Anglikaanide juht ja Canterbury peapiiskop Rowan Williams on teoloogilistelt vaadetelt liberaal, kes püüab aga iga hinna eest säilitada kiriku ühtsust nii Inglismaal kui terves anglikaani osaduskonnas. See on tänamatu töö, sest raevunud liberaalid süüdistavad teda mitmes reetmises, nördinud konservatiivid aga saamatuses.

Missugust tasakaalu püüab Williams leida? Ülemaailmsel tasandil seisneb Williamsi pakutud tasakaal ühelt poolt homopiiskoppide pühitsemisest ja samasooliste paaride õnnistamisest hoidumises ja teisalt konservatiivsete kirikute vahelesegamise lõpetamises liberaalsete kirikute jurisdiktsiooni. Seni pole Williams eriti edukas olnud, sest alles maikuus pühitseti USA-s „piiskopiks“ lesbisuhtes elav naisterahvas. Ühendriikides tegutsev episkopaalkirik vilistab nii konservatiivsete kirikute kui „tasakaalu“ otsivate jõudude arvamusele. Karistuseks soovib Williams neilt ära võtta esindatuse mõnedes üldistes kirikukomisjonides. Vaevalt et see kellelegi korda läheb.

Kodus esitas Williams koos Yorki peapiiskopiga Inglismaa Kiriku kirikukogule ettepaneku, mis oleks naispiiskoppide kõrval lubanud ametisse seada piiratud volitustega meespiiskoppe nende koguduste ja vaimulike jaoks, kes ei tunnusta naisvaimulikke. See on tagasihoidlik, kuid siiski kena žest traditsionalistide suunas, mille sõnumiks on: teil on kirikus oma kindel koht.

Kirikukogu laupäevane hääletus näitas, et täielikku võrdõiguslikkust taotlevad liberaalid pole kompromissist huvitatud. Ajakirjanduses märgiti, et debati ajal istus liberaalide rünnakuid kuulav Williams kui mees, kes ootab süngelt oma saatust, mitte kui kirikujuht, kes suunab asjade kulgu.

Miks Rowan Williams ei leia tasakaalunärvi? Inglismaa Kirikus toimuv näitab selgesti, et mitmekesisust, sallivust ja inklusiivsust jutlustavad liberaalsed jõud ei ole huvitatud „tasakaalust“, mis pisutki arvestaks konservatiividega, vaid on täis otsustavust oma tahtmine jõuga läbi suruda. Täna tehakse puhas töö naispiiskoppide küsimuses, homme surutakse läbi seksuaalvähemuste täielik aktsepteerimine. Kui alailma virisevad traditsionalistid lahkuvad kirikust, on „progressiivsetel“ jõududel seda lihtsam.

Kiriku ühtsust ei saa rajada inimlikult kokkulepitud tasakaalule. Kirik kas seisab või ei seisa Kristuse seatud alusel. Anglikaanide tänase reaalsuse on tabavalt kokku võtnud endine Canterbury peapiiskop lord George Carey: „On raske öelda, mis viisil me veel osaduses oleme.“ 

Vaata lisaks:

Inglise kirikukogu hääletas peapiiskopid maha, tuhanded lahkumas kirikust (12.07.2010)