Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

JUHTKIRI: Kui vana on Eesti luteri kirik?
Autor: Veiko Vihuri   
reede, 01 juuni 2007

Tänavu möödub 90 aastat I kirikukongressist, mis peeti 31. mail ja 1. juunil 1917 Tartus. Olukorras, kus Vene tsaarivõim oli kokku varisenud ja Eestile terendas võimalusterohke tulevik, võttis koguduste esindajate kokkutulek kursi Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kui vaba rahvakiriku loomisele. Sellega loodeti teoks teha eesti kirikutegelaste ammused püüdlused luteri kiriku ümberkorraldamisest nii, et see teeniks paremini põlisrahva vajadusi.

Kui me peame silmas ainult seda tähtpäeva, siis liigitub EELK üheks nooremaks kristlikuks kirikuks Eestis. Meist vanemaks osutuvad näiteks baptistid ja metodistid, rääkimata siinsetest katoliiklastest ja õigeusklikest, kes näevad oma juuri piiskop Fulco ja Jaroslav Targa kaugetes aegades.

2004. aastal vastu võetud EELK põhikirja preambulas defineeritakse kirikut nõnda: “Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on alates 16. sajandi usupuhastusest Eesti alal tegutsev luterlik kirik, kelle vaimulik elu ja järjepidev tegevus rahva usulisel ja kõlbelisel kasvatamisel algas eesti rahva ristiusustamisega.”

Seda definitsiooni toetab tõdemus, et väga suur osa EELK kogudustest on järjepidevalt eksisteerinud kaugelt enam kui viissada aastat. Koguduste muutumist “luterlikuks” ei olegi nii lihtne ühemõtteliselt määratleda. 16. sajandil ei peetud kusagil koosolekuid teemal “katoliku kirikust väljaastumine ja ühinemine luteri kirikuga”. Maaisandad ei pidanud vajalikuks korraldada kogudustes hääletust “uue usu” vastuvõtmise küsimuses.

Wittenbergist lähtunud reformiliikumine sai meie maal valdavaks ja valitsevaks alles ajapikku. On tähelepanuväärne, et pikka aega säilisid Eesti luterlikes kogudustes reformatsioonieelsed tavad ja töömeetodid. Kuigi luterluse tulek tingis teatud muudatusi õpetuslikes rõhuasetustes, liturgias ja kirikuinterjööris, leidsid suuremad muutused usuelu vaimses ilmes aset alles 18.-19. sajandil seoses pietismi, vennastekoguduse ja ratsionalismi levikuga. Kirikukorralduses lõppes keskaeg aastatel 1917-1919, kui kaotati patronaadiõigus ja seisuslik kirikuvalitsemine.

Kahtlemata tähendas EELK kui vaba rahvakiriku loomine täiesti uut etappi kohaliku luterliku kiriku arenguloos. Selle ühe arhitekti Johan Kõpu arvates pidi vaba rahvakirik olema rajatud nii demokraatlikule kui rahvuslikule printsiibile. Kiriku korraldamine ja valitsemine pidi olema rahva enda käes, kirik pidi oma tegevuse kooskõlla viima “rahva hingeelu nõuetega”. Sellega ei olnud siiski mitte kõik päri. Näiteks nimetas esimesel kongressil üks saadik rahvuslikku kirikut “ilmlikuks kultuura­koguduseks ja rahva parteiks”. Pingeid rangelt usutunnistuslikust alusest kinnipidamise ja rahvuslik-sotsiaalsete ambitsioonide vahel jätkus kirikus kaheks järgmiseks aastakümnekski, kui EELK püüdis leida oma kohta demokraatliku Eesti Vabariigi ühiskondlikus korralduses.

Täna tuleb tõdeda, et EELK ei ole enam ammuilma klassikaline rahvakirik, vaid vähemuskirik sekulaarses riigis. Vahest on rahvakiriku staatuse kaotus suurim õnnistus, mida kiriku Issand on lasknud läinud poolsajandil meile osaks saada. Ehk aitab see meil paremini mõista, mis teeb kirikust kiriku ning sellest lähtuvalt edasi minna.

 
< Eelmine