Liturgiline järjepidevus Rootsi ja Soome luterlikus kirikus

Luther ja luterlik liturgiauuendus 1520. aastatel

1. Luterliku reformatsiooni liturgia-alases uurimistöös on kõige enam kasutatud omadussõna “konservatiivne”. Saksa usupuhastus kujunes päris algusest peale liikumiseks, mis säilitas (conservo) liturgilise järjepidevuse ja pidas kinni Lääne katoliiklikust traditsioonist.

Esimese “luterliku” jumalateenistuse uuenduse tühistas Martin Luther isiklikult. See sündis 1522. aasta märtsi alguses. Aasta jooksul, mil Luther varjas end Wartburgi lossis, hakati Wittenbergis läbi viima radikaalset liturgiauuendust. Seda tehti Andreas Karlstadti juhtimisel. Kui Luther uuendustest ja nende põhjustatud rahutustest kuulis, pöördus ta vihaselt Wittenbergi tagasi. Paastuaja alguses tõusis ta kantslisse, kandes traditsioonilist mungarüüd, ja pidas oma kuulsad Invocavit-jutlused.¹ Nendes tühistas ta praktiliselt kõik vahepeal tehtud muudatused. Sõnum oli selge: luterlik reformatsioon ei ole revolutsioon. Vaatamata mõnedele võimalikele reformidele tuleb säilitada liturgia järjepidevus ja ühtsus.

2. Lutheri jaoks oli liturgia süda ja kese usk Kristuse reaalsesse kohalolekusse pühitsetud leivas ja veinis. Ta pidas Kristuse reaalpresentsi õpetust palju olulisemaks kui liturgia tehnilisi üksikasju. Armulauaõpetuse üle pidas Luther dispuute koguni kahel rindel. Kõigepealt keskendus tema kriitika skolastilisele ohvriteooriale. Lutheri järgi ei ole altarisakrament lepitusohver Jumalale, vaid Jumala vaba and meile (polegi vaja lisada, et reaalpresentsi kontseptsioon sisaldab teisalt ka distributio meriti idee, Kolgatal toodud Kristuse ohvri aktualiseerimise ja kohaldamise sakramendi läbi). Hiljem tabas Lutheri karmim kriitika siiski Šveitsi usupuhastajaid, kes hülgasid reaalpresentsi õpetuse. Luterlastele on Kristus pühitsetud leivas ja veinis kohal mitte vaimselt (spiritualiter), vaid tõeliselt ja olemuslikult (vere et substantialiter). See õpetus oli status confessionis, s.o. usutunnistuse küsimus ja seega õndsusvajalik.

3. Pikka aega oli muudatuste tegemine käibelolevasse katoliku kiriku missakorda Lutherile vastumeelne. Vähehaaval andis ta survele järgi mõningate reformide kasuks. Jätkuvalt nõuti temalt sedalaadi reforme, kuid Lutheri meelest olid just nimelt radikaalid tema töö ära vusserdanud.² Seetõttu avaldas Luther kaks jumalateenistuse korda, millega ei kehtestatud uut liturgiat, vaid tehti lihtsalt väiksemaid muudatusi kehtivasse katoliku missasse. Traditsioonilisest õpetusest kinnipidamisega ja liturgilise järjepidevuse au sees hoidmisega ei saavutanud Luther sugugi igaühe heakskiitu. Näiteks nimetas professor Andreas Karlstadt, kes oli olnud Lutheri sõber, kuid oli siis kaasa läinud radikaalsemate reformidega, teda “kahekordseks paavstlaseks”.

4. Järgmisel, 1523. aastal ilmus Lutheri Formula missae et communionis pro ecclesia Vuittenbergensi (FM).³ See ei olnud uus agenda, uus kord, vaid lihtsalt lühike kirjutis jumalateenistuse kohta. FM oli tavaline katoliku missa, millest oli eemaldatud osa Rooma kaanoni (canon missae) palvetest. See kord sai iseloomulikuks jumalateenistusele Põhjamaades. Rootsis ja Soomes säilitati lääne missa klassikaline struktuur.

5. Luther tegi ainult ühe suurema muudatuse – ta lühendas missakaanonit. Seadmissõnade eel ja järel eemaldas ta osa palveid alates Te igitur’ist kuni kaanonit lõpetava doksoloogiani Per ipsum. Ta leidis, et need olid ohvriterminoloogia tõttu problemaatilised. Luther säilitas järgmised osad: sissejuhatav dialoog (Sursum corda), prefatsioon (Vere dignum), seadmissõnad (Qui pridie), Sanctus ja Benedictus ühes elevatsiooniga, Issanda palve, rahusoov (Pax), palve Domine Jesu Christe Fili Dei vivi ja Agnus Dei.

Rooma kaanoni kärpimine on tekitanud palju diskussiooni. Ainult vähesed teoloogid on seda otsust kaitsnud (B. Sprinks, D. Wenderbourg). Sellele vaatamata leiavad pea kõik luterlastest uurijad, et see oli – Robert Jensoni sõnu kasutades – “õnnetu otsus”. Nende arvates võinuks Luther sõnastada armulauapalve idakiriku liturgiate eeskujul, nagu seda tegi II Vatikani kirikukogu. Kuid Luther ei tundnud teisi vanu liturgiaid. Tema jaoks oli kõige tähtsam Kristuse reaalpresents. Niisiis võttis ta tegelikult kasutusele Florentinumi miinimumi, see tähendab seadmissõnad sakramendi ainsa vormelina: kui preester loeb seadmissõnu, on Kristus leivas ja veinis tõeliselt kohal.

6. Kolme aasta pärast – 1526 – avaldati veel üks uuendatud jumalateenistuse kord, Deutsche Messe.⁴ See oli iseseisev töö, mitte varasema korra otsene tõlge, ning oli mõeldud lihtrahvale ja harimatutele. Seepärast oli liturgia ülesehitus endiselt lihtne, rõhuga didaktilistel ja hümnoloogilistel elementidel. Prefatsiooni asemel oli õpetava või manitseva sisuga kõne ja mõned missa ordinaariumi osad olid asendatud või täiendatud saksakeelsete hümnidega. Sellele vaatamata vastas liturgiline ülesehitus traditsioonilisele lääne missakorrale.

7. Kuid vaadelgem nüüd seda, mis püsis muutumatuna ja mida 1520. aastatel muudeti. Liturgiline struktuur säilitati peaaegu ilma muudatusteta. Luterlased rõhutasid jutluse tähtsust. Nad võtsid kasutusele ilmikute karika, tõlkisid liturgia emakeelde ja innustasid koguduselaulu. Kõik need elemendid võeti ühisest liturgilisest pärandist, ükski neist pole uus “luterlik” leiutis.

Luther püüdis “reformida” teatud problemaatilisi kombeid, mille tähendus ei olnud selge. Luterlased loobusid era- ja votiivmissadest. Eramissasid kui preestrite isikliku vagaduselu väljendust käsitleti Issanda söömaaja avaliku iseloomu tõttu mittevajalikuna. Votiivmissad hüljati seetõttu, et missade “ostmist või müümist” peeti kohatuks.⁵ Pealegi oldi veendumusel, et sakramendi andi tuleb vastu võtta isikliku usu kaudu. Lahkunute eest võib küll palvetada, kuid mitte tuua nende eest missaohvrit.⁶

Kristuse kohaloleku austamist pühitsetud leivas ja veinis aktsepteeriti in usu, see tähendab, missa ajal “söömise ja joomise” eesmärgil. Siiski kritiseeriti sakramendi austamist extra usum, see tähendab eesmärgil, milleks usus sacramenti (sakramendi otstarve) polnud algselt seatud.⁷ Elementide täiendav pühitsemine tuleks teha seadmissõnade lugemisega. Kui pärast jagamist peaks pühitsetud elemente üle jääma, pidi preester need missa ajal viimseni ära sööma ja jooma, Lutheri järgi “just nagu meie siin Wittenbergis teeme”.⁸ See on ka üks põhjuseid, miks luterlikus traditsioonis võtavad vaimulikud armulauda viimasena. Siiski aktsepteeriti pühitsetud leiva (ja veini) säilitamist, kui selle eesmärk oli sakramendi hilisem jagamine haigetele ja põduratele.⁹

8. Augsburgi usutunnistuses (CA) on väljendatud luterluse soov säilitada kiriku ühine liturgiline pärand. CA järgi “me pole kasutusele võtnud midagi uut, mida poleks kirikus juba algusaegadest peale olnud” (saksakeelne tekst). Rahvakeele ja ilmikute karika kasutusele võtmist ei peetud kirikut lahutavateks küsimusteks. “Avaliku missatalituse juures ei ole märkimisväärseid muudatusi tehtud” ja missat pühitsetakse “kiriku eeskuju kohaselt” (ladinakeelne tekst):

“Meie omadele on ülekohtuselt ette heidetud, nagu oleksid nad missa ära kaotanud. On üldiselt teada, et meil peetakse missat palju suurema pühendumusega kui vastaste juures. Ka ei ole avaliku missatalituse juures märkimisväärseid muudatusi tehtud, peale selle, et mõnel pool lauldakse rahva õpetamiseks ja harjutamiseks ladinakeelsete laulude kõrval ka saksakeelseid laule, seda enam, et iga kiriklik talitus peaks eelkõige teenima seda eesmärki, et rahvas õpiks sellest, mida ta Kristuse kohta ilmtingimata peab teadma. Ka Paulus käsib tarvitada seda keelt, mida kogudus mõistab. Inimesed on harjunud ühiselt armulaual käima, sedavõrd kui nende seas on kõlbulikke. Seegi tõstab austust ja lugupidamist avaliku jumalateenistuse vastu, et kedagi ei lubata armulauale ilma eelneva küsitlemise ja järelekatsumiseta. – Kuna meil peetakse missat kiriku eeskuju kohaselt, pühakirja ja isade järgi (ex Scriptura et patribus), siis oleme veendunud, et seda ei tohiks hukka mõista, seda enam, et tavapärane avalik missatalitus on suuremalt jaolt säilitatud endisena.”¹⁰

Liturgiline järjepidevus Rootsis ja Soomes 1530-1900

9. Usupuhastuslikud ümberkorraldused leidsid vastukaja ka Skandinaavias. Luterlik missa oli oma ülesehituselt katoliku missa. Ainult osa canon missae’st jäeti lugemata. Siiski säilis liturgiline järjepidevus ja ühtsus suuremal määral Rootsis (ja Soomes) kui Saksamaal ja ka teistes Skandinaavia maades. Taanis ja Norras jäi tegelikult valitsevaks Lutheri robustne versioon, Deutsche Messe. Saksamaal viis poliitiline killustatus ka liturgilisele killunemisele. Samas olid Rootsi ja Soome üks riik, kus kehtis üks agenda, üks käsiraamat ehk missaal. Rootsi jumalateenistuskorrad ilmusid peaaegu muutmata kujul aastase hilinemisega soomekeelses tõlkes. 1548. aasta Rootsi kord ilmus soome keeles 1549, 1614. aasta versioon aastal 1615, niisamuti 1693. aasta agenda aastal 1694. Hiljem on Rootsis käsiraamatut uuendatud aastal 1811, 1894, 1942 ja 1986, Soomes 1886, 1913, 1968 ja 2000. Samuti polnud Skandinaavias kalvinismil peaaegu mingisugust mõju.

10. Rootsis koostas esimese rahvakeelse missakorra Then Swenska Messan epter som hon nu hålles i Stockholm (1531) Olaus Petri. Selle eelkäijateks olid Lutheri Formula missae (1523) ja Andreas Döberi Nürnbergs Messe (1525). Esimene soomekeelne missakord oli Mikael Agricola Messu eli Herran Echtolinen (“Missa ehk Issanda õhtusöömaaeg”, 1549). See põhines Olaus Petri uuendatud Rootsi missakorral 1548. aastast. Äge võitlus tekkis kuningas Johan III-nda ajal välja antud nn. “Punase Raamatu” ümber. Selle raamatuga – Liturgia svecanae ecclesiae catholicae et orthodoxae conformis – üritati taastada mõningaid keskaegseid tseremooniaid. 1593. aasta Uppsala kirikukogu mõjul olukord siiski stabiliseerus.

11. 17.-19. sajandini oli luterluses liikumisi, mis pöörasid enam tähelepanu jutluse positsioonile kui teistele liturgia osadele. Luterlik ortodoksia asetas rõhu õigele õpetusele ja pietism usu sisemisele, afektiivsele küljele. Nii ortodoksial kui pietismil oli tugev spirituaalsus. Alates 18. sajandist rõhutas ratsionalismi kalduv valgustus moraalseid väärtusi ja haridust. Kõik kolm rõhutasid jutlust ja õpetamist, doksoloogilisest aspektist enam tõsteti esile jumalateenistuse pedagoogiline aspekt. Vaatamata nendele kitsendavatele tendentsidele säilitas liturgia oma kuju peaaegu täiesti muutumatult. Jumalateenistus oli ülesehituselt endiselt katoliku missa.

12. Põhjamaade luterluses anti koguduselaulule (koraalile) ja kirikumuusikale kindel koht. Vaimuliku muusika puhang oli vaimulike ja koguduseliikmete ringis suur. Kogudused on alati ametlikest kiriku lauluraamatutest laulnud Kolmainule kiitust Milaano Püha Ambrosiuse või Aquino Thomase või Martin Lutheri või koguni tavalise talupoja luuletatud sõnadega. Nagu ütleb Eugene Brand: “Muusika on üks võti luterlike kirikute liturgilise eetose juurde.”¹¹

Jumalateenistus tänapäeval

13. Nii Rootsis kui Soomes on 20. sajandi jooksul rõhutatud jumalateenistuse sidet vana kiriku ja keskaegse liturgia traditsioonidega. Huvi jumalateenistuse ja liturgia uurimise vastu hakkas kasvama 19. sajandi lõpus. See ilmnes liturgilise uuendusliikumisena benediktiini munkade juures ja levis teistesse konfessioonidesse, jõudes isegi Rootsi ja Soome. Seda olulist muutust tähistab Yngve Brilliothi uurimus Nattvarden i evangeliskt gudstjänstliv (1926) ja selle ingliskeelne väljaanne Eucharistic faith and Practice – Evangelical and Catholic (1930). Selles teoses rõhutab ta luterliku liturgilise traditsiooni katoliiklikke juuri. Tänapäeval on olulisemateks kandvateks uurimusteks Carl Henrik Martlingi Svensk liturgihistoria (Stockholm 1992) Rootsis ja Heikki Kotila Liturgia ajaloo ja teoloogia sissejuhatus (soome keeles, Helsingi 1994) Soomes.

14. Praegune Rootsi kiriku käsiraamat võeti vastu 1986. aastal, Soome agenda aastal 2000. Mõlemad missakorrad on peaaegu identsed, mõlemad korrad rajanevad kindlamalt kui kunagi varem läänekiriku jumalateenistuse klassikalisel struktuuril ja varakiriku ning keskaegsetel traditsioonidel.

15. Üks asi, mis kummaski missaraamatus on traditsiooniga kooskõlas, on see, et mõlemas käsiraamatus on mindud tagasi klassikalise armulauapalve juurde. Kumbki ei näe ette võimalust, et armulauda pühitsetakse ainult seadmissõnade lugemisega. Palved on koostatud lähtudes mälestamise (anamnesis) ja Püha Vaimu kutsumise (epiklesis) aspektist. Nii nagu Nikaia usutunnistuski, põhineb palvete struktuur kolmainsuse dogmal ja – vabandan sõnakasutuse pärast – “sündmustik” areneb vastavuses lunastuslooga. Teisiti öeldes, me meenutame Jumal-Isa tegusid loomisel, Poja tegusid lunastamisel ja palvetame, et Jumal teeks Püha Vaimu läbi oma lunastustöö kogetavaks täna, siin ja praegu.

16. Martin Luther säilitas olulisemad tunnipalved, kuigi ta neid mõnevõrra muutis. Oma kirjutises Von Ordnung Gottesdienstes in der Gemeinde (WA 12, 31-37) kirjeldab ta Wittenbergi üliõpilastele ja vaimulikele mõeldud tunnipalvete ülesehitust. Tegemist on traditsioonilise hommikupalvuse ja vesperiga, mille algusesse on lisatud pooletunnine sõnaosa piiblilugemiste ja jutlusega. Väikeses Katekismuses on hommiku- ja õhtupalved tavalistele inimestele. Nendes pole midagi spetsiifiliselt “luterlikku”, nad koosnevad vaid ristimärgi tegemisest, trinitaarsest õnnistusvormelist, usutunnistusest, Issanda palvest, päevapalvest ja laulust. Seejärel manitsetakse palvetajat minema “rõõmuga” oma päevatööle või öisele puhkusele. Neid traditsioonilisi palvusi on ikka peetud, kuigi alati mitte korrapäraselt. 20. sajandil on need siiski taasavastatud ning on nüüd vaimuliku elu lahutamatuks osaks.

+ + +

Kokkuvõtteks: Rootsi ja Soome luterlik kirik on püüdnud säilitada läänekiriku liturgilist traditsiooni, eriti missa struktuuri. 17. ja 19. sajandi vahel võib täheldada liturgia seisukohalt mõningad kitsendavaid suundumusi, nagu luterlik ortodoksia, pietism ja valgustus. Siiski polnud neil olulist mõju käsiraamatutele. Missa struktuur püsis praktiliselt kogu aeg endisena. Veel enam, möödunud sajandil on mõlemad kirikud hakanud järjest enam hindama seda suurt traditsiooni, mille nad on pärinud katoliiklikult keskajalt. Minu arvates ei ole meie ühine väljakutse täna mitte niivõrd teoloogilise järjepidevuse puudumine kui inimeste puudumine meie jumalateenistustelt. Kuidas me suudaksime üheskoos aidata ristitud kirikuliikmetel, trotsides meie ajastu individualistlikke tendentse, taasleida rõõmurikas tee liturgia ja Jumala imeliste andide juurde?

Tõlgitud väljaandest:

Jari Jolkkonen. “Liturgical Continuity in the Lutheran Churches of Sweden and Finland” – Reseptio. Kirkon ulkoasiain osaston teologisten asiain tiedotuslehti. 3/2004, lk. 13-18. Tõlkinud Veiko Vihuri. Avaldatakse autori ja väljaandja loal.

Jari Jolkkonen on Soome evangeelse-luterliku kiriku piiskoppidekogu teoloogiline sekretär