26.-29. oktoobrini viibis Eestis Soome luterliku kiriku Oulu koguduse preester Vesa Pöyhtäri, kes teenib Oulu Karjasilla kogudust. Vesa Pöyhtäri on üks neid Soome kiriku preestreid, keda kiusatakse taga naispreesterluse vastase veendumuse pärast. Rakvere misjonipäevadel osaledes leidis Vesa aega valgustada pisut Soome kirikus n-ö vanausuliste vaimulike (nagu Vesa end ise nimetab)  ümber tekkinud olukorda ja jagada omi mõtteid Meie Kiriku lugejatega.

Milline on sinu tänane olukord Soome kirikus?

Hetkel töötan Oulu abiõpetajana Karjasilla koguduses ja saan seda tööd jätkata. Need kaebused, mille koguduse ülemõpetaja on esitanud, olen nüüd edasi kaevanud Oulu haldusõiguse kohtusse. Ja omal ajal langetatakse nende kohta ka otsused. Kuid niikaua kui kohtuprotsess on pooleli, saan töötada. Oulu toomkaplan andis oma otsuse umbes kuu aega tagasi, milles nad otsustasid, et ma pean kaks kuud karistuseks olema eemal pastori ametist ja olema ilma palgata, sellepärast, et ma ei pea jumalateenistust koos naispreestritega. Naispreestrid on loomulikult mu töökaaslaste seas ja mul on nendega head suhted. Me  võime teha koostööd sellistes asjades, mis ei eelda seda, et ma pean nende ameti heaks kiitma. Aga nendega koos jumalateenistusele teenima minnes pean ma esmalt nende preestriameti heaks kiitma. Ja seda ei saa ma teha, sest Piiblis on nii selgesti öeldud ja see on ka kiriku 2000-aastane traditsioon ning tänapäevalgi elab suurem osa kristlaskonnast selle järgi, et preestriamet kuulub mehele. Mitte ka kõigile meestele, vaid üksnes väljavalitud meestele. Selles mõttes ei ole see võrdõiguslikkuse küsimus, sest ka paljud mehed võivad nuriseda, et nad ei saa olla preestrid. Aga kogudus valib ja katsub läbi ja seejärel ordineeritakse koguduse vaimulikud.

Eestis me kuuleme peamiselt kahest mehest, kes keelduvad koostööst naispreestritega – Pöyhtäri Oulust ja Rankinen Vammalast. Kuipalju selliste veendumustega vaimulikke Soome kirikus tegelikult on?

Ma ei tea täpset arvu. Aga alles eelmise aasta sügisel langetasid nii piiskop Heikka töörühm kui piiskoppide kogu otsuse, et enam ei saa tööd korraldada nii, et naispreesterluse eitajad saaksid koostööst keelduda. Seega on see alles väga uus otsus. Paljud õpetajad korraldavad koguduses tööd nii, et kokkupõrkeid ei tule. Kuid teised õpetajad soovivad esile kutsuda kokkupõrkeid ja kahjuks minul ja Jari Rankinenil on just sellised ülemused, kes soovivad kutsuda kogudustes esile kokkupõrkeid ja riidu. Aga kuipalju meid on? Aasta tagasi andis kõigest 2 nädala jooksul ilma mingisuguse avaliku väljakuulutamiseta 95 preestrit oma allkirja pöördumisele piiskoppidele, et nemad oleksid käitunud samamoodi, kui Pöyhtäri ja Rankinen. Ehk siis vähemalt 95, aga see nimekiri pandi kokku väga kiiresti. Seega võib neid olla umbes 100 ja 200 vahel.

Mida peaks Soome kiriku kirikuvalitsus tegema, et sinul, Rankinenil ja teistel preestritel oleks võimalik Soome kirikus tööd jätkata?

Me oleme kirikult palunud, et meile antaks töötamiseks avalik ja tunnustatud koht kirikus. Meil on ju 20 aastat selline koht olnud. Naispreesterlus kiideti heaks aastal 1986 ja siis pandi paika ka need piirid, mille raames tegutseda. Ja 20 aastat korraldati tööd niimoodi, et meil ja naispreestritel oli võimalik tegutseda samas koguduses. Ja minulgi läks oma koguduses 7 aastat väga hästi, ei olnud mingeid kokkupõrkeid ja sain töötada rahus ja ka naispreestrid said oma tööd teha rahus. Aga siis kirik otsustas võtta teise suuna ja eelmisel sügisel peeti piiskoppide kogu, kus otsustati, et nüüd see 20 aastat kestnud praktika lõpetatakse. Meie palume nüüd kirikuvalitsuselt, et me saaksime rahulikult pidada jumalateenistusi, kasvatada noori, täiskasvanuid, vanureid selles usus ja selles kirikupraktikas, milles ka Soome kirik 850 aastat elas. Kirik tunnistab ju siiani, et see ei ole olnud vale ega eksiõpetus ja sellele toetudes me palumegi kirikult, et me saaksime rahulikult jätkata jumalateenistuste pidamist kiriku preestritena. Koguduseliikmed saaksid siis valida, kus nad käivad. Need, kes kiidavad heaks naispreestrid, saavad käia jumalateenistustel, kus kiidetakse heaks naispreestrid. Ja need koguduseliikmed, kes oma südametunnistuse ja Piibli põhjal ei saa seda heaks kiita, võivad rahus minna teisele jumalateenistusele. Ma ei saa sellest aru, miks kirik ei hoolitse oma liikmete eest! Minu meelest on see eriti ebakristlik, et neid koguduseliikmeid (noori, täiskasvanuid, vanureid), kes ütlevad, et nemad ei mõista Piiblit sedamoodi, nagu oleks naispreesterlus võimalik ja nad tahavad jääda kiriku varasema praktika juurde, sunnitakse selle uue korra ja usuga kaasa minema. Minu meelest on see täiesti ebakristlik!

Ilmselt igatseb kirik ajaga kaasas käia ja muu maailmaga võimalikult rohkem sarnaneda?

Ilmselt see on üks põhilisemaid mõtteid, miks piiskopid vaatavad, et nüüd peab kirik muutuma. Noh, nad on juba kirikut muutnud. Aga miks nad peavad seejuures ütlema meile, et ka meie peame muutuma? Miks ka meie ei tohi enam uskuda ja elada, nagu kirik ise on uskunud ja elanud? Seesama kirik, kus kõik meie piiskopid on ristitud, elas ise samamoodi. Nüüd nad aga ütlevad, et niimoodi ei saa enam edasi minna. Ma tõesti ei mõista, mis jõud piiskoppe selleks sunnib. Kui Soome võrdõiguslikkuse seaduse 2. paragrahv on koostatud just Soome evangeelsele luterlikule kirikule, katoliku kirikule ja ortodoksi kirikule ja seal öeldakse, et need kirikud on vabastatud võrdõiguslikkuse seaduse täitmisest usupraktikas (jumalateenistustel ja kiriklikel talitustel), siis miks meie kirikujuhid ei allu seadusepügalale, mis just meie jaoks on sinna pandud? Ja just siin ma imestan, et mis on see jõud, mis neid sunnib?

Teil oli Eestis omal ajal kommunism, nõukogude võim, mis antikristliku ideoloogiaga alistas kiriku. Tänapäeval oleme Soomes, võibolla ka Eestis, aga vähemalt Soomes ja Skandinaavias sellise ideoloogia keskel, mis on sama võimas kui see nõukogude ideoloogia, aga selle pale on erinev. Ometi sunnib see sama suure jõuga, nii et meie kiriku juhid ei julge anda meie kiriku oma liikmetele rahu käimaks jumalateenistustel, nagu kirik käis Soomes 850 aastat. See on mingi selline antikristlik materialismi ideoloogia, mis muudab kõiki inimese elamise viise. Näiteks pere-eetika ja seksuaaleetika on üks selle ideoloogia lemmiklapsi. Nad soovivad muuta perekonda, nad tahavad muuta kogu inimlikkust. Et ei ole enam meest ega naist, vaid on neutraalsed seksuaalsed olendid, kes võivad elada oma seksuaalelu kuidas ja millal vaid tahavad. Ja selline ideoloogia avaldab kirikule survet. Nii olen mina seda näinud. Ma tõepoolest imestan, mis meie kirikujuhid ei lase meil rahulikult käia jumalateenistustel nagu on käidud 850 aastat?

Nii et naispreesterluse küsimus on vaid üks osa palju laiemast probleemist?

Meile, kiriku vanemas ametiarusaamas püsivatele, öeldakse, et miks teile üks selline väike küsimus nii tähtis on. Miks te ei või selles järeleandmisi teha? On ju palju suuremaidki küsimusi. Aga selle naispreestrite küsimuse taga on küsimus Piiblist: kas Piibel saab veel Soome kirikus olla Jumala Sõna ja ülim autoriteet? Kui me anname järele naispreestrite küsimuses, siis me anname järele ka Piibli küsimuses, sest Piibel ütleb selgelt, et preestri amet koguduses, sõna ja sakramendi amet koguduses kuulub sellesse ametisse valitud meestele. Kui me teeme siin järeleandmisi, siis me teeme Piibli autoriteedi osas järeleandmisi ja seejärel ei ole meil enam kindlat pinda, kaljut jalgade all. Seejärel meil ei ole enam mingit autoriteeti, põhja ütlemas, miks me ei kiida heaks homoseksuaalide kiriklikku laulatust; miks me ei kiida heaks eutanaasiat, halastusmõrva; miks me ei ole nõus veel selle, teise ja kolmandaga. Me ei või teha järeleandmisi asjus, mida on Piiblis nii selgelt öeldud. Muidugi on asju, mida Piiblis nii selgelt öeldud pole ja mille kohta võib teha järeldusi sõltuvalt kohast, ajast ja asjaoludest, kuid on muutumatuid arusaamu, millele Piibel ise osutab ja need on kesksed usu ja päästega seotud küsimused, milles ei või teha kompromisse ilma Piibli õpetust muutmata.

Soome kiriku ametlik piibliõpetus tänapäeval on see, et Piibel on Jumala Sõna. Seda öeldakse meie kiriku igal jumalateenistusel ehk tähtsaimal sündmusel. Seda öeldakse ka meie kirikuseaduse esimeses paragrahvis. Aga miks seda kiriku usku ja arusaama Piiblist ei saa enam täita? Sellepärast me hoiame kinni igast küsimusest, mis üritab lammutada kiriku enda piiblinägemust. Ja siin me oleme tõepoolest kirikule "omad poisid", sest kirik ise kohustab meid püsima selles Piibli nägemuses. Preestritõotus, mida kirik meilt ootab ja mida me tõotame preestriks saades kogu kiriku ja koguduse ees, nõuab, et me kuulutaksime seda usku ja õpetust, mis seisab pühas Piiblis.

Ent Piiblit võib ju tõlgendada mitut moodi ja sellest tulenevalt lugeda sealt välja ka erinevaid, koguni vastukäivaid väiteid. Kas on võimalik tõlgendada Piiblit sääraselt, et me seda ikka ühtemoodi mõistaksime?

Luther ja usupuhastuse isad, väideldes Rooma kirikuga, Zwingli ja Calvini pooldajatega õpetuse, Piibli ja muude küsimuste üle, leidsid vana kirikliku ja kristliku põhimõtte, et Piibel seletab ennast ise. Ehk siis, kui meil on mõni ebaselge piiblikoht, siis me võime otsida Piibli muid kohti, mis valgustavad seda ebaselget kohta. Piibel selgitab ennast ise, Piibel kirgastab ennast ise. Ja Piibel ise otsustabki, mis on seal tähtis ja mis vähemtähtis. Näiteks Paulus eristab väga täpselt, millal ta räägib vaid oma arusaamu ja millal ta räägib Issanda apostlina. Ja kui ta räägib Paulusena vaid omaenda arusaamu, siis ta ütleb seda neis kirjades, et nii ütlen mina, Paulus. Siis lugejad mõistavad, et ahhaa!, see on Pauluse arusaam, sest ta ise ju ütleb nii. Aga kui ta räägib apostlina, siis see lähtub just sellest ametist, mille ta sai Issandalt Damaskuse teel. Ja kui ta sellest ametist lähtuvalt ütleb midagi, näiteks galaatlastele, siis Piibel ei anna mitte mingisugust väidet selle kohta, miks Pauluse sõnu ei peaks kuulama. Issand ise ütleb ju, et see, kes kuulab teid, see kuulab mind. Ehk siis, kui me hülgame Pauluse õpetuse, mõeldes, et see ei ole piisavalt modernne, Paulus võibolla ei mõistnud seksuaalsuse väljendamise eri viise jne, siis see on rappa minek, sest Püha Vaim ise, Kristuse Vaim oli Pauluse ligi tema apostliametis ja õpetas Paulust. Nii et see, mida Paulus apostlina kirjutab kogudustele, see on Jumala tahe ja Kristuse õpetus.

Mida ütled neile naispreestritele, kes on juba ordineeritud?

Otseselt meie kiriku naispreestritele ei ütle ma midagi nende tööülesannete täitmise kohta. Aga lähtuvalt meie kiriku piibliõpetusest kutsun üles, et meie kiriku naispreestrid võtaksid vastu selle piiblinägemuse, mis on meie kirikul ametlikult, ning hakkaksid seda usku meie kirikus praktiseerima. Ma ootaks, et meie kiriku naispreestrid viiksid oma ametikirjad piiskopile tagasi ja ütleksid, et me tahame preestriametist tagasi astuda ja me tahame õpetada kogudust seal kohas, mida Piibel naistele avab ja näitab.

Mis see  olla võiks?

Naistel on palju ülesandeid kirikus ja kogudustes. Meil Oulu koguduses on veel naislektor, äsja oli neid isegi 2 ja nad teevad tõesti väga väärtuslikku tööd noorte ja lastega, naisteringides ja nad suudavad tõesti rikkalikult teenida kogudust ja Issandat Jeesust Kristust. Ehk siis – naistel on palju ülesandeid koguduses. Ka Paulus, samas kirjas, kus ta ütleb, et naine ei tohi olla koguduse õpetaja - tänapäeval ütleksime, et naine ei tohi olla pastor, koguduse karjane -, sealsamas ütleb Paulus, et naine võib koguduse jumalateenistusel palvetada, kui on prohvetivaimu, võib prohveteerida, kui on selleks oma koht koguduse korras. Ehk siis see, et öeldakse, et naine olgu koguduses vait, ei tähendanud isegi Paulusel seda, et naine ei tohtinud koguduses teha üldse midagi ega isegi jumalateenistusel. Jumalateenistusel naised palvetasid ja tegid muudki. On ülesandeid, mida saab täita, aga mitte kõike ei tohi teha. Miks? Mina ei tea. Jumal on seda niimoodi otsustanud. Minule sobiks see isegi väga hästi, kui Jumal oleks otsustanud, et naised võivad olla preestrid. All right! Naistega oleks ju tore koos töötada ka siis, kui nad oleksid preestrid. Aga kuna Jumal on nii otsustanud, ei saa mina hakata Jumalalt küsima, et miks Sa nii otsustasid, mina Sind ei kuula. Kristlane ei saa niimoodi teha.

Mida sa ütled neile n-ö vanausulistele Eesti vaimulikele, kes mõtlevad, et kas me saame 10 või 15 või 20 aasta pärast veel olla preestriteks Eesti kirikus? Kas on võimalik täna midagi selle heaks ära teha?

Ma ei tunne Eesti kirikut nii hästi, et võiksin ennustada ja näha Eesti kiriku tulevikku. Aga kristlasena ja sellele usule tuginedes, mis Piiblis on meile antud, võin ma öelda, et praegusel hetkel näeme me vaid tänast päeva ja meilt oodatakse ustavust tänasel päeval. Tulevik on Issanda käes. Me ei saa hakata mängima tulevikku juba tänasel päeval. Tänasel päeval iga preester, olgu Eesti kirikus, Saksa kirikus, Soome kirikus, kes on andnud ordinatsioonitõotuse püsida Jumala Sõnas, peab sellele olema ustav. Temalt ei nõua Issand midagi muud. Ta peab püsima Issanda sõnas, õpetama seda, ja kuigi tulevad raskused, kuigi tulevad tormid, siis see kuulub Issanda risti juurde. Issand annab jõudu seda kanda. Maailmas teil on ahistust, aga Kristusega on südames rahu. Südametunnistus on hea ja Kristuse ees võime olla avatud meelega, sest ei ole "luukeresid kapis", nagu öeldakse.