Vaevalt sai vabadussamba kavand välja valitud, kui tõusis kriitikatulv. Arusaadav, kui silmas pidada, et tegemist on Eesti Vabariigi esindusmonumendiga. Veider on aga see, et kunstilise külje kõrval on kritiseeritud kavandis kasutatud sümboolikat. Nimelt kujutab vabadusmonument konkursi võitnud kavandi järgi sammast, mis tipneb Vabadusristi kujutisega.

Näiteks kirjutab 18. augusti Postimees pealkirja all "Eesti vabaduse kuldvasikas", et "rist mõjub paljudele ka kurjakuulutava hauamonumendina, pealegi leidub eestlaste kui Euroopa kõige ilmalikuma rahva seas küllalt neidki, keda niikuinii ärritab igasuguse ristimotiivi riiklik pealesundimine". Samalaadseid arvamusi leidub ka teiste päevalehtede lehekülgedel. Miks oli kavandi väljavalinud komisjoni esimees luteri kiriku peapiiskop? Milleks rist kui kristlik sümbol? "Me pole kunagi olnud päris ristiusulised. Meie vana- ja vaarisad võitlesid oma vabaduse eest mõõga või viglaga, mitte ristiga," arvab lehelugeja Vändrast, kes näeb ristikujulises monumendis orjusesammast.

Veel on kõlanud arvamusi, et Vabadusristi eksponeerimine kinnitab venelastele ja muule maailmale, et eestlased on tõesti fašistid. Tule taevas appi. Kuid sedalaadi arvamused tunnistavad, kui edukaks on osutunud nõukogude okupatsiooniajal eestlastes juurutatud identiteedimuutus. Meid on pandud häbenema oma minevikku ja see istub sügavalt kusagil alateadvuses. Meil tuleb maha salata oma kristlikud esivanemad ja sajanditepikkune kuulumine kristlikku kultuuriruumi, meil tuleb ka häbeneda oma riiklikke sümboleid. Nojah, aga mida siis asemele panna?

Siinkohal võiks meelde tuletada Vabadussõja monumendi saagat sõjaeelsel perioodil. Nimelt ringles 1930. aastatel Tallinnas Vabaduse platsil asuva Jaani kiriku lammutamise kava. Plats taheti kujundada riigi esindusväljakuks, kiriku asemele pidi kerkima suurejooneline Vabadussõja mälestusmärk. Võttes arvesse, et luteri kirikul oli 1937. aastal 851 060 hinge, neist 272 340 maksumaksjat, oli arvata, et pühakoja lammutamise mõte pahandab vähemalt aktiivsemaid kirikuliikmeid.

Juba 1936. aasta detsembris avaldas Jaani kogudusepäev kiriku lammutamise vastu protesti. Vaikivale ajastule iseloomulikult püüdis koguduse õpetaja Hans Kubu koguduseliikmete rahulolematust vaigistada. Seda valusat küsimust, milles Vabariigi Valitsus on võtnud seisukoha, ei saa suurel koosolekul arutada. Ärevas meeleolus võiksid langeda sõnad, millest võivad tekkida raskused kõnelejaile, aga ka koguduse juhatusele ja eriti õpetajaile, manitses ta koosolijaid. Manitsus ei mõjunud ning läbisegi kõnedesse ja vahelehüüetesse mattunud koosolek tuli ruttu ära lõpetada.

1937. aasta veebruaris võitis arhitektuurivõistluse A. Kotli ja E. Kesa töö, mille järgi pidi Jaani kiriku kohale kerkima monumentaalne Kohtupalee ja selle ette Vabadussõja mälestusmärgina Tasuja hiigelsammas. 4. märtsil võttis koguduse nõukogu resoluutse seisukoha, mis piiskopi kaudu ka valitsusele edastati: koguduse seisukoht kiriku lammutamise suhtes on kategooriliselt eitav, kiriku lammutamine ei ole hädavajalik ega möödapääsmatu. Kriitilisi arvamusi ilmus ka ajakirjanduses, näiteks kirjutas keegi E. Oldekop artiklis "Vabadusplats ja jumalakoda", et asi pole isegi niivõrd Jaani kogudusele armsa kiriku säilitamises kui "Jumalausu sümboli" allesjätmises riigi sümboolses südames.

Meenutagem, et Tallinna Jaani kirik rajati 1867. aastal esimese eestlaste kirikuna pealinnas. Seda tuletas kiriku 70. aastapäevale pühendatud jumalateenistusel meelde piiskop Rahamägi, kes nägi kiriku lammutamise kavas sekulaarse rahvuspoliitilise ebajumalateenistuse ilmingut. "Mõned tahavad, et Vabadusplatsil või tema ääres oleks ehk altar mõnesugusele uuele jumalale," kõneles piiskop, "või altar tundmatu jumalale, nagu seda Paulus Ateenas Areopaaguse platsil, Kohtuplatsil, leidis! Kõneldakse ka Jaani kiriku viimisest teisele kohale. Kuid: on kindel, et ka Jaani koguduses leidub tulevikus mehi ja naisi, kes Paulusega Ateena linna avaral platsil ütlevad siin, Vabadusplatsil: "See Jeesus, keda teie olete risti löönud, seda on Jumal Issandaks teinud!""

Ateena kohtuplatsi (Areopaag oli kõrgemal kaljul asetsev kohtumõistmise paik, vt. Ap 17:16-34) ja sealsete ebajumalaaltarite meenutamisega tõmbas Rahamägi kõneka paralleeli kavandatava Kohtupalee ja selle ette püstitatava Tasuja sambaga.

1938. aasta oktoobris jõudis küsimus kiriku kõrgeima organi, nimelt kirikukogu päevakorda, kus kõneldi kiriku lammutamise kava vastu teravaid sõnu ning pea üksmeelselt toetati Jaani kiriku allesjätmist. Kirikukogu läkitas president Pätsi juurde nimekatest kirikutegelastest koosneva delegatsiooni. Need andsid presidendile üle pöördumise, milles oli muuhulgas öeldud: "…Jaani kiriku lammutamine lööks Eesti kirikurahva hingele raske ja valusa haava. See rahvas hindab Vabadussõja saavutusi väga kõrgelt ja peab kalliks sõjas langenud Eesti poegade mälestust. Aga ta näeb võitluses ja võidus, mis toonud iseseisvuse, üle kõige inimliku ohvri- ja kangelasmeele Jumala juhtimist ja tegu. Ta on teadlik, et Vabadussõda oli võitlus nii Eesti iseseisvuse kui Jumala usu eest. Kui nüüd seda Eesti rahva suurt võitlust ja Jumala suurt andi tahetakse mälestada Jumala Sõna kuulutamise koha hävitamisega, siis täidab see kirikurahva hinge haavumise ja kibeduse tundega, mis halvab töörõõmu riikliku elu ülesehitamisel."

Viimase lausega vihjati nähtavasti sellele, et pühakoja lammutamise korral võib luteri kirik revideerida oma suhtumist Pätsi juhitud autoritaarsesse režiimi. Niikuinii olid paljude vaimulike seas käärimas režiimivastased meeleolud. 1938. aasta alguses kandideeris Riigikogu valimistel üle kümne pastori opositsiooni ridades – tõik, mis oli Pätsi lausa marru ajanud. Tollane riigihoidja süüdistas avalikult luteri kirikut tänamatuses: kirik olla saanud valitsuselt kõik, mis tahtis, kuid vastuseks olevat vaid tänamatus ja soov riigivõimuga mitte ühte jalga astuda.

Kirikutegelaste pöördumises tuletati Pätsile meelde ka tema sõnu 1935. aastast: "Kes lammutab kirikut, see lammutab riigi aluseid." Toona oli Päts silmas pidanud luteri kiriku tugevdamise vajadust. Õigeusu kirikusse kuuluv Päts ei olnud muidugi mingi eriline kirikuskäija, kuid tema eesti rahva "arstimisele" pühendunud valitsus soovis rakendada kiriku oma rahvuslikule üksmeelele suunatud reformideprogrammi teenistusse. Aga see on juba omaette teema.

Tallinna Jaani kirik jäi püsima, kuid vabadus kaotati. Nõukogude ajal oli mõrvadest, küüditamistest ja ateistliku okupatsioonivõimu püsivast survest räsitud ja köndistatud kirik ainus Eesti Vabariigi aegne avalik-õiguslik institutsioon (selle staatuse andis nii luteri kui õigeusu kirikule 1937. aasta põhiseadus), mis sai rangelt piiratud kujul oma tegevust jätkata.

Tänasesse päeva tulles võib tõdeda, et iroonilisel kombel oli Pätsil siiski õigus, kui ta ütles, et kiriku lammutamine lammutab riigi aluseid. Küsimus ei ole muidugi ühes kirikuhoones ega isegi mitte institutsionaliseeritud religioonis. Küsimus on ühiskonda ühendavas väärtushoiakute süsteemis. Tabavalt on keegi anonüümne netikommentaator öelnud (uudise kohta, et Hollandis trahviti liiga kõvasti kirikukelli helistanud preestrit): "Linna elanikud ei soovi kuulda kirikukelli, aga mosheest tuleva ingumisega peavad paratamatult peatselt leppima. Religiooniga on vist nagu armeega: kui ei taha üleval pidada oma, tuleb varsti hakata üleval pidama võõrast."

Muidugi võiks tänapäeval teha poliitkorrektse mälestussamba, mis ei riivaks kellegi (mittekristlaste, venelaste jne.) tundeid. Ei mingit "usu- ja natsisümboolikat", küsimust Tartu rahu piiridest ja muud häirivat. Miks siis mitte ehitada Toompea nõlvale suur tarbimistempel ühes kaupluste, laenukontorite, meelelahutuskeskuste, kasiinode ja muu seesugusega, sümboliseerimaks meie vabaduse tegelikku sisu ja väärtushoiakuid. Iga rahvas on väärt oma monumente.