õpetame ja tunnistame, et ehkki õigeusklik ja tõeliselt Jumala poole pöördunud inimene on Seaduse needusest ja sunnist Kristuse läbi vabastatud ja lahti päästetud, siis ei ole ta veel sellepärast ilma Seaduseta, vaid ta on Jumala Poja poolt sellepärast lunastatud, et ta päeval ja ööl selle [täitmist] harjutaks, Psalm 119:1. Sest ka meie esimesed vanemad ei elanud enne pattulangust ilma Seaduseta – neile oli Jumala Seadus ka südamesse kirjutatud, sest nad olid loodud Jumala näo järgi."

"Me usume, õpetame ja tunnistame, et Seadust tuleb hoolega kuulutada mitte ainult uskmatutele ja neile, kes oma pattu ei kahetse, vaid ka õigeusklikele, tõeliselt pöördunutele, uuestisündinutele ja usu läbi õigeksmõistetutele."

"Sest vaatamata sellele, et nad on uuesti sündinud ja oma südame vaimu poolest uueks saanud, pole selline uuestisünd ja uuendamine selles maailmas ikkagi täiuslikud, vaid ainult alguse saanud ning usklikud on oma südame vaimu poolest pidevas võitluses liha vastu, s.t rikutud loomuse ja kalduvuse vastu, mis asub meis kuni surmani. Selle vana Aadama pärast, kes veel inimese arus, tahtes ja kõigis võimetes asub, on vaja, et tema ees säraks alati Issanda Seadus, et ta ei kehtestaks inimlikust pühendumusest omavolilisi ja enese poolt välja valitud jumalateenistusi. Samuti, et vana Aadam ei kasutaks omaenda tahet, vaid et teda sunnitaks vastu tahtmist mitte ainult Seaduse manitsuse ja ähvarduse läbi, vaid ka karistuse ja piinade läbi Vaimu järgima ning end temale allutama, 1. Korintlastele 9:27, Roomlastele 6:12, Galaatlastele 6:14, Psalm 119:1, Heebrealastele 13:21."

"Nii on ja jääb Seadus nii nende, kes pattu kahetsevad, kui ka nende, kes ei kahetse ning nii uuestisündinute kui ka uuestisündimata inimeste juures üheks ja samaks Seaduseks, nimelt Jumala muutumatuks tahteks. Mis puudutab kuulekust, siis on erinevus ainult inimestes, sest see, kes pole veel uuesti sündinud, täidab seda, mida Seadus temalt nõuab, sunniviisiliselt ja vastu tahtmist [nagu ka uuestisündinu oma ihu poolest]. Ent usklik, kuivõrd ta on uuesti sündinud, teeb seda sunnist vabana ja hea meelega, mida ükski Seaduse ähvardus ei suudaks teda kunagi tegema sundida." (FC Ep VI)

Kokkuvõtteks: elu ja surma küsimus tõepoolest, kuna käesoleva kommentaari ajendiks olnud ettekande põhjal võib jääda mulje, nagu olekski moodsa "luterliku" misjoni peamiseks missiooniks misjoni surm.

 
< Eelmine   Järgmine >