Menu Content/Inhalt
Esileht arrow Luterlus arrow Mida õpetab luterlik kirik paastumisest?
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Mida õpetab luterlik kirik paastumisest?
Autor: toimetus   
reede, 11 märts 2011

Luterlike usutunnistuskirjade suhtumine paastumisse on kahetine. Ühelt poolt kiidetakse ihulikud harjutused kõhklemata heaks kui distsiplineeriv vahend patu tõrjumiseks ja himude talitsemiseks. Teiselt poolt hoiatatakse ikka ja jälle, et inimlikud kombed ja tavad ei tohi muutuda Jumala armu ärateenimise vahendiks. Lühidalt võtab luterliku positsiooni kokku Augsburgi usutunnistuse artikkel XXVI, mis sätestab, et „igaüks on kohustatud end ihulike harjutuste läbi nagu paastumine ja muud jõupingutused talitsema, et ta ei annaks põhjust patule, aga mitte selleks, et nende tegude läbi armu ära teenida.“

Luterlikes kirikutes ei nõuta kindlate paastureeglite järgimist. Leidub luterlasi, kes näevad roomakatoliku ja ortodoksi kiriku sellekohases praktikas formalismi ja käsumeelsust, kuna kristlasi kohustatakse järgima kindlaid reegleid (nt katoliku kiriku katekismuse kompendiumis märgitakse, et usklikud on kohustatud pidama „Kiriku seatud paastu- ja lihast loobumise päevi“, § 432). Samas mööndakse, et paastumise näol on tegemist piibelliku praktikaga, mida kristlased võivad õige hoiaku korral järgida. Näiteks konservatiivse Missouri Sinodi luterliku kiriku kodulehel kirjutatakse paastumise kohta järgmist:

Mitte kusagil ei õpeta Pühakiri, et paastumine on vajalik Jumala armu või soosingu „ärateenimise“ viisina. Keskajal esitati kristlastele mitmesuguseid nõudmisi, sealhulgas väitsid mõned, et paastumise abil võib endale Jumala ees rohkem teeneid koguda. Luterliku reformatsiooni keskse teemana oli kaalul piibellik õpetus, et Jumal saavutas Kristuses pääste. Meie ei panusta sellesse päästesse midagi, vaid ainult võtame – usu läbi – vastu hüved, mis tulenevad Kristuse kannatamisest ja surmast meie eest.

See ei tähenda, et paastumine oleks vale. Jeesus kõneleb paastumisest Matteuse evangeeliumi 6. peatükis, öeldes „Kui te aga paastute“ [inglise keeles on siin erinevus: „When you fast“, mitte „If you fast“]. Luterlased on alati tunnustanud paastumist kui kasulikku ja Jumalale meelepärast vahendit meelte ja ihu distsiplineerimiseks (vt nt Apoloogia XII, 139, 143). Nagu Luther seletab Väikeses Katekismuses: „Paastuda ja ihu poolest valmistuda on küll kaunis välispidine kord, aga õieti vääriline ja hästi valmistunud on see, kes usub neid sõnu: „teie eest antud“ ja „valatud pattude andeksandmiseks“.“

Niisiis, kui sa otsustad teatud ajal või teatud viisil paastuda, tee seda nii, et sa austad „Jumalat oma ihus!“ (1Kr 6:20). Kasuta seda aega meeldetuletuseks, et inimene ei ela üksnes leivast (Mt 4). Kuid pea ka meeles, et Jumal ei nõua seda „punktide kogumiseks“ Tema ees. Sa oled Tema poolt vabaks tehtud ja andeks saanud laps Kristuses.

Teisalt tuleb tõdeda, et praktikas on luterlikus kirikus läinud paastumisega nii, nagu ka paljude muude asjadega, mis on „evangeelse vabaduse“ nimel jäetud igaühe enda otsustada. Kui enam ei nõuta pihil käimist või missal osalemist, siis suur osa koguduse­liikmetest ei käigi pihil ega kirikus. Pihi ja absolutsiooni on asendanud üldine armukuulutus ning missa asemel toovad rahvast kokku mitmesugused religioosse ilmega „üritused“. Huvi paastumise vastu („paastulaagrid“, dieedid jms) on tänapäeval seotud pigem sooviga saavutada pingelise elutempo juures parem enesetunne või edeneda „vaimses“ arengus, et ennast edukamalt „teostada“ ja elada „täisväärtuslikumat elu“, mitte aga hoiduda patust ja austada Jumalat oma ihus.

Alljärgnevas on esitatud paastumise küsimust käsitlevaid lõike usutunnistuskirjadest.

 

USUTUNNISTUSKIRJAD PAASTUMISEST

 

Kiriklikest tavadest

Kiriklikest tavadest nad [s.o Augsburgi usutunnistusele tuginevad kirikud] õpetavad, et tuleb säilitada need riitused, mida võib patustamata järgida ning mis on kasulikud rahule ja heale korrale kirikus, nagu teatud tähtpäevad, pühad ja selletaoline.

Selliste asjade puhul olgu inimesed siiski manitsetud, et ei koormataks südametunnistust, nagu oleks selline kultus hädavajalik õndsuseks.

Samuti olgu nad manitsetud, et inimlikult seatud traditsioonid Jumala lepitamiseks, armu pälvimiseks ja hüvituseks pattude eest on evangeeliumi ja usuõpetuse vastased, mistõttu tõotused ja traditsioonid toitude ja päevade osas jne, [mis on] seatud armu pälvimiseks ning hüvituseks pattude eest, on kasutud ja evangeeliumi vastased.

Augsburgi usutunnistus XVI

 

Liha suretamisest ja ihulikust distsipliinist

Aga kui meie omadele pannakse süüks seda, nagu keelaksid nad Jovinianuse kombel ära lihasuretamise ja distsipliini, siis nende kirjutistes kohtab küll hoopis teistsuguseid seisukohti. Nad on alati õpetanud püha risti kandma, milleks kristlased on kohustatud, ning see on õige, tõsine ja mitte väljamõeldud lihasuretamine.

Sinna juurde õpetatakse, et igaüks on kohustatud end ihulike harjutuste läbi nagu paastumine ja muud jõupingutused talitsema, et ta ei annaks põhjust patule, aga mitte selleks, et nende tegude läbi armu ära teenida. Ja neid ihulikke harjutusi tuleb sooritada pidevalt, mitte ainult teatud päevadel. Selle kohta ütleb Kristus Luuka evangeeliumis: „Aga hoidke end, et teie süda ei oleks koormatud liigsöömise ega purjutamisega“ (Lk 21:34). Ning: „See tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega“ (Mk 9:29). Ka Paulus väidab, et ta lööb oma ihu ja teeb selle oma orjaks (1Kr 9:27). Sellega tahab ta öelda, et liha suretamise eesmärgiks ei või olla armu ärateenimine, vaid liha talitsemine, et see ei takistaks selle tegemist, mis inimesele kutsumise kohaselt on määratud. Samamoodi ei mõisteta hukka mitte paastumist, vaid asjaolu, et sellest on tehtud kohustuslik teenistus teatud päevade ja toitude osas, mis eksitab südametunnistust.

Augsburgi usutunnistus XXVI

 

Liha suretamise ja ihuliku distsipliini kohta me õpetame, nagu [Augsburgi] usutunnistus ütleb, järgmist: et tõeline ja mitte teeseldud liha suretamine toimub risti ja kannatuste läbi, milles Jumal paneb meid proovile. Nendes tuleb meil kuuletuda Jumala tahtele, nagu ütleb Paulus: tooge oma ihu Jumalale ohvriks [Rm 12:1]. Ja need kujutavad endast vaimseid jumalakartlikkuse ja usu harjutusi. Kuid peale selle lihasuretamise, mis toimub risti läbi, on vajalik ka veel vabatahtlik harjutuste liik, mille kohta Kristus ütleb: „Aga hoidke end, et teie süda ei oleks koormatud liigsöömise ega purjutamise ega argielu muredega.“ [Lk 21:34] Ja Paulus: „ma löön oma ihu ja teen ta oma orjaks.“ [1Kr 9:27] Selliseid harjutusi ei tule sooritada mitte selleks, et see oleks õigeks tegev kultustalitus, vaid liha talitsemiseks, et küllus meid ei hukutaks ja ei teeks enesekindlaks ja muretuks, millega kaasneb see, et inimesed annavad järele liha himudele ja täidavad selle tahtmist. See tähelepanelikkus peab olema pidev, sest selle kohta on pidev Jumala käsk. Teatud toitude ja aegade ettekirjutamisest ei ole aga liha talitsemisel mingit kasu, sest need on veel toretsevamad ja kulukamad kui mis tahes pidusöögid. Nii et meie vastased ei pea kaanonites õpetatust kinni.

Apoloogia XVI

 

Paastumisest enne püha sakramendi vastuvõtmist

Kes siis võtab selle sakramendi vastu vääriliselt? Paastuda ja ihu poolest valmistuda on küll kaunis välispidine kord, aga õieti vääriline ja hästi valmistunud on see, kes usub neid sõnu: „teie eest antud“ ja „valatud pattude andeksandmiseks“.

Väike Katekismus V

Paastumine ja palvetamine võivad küll osutuda välispidiseks ettevalmistuseks ning lastele õpetuseks, et ka meie ihu suhtuks korralikult ja aupaklikult Kristuse ihusse ja veresse. Kuid seda, mida sakrament meile pakub, ei saa ihuga omandada ega vastu võtta. Seda võib teha ainult südameusk, mis seda aaret tunneb ja selle järele igatseb.

Suur Katekismus V

 

Väärarusaamadest seoses paastumisega

Varasematel aegadel on õpetatud, jutlustatud ja kirjutatud, et toitude eristamise ja muude sellesarnaste inimeste poolt kehtestatud kommete eesmärgiks on armu ärateenimine ja patu hüvitamine. Sellepärast mõeldi päevast päeva välja järjest uusi paastumisi, uusi usutalitusi, uusi reegleid ja muud sarnast ning rõhutati igati, et sellised asjad kujutavad endast vajalikku jumalateenistust, mille läbi teenitakse ära arm, kui neist kinni peetakse, ja tehakse suurt pattu, kui neist kinni ei peeta. Sellega on kirikus kaasnenud palju ohtlikke eksiarvamusi.

Esiteks on seeläbi varju jäänud Kristuse arm ja usuõpetus, mida evangeelium meile suure tõsidusega esitab, ja järjekindlalt rõhutab, et Kristuse teenet tuleb kõrgelt austada ja kalliks pidada ning teada, et usk Kristusesse ületab kaugelt kõik teod. Sellepärast võitleski Paulus ägedalt Moosese Seaduse ja inimeste kehtestatud kommete vastu, et me õpiksime ära, et me ei saa Jumala ees õigeks mitte meie oma tegude läbi, vaid ainult usu läbi Kristusesse; et me leiame armu Kristuse pärast. Selline õpetus on peaaegu täielikult unustusse vajunud, sest inimesi on õpetatud armu ära teenima kindlate paastumisaegade, toitude eristamise, riietuse jms läbi.

Augsburgi usutunnistus XXVI

 

Sest, olgugi et me suudame sooritada väliseid tegusid, mille kohta puuduvad Jumala käsud, on ikkagi tühine ja jumalatu lootus, et sellega on Jumala Seaduse nõudmised täiel määral täidetud. Õiged palved, õiged almused, õiged paastumised lähtuvad Jumala käskudest, ja kus on Jumala käsud, seal ei saa neist pattu tegemata mööda minna. Sellised teod, kuivõrd nad ei põhine Jumala Seadusest lähtuvatel juhistel, vaid on oma kuju saanud inimeste korralduste kaudu, on teod, mis on seotud inimeste kombetalitustega ja nende kohta ütleb Kristus: „Ilmaaegu teenivad nad mind, õpetades õpetusena inimeste käskimisi“ [Mt 15:9]; näiteks teatud paastumised, mis ei ole määratud mitte ihu talitsemiseks, vaid selleks, et selle teo läbi Jumalale au anda, nagu ütleb Scotus, ja asendada sellega igavene surm.

Apoloogia XII

 

Paulus kirjutab koloslastele, et inimeste kombetalitused on tarkuse moodi [Kl 2:23]. Ja seda nad kindlasti on. Sest kirikule sobib kord ja seda on sellepärast ka vaja. Aga inimmõistus, mis ei saa usu õigusest aru, lisab sellele oma loomusest tulenevalt, et niisugused teod teevad inimesed õigeks, et nad lepitavad Jumalat jne. Nõnda arvas Iisraeli lihtrahvas ja suurendas selles veendumuses niisuguste usutalituste hulka, nii nagu seda meie ajalgi kloostrites tehakse. Sama arvab inimmõistus ka ihulike harjutuste ja paastumiste kohta. Kuna nende eesmärk on ihu talitsemine, lisab mõistus neile juurde eesmärgi, et need on kultustalitused, mis teevad õigeks. Nagu kirjutab Aquino Thomas: „Paastumine kõlbab süü kustutamiseks ja ennetamiseks“ [STh II, 2, q. 147, a. 3]. Need on Thomase sõnad. Ja nii see tarkuse ja õiguse paiste neis talitustes petabki inimesi. Siia lisandub pühakute eeskuju: kui inimesed püüavad neid jäljendada, jäljendavad nad enamasti väliseid tegusid ja mitte nende usku.

Apoloogia XV

 

 

Märkus. Katkendid usutunnistuskirjadest pärinevad erinevatest eestikeelsetest tõlgetest.

 
< Eelmine   Järgmine >