Menu Content/Inhalt
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

David Jay Webber: Miks luterlik kirik on liturgiline kirik?
Autor: David Jay Webber   
neljapäev, 16 august 2007

 

 

Miks luterlik kirik on liturgiline kirik?

Väljavõtteid usutunnistuskirjadest1

 

 


I. Luterlik kirik on oma ametlike usutunnistuskirjade kohaselt liturgiline kirik. Luterlike koguduste konfessionaalset vagadust iseloomustab korrapärane evangeeliumi kuulutamine ja Issanda söömaaja pühitsemine, mis toimub korrakohase, väärika, pühakirjal põhineva ja ajaloo-teadliku jumalateenistuse mudeli raamistikus.

„Aga rääkigem liturgiast. See sõna ei tähenda tegelikult ohvrit, vaid eelkõige avalikku teenistust ja sobib igati meie käsitlusega, nimelt et üks sulane, kes pühitseb armulauda, jagab ülejäänud inimestele Issanda ihu ja verd, teine aga, kes õpetab, jagab inimestele evangeeliumi. Nagu ütleb Paulus: „Nõnda siis peetagu meid Kristuse sulasteks ja Jumala saladuste majapidajaiks“ [1Kr 4:1], see tähendab evangeeliumi ja sakramentide. Ja 2. kirjas korintlastele 5[:20]: „Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga!“ Nii sobib nimetus leiturgia hästi kokku teenimisega.“ (Apoloogia XXIV:79-81)

„Paljudest usu- ja kombetalitustest, nagu missakord, kirikulaulud, kiriklikud pühad jms. peetakse kinni sellepärast, et kirikus valitseks kord.“ (Augsburgi usutunnistus XXVI:40, saksa tekst)

„Meie omadele on ülekohtuselt ette heidetud, nagu oleksid nad missa ära kaotanud. Sest on üldiselt teada, et meil peetakse missat, ilma igasuguse kiitlemiseta, palju suurema pühendumuse ja tõsidusega kui vastaste juures.“ (Augsburgi usutunnistus XXIV:9, saksa tekst)

„Ja kui me oleksimegi vabatahtlikult nõus missat alalise ohvrina käsitlema, siis ainult eeldusel, et silmas peetakse missat tervikuna, see tähendab usutalitust koos evangeeliumi kuulutamise, usu, Jumala poole palvetamise ja tänamisega. Sest need ühtekokku moodustavadki Uue Testamendi alalise ohvri, sest see usutalitus on nende pärast sisse seatud ja seda ei saa neist lahutada. Sellepärast ütleb Paulus: „Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, kuulutate teie Issanda surma.“ [1Kr 11:26]“ (Apoloogia XXIV:35)

„Sellise olukorra järgi kirikutes saab järeldada, et me peame tähelepanelikult kinni kiriklikust korrast, vagadest usutalitustest ja headest kiriklikest kommetest.“ (Apoloogia XV:44)



II. Luterlik kirik on liturgiline kirik sellepärast, et ta on katoolne kirik. 16. sajandi luterlikud reformaatorid ei olnud sektantlikud uuendajad, kes soovisid luua uue kiriku, vaid nad tunnistasid oma järjepidevust apostlite ja vanaaja isade kirikuga ning tundsid sellest rõõmu. Nad võtsid omaks, et paljud päritud sajanditevanused liturgilised tavad on head ja kasulikud ning ei näinud mingit põhjust, miks need tuleks hüljata. Alandliku tänulikkusega võtsid konfessionaalsed luterlased omaks reformatsioonieelse katoliku kiriku ülesehitavad liturgilised tavad kui nende oma usu olulised koostisosad. Nad ei usu, et sellised ajaloolised kristlikud kombed on ainuomased roomakatoliku kirikule (või mistahes teisele üksikule kirikule või konfessioonile). Apostlite tegude raamat osutab, et kristliku kiriku jumalateenistus on alati olnud liturgilise iseloomuga. Kristlased Jeruusalemmas „püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes“ (Ap 2:42), ühel juhul kõnetas Püha Vaim kristlasi Antiookias, „kui need siis Issandat teenisid“ (Ap 13:2), ning rääkides kristlastest Troases teatab Luukas, et „nädala esimesel päeval, kui me olime kogunenud leiba murdma, arutles ja väitles Paulus nendega“ (Ap 20:7). Uus Testament julgustab kõiki kristlasi: „Pidage meeles oma juhatajaid, kes teile on rääkinud Jumala sõna; pidades silmas nende elukäigu lõppu, võtke eeskujuks nende usk! Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti! Ärge laske endid õigelt teelt eksitada igasugustel võõrastel õpetustel“ (Hb 13:7-9). Kasutusel olevates avaliku jumalateenistuse vormides „mälestavad“ ja „matkivad“ luterlased tõepoolest neid, kes on olnud Kristuse muutumatu evangeeliumi teenistuses läbi kiriku ajaloo. Ajaloolise luterliku liturgia peamised elemendid ei ole tunnusomaselt „luterlikud“ ja ei peegelda ainult 16. sajandi Saksamaa ja Skandinaavia (või 20. sajandi Ameerika) kultuuri. Vastupidi, nad peegeldavad kõigi aegade ja paikade Jumala rahva usku ja jumalateenistust.

„Usuartiklite osas ei lahkne meie kirikud mitte milleski katoolsest kirikust, vaid ära muudetud on ainult mõned väärkasutused, mis on uued ja vastuolus kaanonite mõttega, olles juurdunud ajastule omaste eksituste tõttu…“ (Augsburgi usutunnistus XXII proloog, ladina tekst)

„…meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus Pühakirja või katoolse kirikuga.“ (Augsburgi usutunnistus XXVIII epiloog, ladina tekst)

„me pole kasutusele võtnud midagi uut, mida poleks kirikus juba algusaegadest peale olnud…“ (Augsburgi usutunnistus XXIV:40, saksa tekst)

„Ja ometi me peame kirikus vanadest kombetalitustest nii otstarbekuse kui ka rahu pärast hea meelega kinni ja tõlgendame neid oma parima arusaamise järgi, jättes välja arusaama, mille kohaselt need teevad õigeks. Meie vaenlased süüdistavad meid alusetult hea asjadekorralduse ja kirikliku korra hülgamises. Sest me võime tõemeeli kuulutada, et avalik kirikukorraldus on meil sündsam kui vastaste juures. Ja kui keegi tahaks sellele asjakohast hinnangut anda, siis meie peame kaanonitest õigemini kinni kui meie vastased.“ (Apoloogia XV:38-39)

„…siis me säilitame kombe, et missat peetakse ja soovijatele jagatakse armulauda kirikupühadel, aga ka muudel puhkudel, kui on armulaualisi. Seega leiab missa meil igati õiget kasutamist, nii nagu seda varasematel aegadel kirikus on tehtud ja nagu selle kohta võib tõendust leida Pauluse sõnadest 1. kirjas korintlastele (1Kr 11:33) ja ka paljude kirikuisade kirjutistest.“ (Augsburgi usutunnistus XXIV:34-35, saksa tekst)

„Kuna meie juures peetakse missat kiriku eeskuju kohaselt, Pühakirja ja kirikuisade põhjal, siis oleme veendunud, et seda ei või hüljata, seda enam, et avaliku jumalateenistuse kombed on suuremalt osalt säilitatud.“ (Augsburgi usutunnistus XXIV:40, ladina tekst)

„Kõigepealt tuleb meil jälle sissejuhatuseks märkida, et me ei kaota missat ära, vaid säilitame ja kaitseme seda jumalakartlikult. Sest meie kirikutes toimub missa igal pühapäeval ja kiriklikel pühadel, kus jagatakse sakramenti neile, kes soovivad sellest osa saada, pärast seda, kui neid on küsitletud ja nad on pattudest lahti mõistetud.“ (Apoloogia XXIV:1)



III. Luterlik kirik on liturgiline kirik sellepärast, et ta on ortodoksne kirik. Tema ajaloolised jumalateenistuse vormid on oma sisult läbinisti piibellikud ja evangeelsed, olles seetõttu usaldusväärseks juhatajaks ortodokssele kristlikule jumalateenistusele. Kristliku usu põhiartiklid (Kolmainsus, Kristuse isik ja töö, patt ja arm jne) on sügavalt juurdunud jumalateenistuse muutumatutes osades (ordinaariumis) ning juurduvad nende tekstide korrapärase, iganädalase kordamise läbi sügavalt kirikuliste mõistuses ja südames. (Missa ordinaariumisse kuuluvad Kyrie, Gloria in excelsis, Nikaia usutunnistus, Sanctus ja Agnus Dei.) Kirikuaasta traditsiooniline pühade ja aegade tsükkel toob kirikuliseni õndsusloo põhisündmused. Kirikuaasta pühapäevade ettenähtud piiblilugemised ja prooprium kuulutavad kirikulisele „Jumala kogu tahtmist“ (Ap 20:27). Ajalooline liturgia pakub igaks pühapäevaks õiges tasakaalus nii järjepidevust kui vaheldust. Liturgia sõnalisest küljest võib kirikuline kuulda Jumala ajatut sõnumit oma rahvale ja vastata sellele tänu, ülistuse ja palvetega, mida see sõnum on vorminud ja kujundanud. Liturgia suunab kirikulise tähelepanu iseenda subjektiivsete ja ebausaldusväärsete tunnete asemel objektiivsetele armuvahenditele ja pühakirja muutumatutele tõdedele. Seeläbi aidatakse neil ustavaks jääda Pauluse korraldusele: „Kristuse sõna elagu rikkalikult teie seas, kõiges tarkuses õpetage ja manitsege üksteist psalmide, hümnide ja vaimulike lauludega, laulge kogu südamest tänulikult Jumalale!“ (Kl 3:16).

„Aga kuna usutalitustest tuleb kinni pidada nii sellepärast, et nad õpetavad inimestele Pühakirja, kui ka sellepärast, et need, keda Sõna manitseb, võtavad vastu usu ja jumalakartlikkuse ja saavad ka paluda…“ (Apoloogia XXIV:3)

„…iga kiriklik talitus peaks eelkõige teenima seda eesmärki, et rahvas õpiks sellest, mida ta Kristuse kohta ilmtingimata peab teadma.“ (Augsburgi usutunnistus, XXIV:3)

Tseremooniad on vajalikud nimelt selleks, et õpetada harimatuid. (Augsburgi usutunnistus XXIV:3, ladina tekst)

„Ja siin peab sündima selline tegu, mille läbi inimene ise muutub pühaks, mis sünnib (nagu kuuldud) üksnes Jumala sõna läbi, milleks on seatud ning määratud koht, aeg, isikud ja kogu väline jumalateenistus, et see võiks ka avalikku rakendamist leida.“ (Suur Katekismus, I:94)

„Järelikult tuleb apostlite tahet ja kavatsust otsida nende enda kirjutistes; ei piisa nende äranimetamisest. Apostlid ei pidanud teatud tähtpäevi mitte selleks, et nende pühitsemine oleks õigeksmõistmiseks hädavajalik, vaid selleks, et rahvas teaks, mis ajal ta peab kogunema. Samuti pidasid apostlid kinni mõningatest muudest tavadest, näiteks Pühakirja lugemiste korrast, kui nad kokku tulid. Rahvas säilitas, nagu ikka, ka mõned esiisade kombed, mida apostlid mõnevõrra muudetult evangeeliumi lugudega kohandasid, näiteks paasapüha ja nelipüha, et pärandada järeltulevatele põlvedele mälestus kõige olulisematest asjadest mitte ainult õpetamise, vaid ka näidete kaudu.“ (Apoloogia VII/VIII:40)

„Sest isegi kui pühad kirikuisad pidasid kinni riitustest ja kombetalitustest, ei arvanud nad ometi, et need oleksid õigeksmõistmise juures kasulikud või vajalikud, nad ei jätnud Kristuse auhiilgust ja ametit tagaplaanile, vaid õpetasid, et me saame õigeks usu läbi, Kristuse pärast, mitte inimeste kehtestatud kultustalituste pärast. Nad pidasid riitustest kinni ihuliku distsipliini pärast, et rahvas teaks, mis ajal tuleb kokku tulla, et kirikus toimuks kõik hea eeskuju järgides korrakohaselt ja väärikalt, ja lõpuks, et ka lihtne inimene saaks mingisugust juhatust ja kasvatust. Sest aegade lahknevustel ja riituste erinevusel on lihtsa inimese õpetamisel oma roll mängida. Need olid põhjused, miks kirikuisad riitustest kinni pidasid, ja meie arvame, et neid järgides suudame ka meie kombetalitustest õigesti kinni pidada.“ (Apoloogia XV:20-21)

„…arvame meie, et kiriku tõelist ühtsust ei kahjusta ka inimeste poolt sisse seatud erinevad tavad. Kuigi meile meeldiks, et rahu huvides säilitataks üldkehtivad tavad. Nagu meiegi peame oma kogudustes vabatahtlikult kinni missakorrast, hingamispäevast ja teistest pidulikematest tähtpäevadest ning võtame tänuliku meelega vastu möödunud aegade kasuliku asjade korralduse, eriti kui see sisaldab endas midagi kasvatuslikku, mis tuleb kasuks rahva ja kogenematute inimeste õpetamisele ning juhatamisele.“ (Apoloogia VII/VIII:33)

„Paljud meie hulgast käivad igal pühapäeval armulaual, kuid nii, et nad on enne õpetust saanud, järele katsutud ja patust lahti mõistetud. Lapsed laulavad psalme, et neist õppida. Ka rahvas laulab, et õppida või palvetada.“ (Apoloogia XV:40)



IV. Luterlik kirik on liturgiline kirik sellepärast, et ta on esteetiline kirik.2 Ajaloolise liturgiaga sageli kaasas käivad traditsioonilised sümbolid ja tseremooniad aitavad räägitud ja lauldud sõnu kokku liita pühakoja ilme ning koguduse ja pastori välispidise tegevusega. Luterlikus kirikus kasutusel olevad evangeelsed kombetalitused aitavad alla kriipsutada ja tähelepanu juhtida liturgia evangeelse sõnumi erinevatele aspektidele. Juba Uus Testament ise tunnistab tseremoniaalsete abivahendite suurest hulgast kristlikus jumalateenistuses. Veel enne, kui Paulus Efesose vanemate juurest lahkus, „laskus ta põlvili ja palvetas koos nende kõikidega“ (Ap 20:36). Kristlastele öeldakse, et „meil on altar, millelt süüa ei ole meelevalda nendel, kes peavad teenistust telgis“ (Hb 13:10). Taevase õukonna jumalateenistust, nagu seda kirjeldatakse Johannese Ilmutusraamatus, iseloomustab rikkalik sümboolne pildistik: „ja trooni ümber oli kakskümmend neli trooni ning neil troonidel istus kakskümmend neli vanemat, valged rõivad üll ja peas kuldpärjad. …ning seitse tulelampi oli põlemas trooni ees...“ (Ilm 4:4-5). „Ning üks teine ingel tuli ja seisis altari ette, kuldne suitsutusastja käes, ja talle anti palju suitsutusrohte, et ta paneks neid koos kõikide pühade palvetega kuldaltarile, mis on trooni ees. Ja suitsutusrohtude suits tõusis koos pühade palvetega ingli käest Jumala ette“ (Ilm 8:3-4). Luterliku kiriku liturgilised kombetalitused, millest paljude algupära on apostlikus kirikus, on tõepoolest kasulikud jumalateenistuse väärikuse säilitamisel ning austuse ja harduse esilekutsumisel usklike seas. „Olgem siis tänulikud, et me saame kuningriigi, mis ei kõigu, ja teenigem seepärast Jumalat talle meelepäraselt allaheitlikkuse ja aukartusega; sest meie Jumal on neelav tuli!“ (Hb 12:28-29).

„Ja kirikutele on tõeliseks kaunistuseks vaga, kasulik ja selge evangeelium, sakramentide vaga kasutamine, tuline palve ja muu selletaoline. Küünlad, kuldsed nõud ja muu selline on küll sobilikud kaunistused…“ (Apoloogia XXIV:51)

„…tunnistan altarisakra­menti, et seal süüakse ja juuakse leivas ning veinis suuga tõepoolest ihu ja verd…“ (Konkordiavormel, Solida Declaratio VII:32)

„Ja säilitatakse ka üldlevinud avalikud usutalitused, lektsioonide ja palvete kord, riietus ja muu sellesarnane.“ (Apoloogia XXIV:1)

„…õnnista ennast püha ristimärgiga ja ütle: “Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.” Sellepeale loe põlvitades või seistes usutunnistus ja Meie Isa palve.“ (Väike Katekismus VII:1-2)

„Niisiis tuleb seadmissõnu püha armulaua toimingul avalikult, arusaadavalt ja selgelt koguduse ees lugeda või laulda ning neid ei tohi mitte mingil juhul ära jätta.“ (Konkordia­vormel, Solida Declaratio VII:79)

„Siit võib aga hõlpsasti järeldada, et miski ei aita rohkem säilitada avaliku jumalateenistuse väärikust ning austuse ja harduse kasvatamist inimeste seas, kui kirikutes peetakse kombetalitustest korrakohaselt kinni.“ (Augsburgi usutunnistus XXII:6, ladina tekst)

„…et kõik tublid inimesed mis tahes rahva hulgast mõistaksid, et me kaitseme missa väärikust…“ (Apoloogia XXIV:99)



V. Luterlik kirik on liturgiline kirik, kuid tema erinevad harud ei ole kohustatud kinni pidama ühegi konkreetse riituse ettekirjutustest. Kiriku erinevate harude liturgilised korrad 16. sajandil järgisid üldiselt lääne katoliku missa põhikuju, kuid erinesid üksteisest paljudes detailides. Luterlik kirik on seisukohal, et Jumala sõna ei seo kristlasi ühegi iseäraliku liturgilise korra või tseremooniaga (välja arvatud Jumala seatud armuvahendid) ning kõik kristlikud kirikud on põhimõtteliselt vabad kujundama või muutma oma liturgilist praktikat. Sellegipoolest on luterlike usutunnistuskirjade õpetus täiesti selge, et taolisi uuendusi või muudatusi võib teha üksnes siis, kui see on piisavalt põhjendatud, ja ainult viisil, mis on täielikult kooskõlas kirikus kehtivate liturgilise pidulikkuse ja õpetusliku puhtuse piibellike alusnormidega. Luterlikelt kogudustelt ei nõuta, et nad oleksid „kõrgkiriklikud“ või „madalkiriklikud“, vaid seda, et nad oleksid kiriklikud. Niisamuti ei kiida usutunnistuskirjad heaks avaliku jumalateenistuse asendamist „kirikukasvu“ tühise petukaubaga ning nad ei andesta suvalisi ja meelevaldseid muudatusi kirikus juurdunud liturgia „terve õpetuse eeskujus“ (2 Tm 1:13). Püha Paulus tuletab meelde, et „Jumal ei ole korratuse, vaid rahu Jumal. Nõnda nagu on kõigis pühade kogudustes…“ (1Kr 14:33) ja käsib meid: „aga kõik sündigu viisakalt ja korra järgi“ (1Kr 14:40). Pauluse mõttekäigud kristliku vabaduse kasutamise kohta kehtivad ka ajaloolisest (luterlikust) liturgiast tarbetu kõrvalekaldumise puhul: „Öeldakse: «Kõik on lubatud!» - Siiski kõigest ei ole kasu. «Kõik on lubatud!» - Siiski kõik ei ehita kogudust. Ärgu ükski otsigu oma, vaid teise kasu!“ (1Kr 10:23-24). Luterliku reformatsiooni kiriku suhtumist liturgiasse võib tabavalt kokku võtta hästituntud ütlusega: „Ära hakka parandama, kui pole katki“.

„Inimeste poolt sisseseatud kiriklike talituste kohta õpetatakse, et kinni tuleb pidada nendest, millest on võimalik pattu tegemata kinni pidada ning mis teenivad rahu ja head korda kirikus, nagu teatud pühad, tähtpäevad ja muu sellesarnane. Manitsetakse aga, et keegi ei vaevaks oma südametunnistust, nagu oleksid seesugused asjad õndsuseks vajalikud.“ (Augsburgi usutunnistus XV:1-2, saksa tekst)

„Sellele vaatamata on meie juures vanad kombetalitused suuremalt jaolt austusega säilitatud. On vale ja laim väita, et meie kirikutes on hüljatud kõik tseremooniad ja vanad kiriklikud korraldused. On ju üldiselt kurdetud, et avalikes kombetalitustes on ette tulnud teatud väärkasutusi. Kuna neist ei saanud head südametunnistusega kinni pidada, on neid teatud ulatuses parandatud.“ (Augsburgi usutunnistus XXI:4-5, ladina tekst)

„…Jumala kogudusel on igal pool ja igal ajal voli, meelevald ja õigus neidsinaseid tasakaalukalt ja tülita, korralikul ja sündsal viisil muuta, vähendada või suurendada, nii kuidas see on parajasti korrale, kristlikule distsipliinile ja kõlblusele, evangeelsele kombekusele ja kiriku ülesehitamisele kõige kasulikum, soodsam ja parem.“ (Konkordia­vormel, Solida Declaratio X:9)

„Samuti ei ole õiged adiaforad ehk ebaolulised asjad need, kus on tegemist tarbetu, rumala näitemänguga, mis ei too kasu ei korrale, krist­likule distsipliinile ega ka evangeelsele kombekusele kirikus.“ (Konkordiavormel, Solida Declaratio X:7)

„…vastased mõistavad meid hukka selle pärast, et me õpetame, et inimeste kombetalitused ei teeni ära pattude andeksandmist. Ka peavad nad üldkehtivaid kombetalitusi, nagu nad neid nimetavad, õigeksmõistmise jaoks vajalikuks. Siin on meil kindel kaitsja Pauluse näol, kes kinnitab igal pool, et need usuharjutused ei tee õigeks ega ole lisana usu õigusele vajalikud. Aga sellegipoolest me õpetame, et sellistes küsimustes tuleb vabadust piirata nii, et asjatundmatud inimesed ei pahandaks ja ei muutuks vabadust kuritarvitades tõelise evangeeliumiõpetuse vaenlaseks ja et tavapäraste riituste juures ei muudetaks midagi ilma mõjuva põhjuseta, vaid et üksmeele edendamise eesmärgil peetaks kinni endistest kommetest, millest on võimalik ilma pattu või suuremat kahju tegemata kinni pidada.“ (Apoloogia XV:50-51)


[---]



ADDENDUM

Nagu 1. teesis väidetud, „luterlike koguduste konfessionaalset vagadust iseloomustab korrapärane evangeeliumi kuulutamine ja Issanda söömaaja pühitsemine, mis toimub korrakohase, väärika, pühakirjal põhineva ja ajaloo-teadliku jumalateenistuse mudeli raamistikus.“ 16. sajandi luterlik reformatsioon, millest luterlikud kirikud on võrsunud, leidis aset lääne kiriklikus ja kultuurilises kontekstis. Seetõttu kujunesid luterliku kiriku liturgilised põhimõtted kooskõlas toonase kontekstiga. Kui luterlus aga võrsub või juurdub ida kiriklikus ja kultuurilises kontekstis, on endastmõistetav eeldada, et need põhimõtted kohandatakse selle kontekstiga. Soov säilitada selline jumalateenistuse mudel, mis on korrapärane, väärikas ja piibellikul alusel, oleks mõistagi sama. Bütsantsi maailmas ei lähtuks see jumalateenistuse mudel ladina kiriku liturgilisest ajaloost, nagu reformatsiooniajastu kirikukorrad, vaid bütsantsi kiriku liturgilisest ajaloost. (Just nii juhtuski Ukraina Evangeelses Augsburgi Usutunnistuse Kirikus, mis avaldas 1933. aastal “Ukraina evangeelses teenistusteraamatus“ kõige esimese luterliku liturgiakorra, mis pärineb ajaloolisest idariitusest.3)

Luterlased möönavad, et kreeka kirik on olemuslikult säilitanud kiriku tunnused ning et ida liturgiline traditsioon on samuti põhimõtteliselt õigeõpetuslik või vähemalt hõlpsasti õndsakstegev (Apoloogia X:2, XXII:4, XXIV:6,88,93). Usutunnistuskirjad osundavad meeleldi mitmete vanade kreeka kirikuisade kirjutisi, kaasa arvatud Püha Johannes Kuldsuu, kelle nime kannab ajalooline bütsantsi liturgia (AU XXV:11, FC SD VII:76). Augsburgi usutunnistuse apoloogia osutab heakskiitvalt Ohridi Teofülaktuse, ida õigeusu kiriku piiskopi ja teoloogi (surn. 1108 paiku) seisukohale Kristuse ihu reaalpresentsist altarisakramendis, nimetades teda „mitte rumalaks kirjameheks“ (Apoloogia X:2). Luterlikud reformaatorid samastasid end rõõmuga ida kristliku traditsiooni parimate elementidega ning ei peljanud oma usutunnistuskirjades neid elemente omaks võtta. Kui konfessionaalsed luterlased soovivad bütsantslikus raamistikus anda ustavat tunnistust veendumusest, et „meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus Pühakirja või katoolse kirikuga“ (Augsburgi usutunnistus XXVIII:5 epiloog), siis võib eeldada, et nende piibellikult tõendatud teoloogilist üksmeelt iidse ortodoksi kirikuga täiendab piibellikult tõendatud liturgiline üksmeel iidse ortodoksi kirikuga. Luterlike reformaatorite eeskujul, vastupidiselt Karlstadtile ja Zwinglile, säilitataks lugupidamisega antud paiga ajaloolise liturgia põhistruktuur ning selle sisu üksikasju katsutaks hoolikalt järele ja kui vaja, revideeritaks läbimõeldult, et viia nad kooskõlla evangeeliumiga. Ajaloolist liturgiat ei tuleks protestivaimus kõrvale heita ja asendada liturgiliste vormidega, mis on võõrad inimeste vagaduselule ja pärandile.

Need liturgilised tekstid, muusikastiilid, kunstilised ja tseremoniaalsed väljendus­vormid, mida praegu kasutab enamik luterlasi, on vaieldamatult pärit või kohandatud ladina riituse traditsioonist. Sellegipoolest on nad tunnusomaselt „luterlikud“, pakkudes asjakohast ja kosutavat raamistikku evangeeliumi kuulutamisele ja Issanda söömaaja seadmisele. Kui konfessionaalsel luterlusel lastakse omandada oma loomulik kuju bütsantslikus kontekstis, siis tuletab või omandab ta oma liturgilised tekstid, muusikastiilid, kunstilised ja tseremoniaalsed väljendusvormid bütsantsi riituse traditsioonist, vastavuses reformatsiooni puhaste printsiipidega. Selliseid puhastatud bütsantsi liturgilisi vorme võib pidada samahästi luterlikeks, kuna nad tagavad sobiva ja kosutava raamistiku evangeeliumi kuulutamisele ja Issanda söömaaja pühitsemisele.




Tõlkinud Veiko Vihuri



Artiklit saab täies mahus (koos lisadega) lugeda aadressil:

http://www.angelfire.com/ny4/djw/lutherantheology.liturgicalchurch.html

1 Alljärgnevas esitatud usutunnistuskirjade eestikeelsed tsitaadid on võetud ettevalmistamisel olevast tõlkest, välja arvatud lõigud Augsburgi usutunnistuse ladinakeelsest tekstist, mis on käesoleva loo tarbeks spetsiaalselt tõlgitud.

2 Väite juurde, et luterlik kirik on esteetiline kirik, võiks lisada ka tsitaadi Martin Lutherilt: “Täna on meil kirikutes altar armulauaosaduseks ja kõnetool või kantsel rahva õpetamiseks. See pole nii ainult vajaduse pärast, vaid ka pidulikkuse tõttu.” (Hodie in templis habemus altare propter communionem Eucharistiae, habemus suggesta seu cathedras ad docendum populum. Haec non necessitatis tantum causa, sed etiam solemnitatis facta sunt. WA 42, 72, 12.) Tõlkija märkus.

3 Ukraina luterliku kiriku jumalateenistuse korraga, mis lähtub bütsantsi riitusest, saab tutvuda aadressil: http://www.angelfire.com/ca4/saintsophiaseminary/liturgyukrainian.html (tõlkija märkus).

 
< Eelmine