Eesti luterlikes kirikuringkondades tekitab sõnapaar Missouri Sinod tihti omajagu elevust. On nii tuliseid pooldajaid kui vastaseidki. “Ah, need fundamentalistid!” näib olevat üsna levinud reaktsioon seda nime kuuldes. Samas lasevad taolistele hüüatustele järgnevad vestlused arvata, et teadmised nimetatud luterliku kiriku osas harilikult säärase lahterdamisega ka piirduvad. Vähe teatakse tegelikust teoloogilisest positsioonist, mida Missouri Sinodi Luterlik Kirik, nagu tema ametlik nimetus tänapäeval on, esindab. Veel vähem aga teatakse selle üksjagu kirjust ja põnevast ajaloost.  

Alljärgnevalt pakun võimaluse tutvuda ühe seigaga paljude seas kõnealuse Sinodi ajaloos, nimelt sündmustega, mis 1839. aastal viisid umbes 700 luterlase ümberasumiseni Saksimaalt St Louisi linna Missouris ning mõned aastad hiljem Sinodi loomiseni.

 

Martin Stephan ja väljaränd Missourisse

“Mida enam oleme tundma õppinud sinu õpetust, sinu tööviise, sinu kavatsusi ja usku, sinu kannatlikkust, sinu armastust, sinu tagakiusamist ja katsumusi, seda enam ei saa me teha muud, kui tänada heldet ja armulist Jumalat, et ta sind tänini oma Kirikule on hoidnud ja et su isalik, ustav mure selle kalli Kiriku õitsengu pärast ei lubanud sul sel hädaohte tulvil ajal keelduda sulle pakutud piiskopiametist. … Seepärast … me … tõotame käesolevaga pühalikult ja Jumala ees, et me alati ja reservatsioonideta usaldusega järgime sinu isalikku juhatust, mida palume, ja kuuletume lapseliku, vabatahtliku kuulekusega sinu piiskoplikele korraldustele kõigis asjus.”[1]

Niisuguste harraste tõotuste saatel palusid 1839. aasta jaanuaris sajad Saksimaalt pärit immigrandid, vaimulikud ja ilmikud üheskoos, et pastor Martin Stephan saaks nende piiskopiks. Kes oli see mees, kellele nii suurt usaldust osutati?

Martin Stephan sündis 13. augustil 1777 Määrimaal Strambergis. Nagu ta ise oma raamatus Der christliche Glaube meenutab, kaotas ta väga varakult oma vanemad ja oli sunnitud “võitlema nii mõndagi võitlust vaese ja hüljatud kodutu orvuna.”[2] 21-aastaselt tuli ta Breslausse ning mõned aastad hiljem asus õppima Püha Eliisabeti gümnaasiumi. Seal tuli tal saksa ülikooli teoloogiastuudiumiks valmistudes 25-aastase mehena jagada koolipinki kõrvuti 11–12 aastaste poistega. Suur vanusevahe kaasõpilastega ning vähene varasem algharidus tegid õpingud Martinile küllaltki raskeks. Ka hiljem, kui temast oli saanud Dresdeni Jaani koguduse pastor ning linna ühest auväärsemast perest pärit neiu abikaasa, andsid tema tahumata maneerid ja vähene haridus end ikka veel selgelt tunda.[3]

Pärast stuudiumit Halles ja Leipzigis sai Stephanist üürikeseks ajaks pastor Böömimaal, 1810. aastal aga Dresdeni Jaani koguduse karjane. Kuigi konkurents vaimulikukohtadele oli tihe, andis Stephanile eelise tema päritolu – Dresdeni Jaani kogudus oli rajatud määri- ja böömi põgenike poolt ning jutlustada tuli lisaks saksa keelele veel tšehhi keeles.

Stephan kogus kiirelt tuntust karismaatilise ja ligitõmbava jutlustajana. Ameerika pastor dr Benjamin Kurtz kirjutas pärast Euroopa-reisilt naasmist oma Marylandi Baltimore’i ajalehes sellest, kuidas Saksi valitsuse peaminister krahv Detlev von Einsiedel soovitas tal külastada Stephani peetud jumalateenistust, tõotades, et nii avaneb võimalus kuulda Kristuse Vaimuga täidetud inimest, kes ustavalt evangeeliumi kuulutab. Juba kirikule lähenedes olevat rahvast olnud sedavõrd palju, et Kurtzil oli raskusi isegi kirikusse sisse pääsemisega. Stephani jutlus olnud Kurtzi sõnul lihtne, innukas ja evangeelne, “hästi koostatud, et valgustada mõtteid ja puudutada südant.”[4]

Vaadates tagasi oma kokkupuudetele Stephaniga kirjutas Carl Eduard Vehse, üks hiljem Saksamaale naasnud Stephani järgijaid Ameerikasse väljarändamisel, 1840. aastal järgmist:

“Stephan on psühholoogiline enigma; mida tema kaitseks ka ei öeldaks, niipalju on kindel – mida hüljatum ta oli, sedavõrd oli ta ka kavalam. Muidugi ei omanud ta ei üldist ega klassikaliselt orienteeritud haridust, kuid ta oli üks neist, kelle kaudu /…/ luterliku kiriku tõeline õpetus edasi kandus. Breslau Eliisabeti kiriku raamatukogus, millele tal oli nooruses vana Scheibeli kaudu ligipääs, oli ta omandanud küllalt kaalukad teadmised kirjandusest ja ajaloost, mida ta ühes oma suurepärase mäluga läbi aastate aina täiendas. Märkimisväärselt pädev oli ta kirikuloo alal, mida ta hästi tundis ja tõlgendada oskas. Lisaks olid tema laialdased tutvused kõiksugu inimestega kõrgemast klassist kuni kõige madalamateni andnud talle hulga huvitavat infot inimeste ning sündmuste kohta, nii et tal oli erakordne ja kindel arusaamine inimloomusest ning ta oli erinevate inimtüüpidega suhtlemiseks välja arendanud säärase taktitunde, et tema mõju teiste üle jäi esmalt üsna märkamatuks. Tema võimujanust, mis sai ilmsiks pärast Dresdenist lahkumist, tajusin ma esmalt vaid jälgi, mille ta ise kiiresti kustutas. Võin kinnitada, et ta oli suuteline mind kinni hoidma kõige südamlikumas suhtes. Tema väljapaistvaid võimeid kantslikõnelejana on tunnustanud ka tema tuliseimad vastased. Pean praegugi ütlema, et pole kogu oma elu jooksul[5] kuulnud midagi suursugusemat tema õpetusjutlustest pühapäeva pärastlõunatel.”[6]

Stephani ümber kogunes peagi ka grupp teoloogiatudengeid (nende hulgas mitmed hilisemad Missouri Sinodi rajajad), kelle pietistlikke hirme[7] ta leevendas, kuulutades evangeeliumi “Jumala priist armust ja heatahtlikkusest neile armetutele, endassesüvenenud pietistidele.”[8] Stephan rõhutas noormeestele, et neid on päästnud Kristus, mitte nende endi vagad teod.

Elu Dresdenis ei kulgenud siiski probleemideta. Rahvast ja riigivõimu pahandas Stephani komme kohtuda hilistel öötundidel nii abielus kui ka vallaliste naistega. Pastor Stephan ja tema poolehoidjad tõlgendasid riigi sekkumist otsese “evangeeliumi tagakiusamisena” ning kui nad tundsid, et ei suuda enam kauem kannatada, moodustasid emigratsiooniseltsi (Gesellschaft), mille ülesandeks sai korraldada enam kui 700 sakslase väljarändamine Ameerikasse Missouris asuvasse St Louisi linna.

Seltsi peamisteks muredeks olid loodava koloonia struktuur ja elukorraldus ning nende pastori vajadused. “Otsustati, et kogukonna kiriklik struktuur saab olema rangelt hierarhiline. /…/ Võim pidi jagunema vaimulikkonna ja privilegeeritud jõukama ilmikuteklassi vahel, kuid suurem mõju pidi siiski jääma vaimulikele. Koos ministeeriumiga pidi lõplik sõnaõigus jääma “priimasele” või “esivaimulikule” Martin Stephanile.”[9]

 

Piiskop Stephani “investituur”

Tagasivaatena on mitmed emigrandid meenutanud muutusi Stephani iseloomus pärast seda, kui Gesellschaft 1838. aastal Saksamaalt Ameerika Ühendriikide poole teele asus. Mõned märkisid, et ta muutus tõredamaks ja reserveeritumaks. Samuti asus ta nõutama enda tunnustamist peagi loodava koloonia piiskopina. O. H. Walther koostas Stephani soovil 1839. jaanuaris laeva “Olbers” pardal juba eespool tsiteeritud dokumendi, mis sai hiljem tuntuks “Stephani investituurina”:

“Teie pühadus on vastavalt Jumala armulikule juhatusele jäänud seisma kui Saksamaa nüüdseks laastatud luterliku kiriku viimane, kõigutamatu sammas, mille külge on Issanda nimel klammerdunud kõik need, kes veel siiralt on hoolinud õigest päästeteest, õigest Kirikust ja tema pühast usutunnistusest. Nende hulgas oli ka viis Jumala Sõna sulast, kelle hulgas te olite armastatud ja austatud kui vaimulik isa, kelle poole pöörduti nõu ja otsuse saamiseks kõigis nende endi ja nende koguduste heaolu seisukohalt tõsistes küsimustes. Seega olete te juba pikka aega toiminud piiskopiametis ja täitnud piiskoplikke funktsioone meie hulgas. Veelgi ilmsemaks on see muutunud nüüd, mil ollakse asunud ellu viima Jumala sõna kohaselt kavandatud plaani luterliku kiriku Saksamaalt Ühendriikidesse ümberistutamiseks. Kõigi üksikkoguduste poolt olete te tunnustatud kui kõigi isa, kui hingede ülemkarjane ja kui juht; kandmata piiskopi nime olete te piiskopiametit pidanud vanemliku lahkusega, püsivusega, õiglusega, hoole ja tarkusega. Nüüd, kui te olete astumas Ameerika pinnale, muutub hädatarvilikuks, et see sisemine, vaikiv otsus saaks nähtava ja avaliku väljenduse. Me oleme teilt mitmes asjas õpetust saanud ning sellest õpetusest ja püsivast äratundmisest on meil võrsunud mõistmine, et episkopaalne valitsemisvorm, kooskõlas Jumala Sõna, apostelliku kiriku ja meie usutunnistuskirjadega, on möödapääsmatu. Niisugune kirikukorraldus, milles suurem või väiksem arv vaimulikke on kiriku juhtimisel allutatud piiskopile ning moodustavad ühes temaga ja tema juhtimise all nõukogu, on seetõttu meie ühine, tulihingeline ja siiras soov. Meie püsiv veendumus on seegi, et väljarändamise tõeline eesmärk, nagu see on sõnastatud ka meie Emigratsioonikoodeksi teises osas, on saavutatav ainult vaba espiskopaalse valitsusviisi all.

Sellest tulenevalt läheneme teile aupakliku ja edasilükkamatu palvega: võtke, vaga isa, vastu ka tulevikuks piiskopiamet meie seas, mis teile on antud Jumala poolt, ja lubage, et võime juba praegu väljendada selle nimega meie piiritut usaldust teie isaliku armastuse ja pastoraalse ustavuse vastu meie heaks ja kinnitada meie siirast, täielikku ja lapselikku kuulekust teile.”[10]

Täieliku kuulekuse idüll polnud sellega ometi veel saavutatud. Näib, et piiskopile antud võimutäius tekitas nurinat paljudes, muuhulgas ka “Stephani investituuri” autoris O. H. Waltheris. Stephan kurtis, et talle ei osutatavat piiskopile kohast austust, ning saavutas 16. veebruaril jõelaeva “Selma” pardal New Orleansist St Louisi poole sõites nii vaimulikelt kui ilmikutelt uue dokumendi heakskiitmise. Märkimisväärse osa sellest “Stephanile kuuletumise tõotusest” moodustab O. H. Waltheri patutunnistus ja lubadus edaspidi paremini käituda, ent samuti kaks olulist punkti, mis puudutavad kogu reisiseltskonda. Esiteks korratakse veel kord oma veendumust, et episkopaalne kirikukorraldus on kiriku juhtimiseks õige ja kohane vorm, olles pühakirjapärane, apostellik ja kooskõlas usutunnistuskirjadega. Teiseks antakse Stephanile otsesõnu võim oma vaimulike ja ajalike elude üle selgitades, et tema juhtimine mõlemas sfääris on tarvilik vahend neile igavese elu saavutamiseks.[11]

“Me kinnitame veel kord siira südamega, et oleme otsustanud vankumatult ja kindlalt järgida Jumala Sõna ning vanaluterlikku usutunnistust. Edasi kuulutame, et oleme otsustanud südame ja vaimuga kinni hoida, ustavalt pidada, elada, kannatada ja surra episkopaalse kirikuvalitsuse tingimustes, mille sisseviimist meie seas juba palutud on ning mis, olles rajatud Jumala Sõna kohaselt, oli kasutusel apostellikus kirikus, on tunnustatud õige kiriku poolt kõigil aegadel, on säilitatud Rootsi luterlikus kirikus tänapäevani ja on kooskõlas luterliku kiriku usutunnistuskirjadega.”[12]

Seesuguste avalduste põhjal on väljarändajate seas valitsenud meeleolude kohta võimalik langetada kahesuguseid otsuseid. Ühelt poolt võib küsida, kas Stephani autoriteet oli rahva silmis juba niivõrd kõikuma löönud, et seda tuli aina uute auavalduste ja tõotustega kinnitada. Teisalt aga näitab siiski tema lummuse püsimist fakt, et rahvas oli valmis niivõrd piiritut kuulekust tõotama ja seda lausa kirjalikult.

 

Stephani ekskommunikatsioon

Sellele lummusele polnud aga antud enam kaua kesta. Juba enne seda, kui väljarändajate uues kodus valmisid esimesed algelised palkmajad, kerkisid piiskop Stephani vastu rängad süüdistused ühiskassa raha vääriti kasutamises ja abielurikkumises.

Kui pastor G. H. Löber 1839. aasta Rogate pühapäeval (5. märtsil) jutlustas kuuenda käsu üle St Louisis viibivatele väljarännanutele – Martin Stephan oli koos ühe grupiga Perry Countys, kuhu seltskond endale maaomandi oli ostnud, valmistamas ette koloonia rajamist sinna –, tulid veel samal päeval pärast teenistuse lõppu mitmed Gesellschafti naisliikmed eraviisiliselt pastor Löberi juurde tunnistama oma abieluväliseid intiimsuhteid piiskop Stephaniga.

Martin Stephani järeltulija Philip Stephan osutab oma 2008. aastal ilmunud raamatus[13], et kui välja arvata piiskopi isikliku assistendi Louise Guentheri tunnistus, olid naiste avaldused kahtlaselt sarnased süüdistustega, mis Stephani vastu juba Dresdeni päevil olid esitatud, kuid toona tõendamata jäänud. Ehkki Philip Stephan järeldab sellest, et tegu polnud enama kui väljamõeldistega, võib pigem siiski oletada hoopis seda, et Martin Stephan oli juba pikemat aega elanud niiöelda kaksikelu – olles ühtaegu särav jutlustaja ja jumalamees, samal ajal aga ka rasketest pattudest orjastatud.

Kui Saksi riigivõim oli sekkunud Stephani pastoraalsesse tegevusse, mis, nagu eespool nimetatud, hõlmas korduvalt kohtumisi naisterahvastega hilistel öötundidel, oli Stephan suutnud oma järgijaid veenda, et tegu on evangeeliumi tagakiusamisega.[14] Nüüd aga paistsid tõendid ta vastu olevat nõnda kindlad ja mõjuvad, et pärast umbes nädal kestnud arupidamist avaldasid Gesellschafti pastorid[15] asja juhtivale ilmikule Carl Vehsele, kes kehutas vaimulikke kohesele tegutsemisele. Pastorid nõustusid ning otsustasid koloonia piiskopliku nõukoguna piiskopilt tema patu kohta aru pärida ja ta vajaduse korral ka tagandada.

Esmaspäeval, 27. mail 1839 viisid vaimulikud St Louisi vasakpoolse saksakeelse ajalehe Anzeiger des Westens (mis oli tuntud oma vaenuliku suhtumise poolest hiljuti linna saabunud stephaniitide vastu) toimetusse dokumendi pealkirjaga “Selgitus”. See avaldati juunis ning oli üsna karm:

“Vaid mõni nädal tagasi pidasime meie, allakirjutanud, oma kohuseks avalikult tagasi lükata paljud õelad kuulujutud, mis Saksamaalt meie endise piiskopi Stephani kohta ka siia paika olid jõudnud. Kahjuks oleme me aga nende viimaste nädalate jooksul avastanud, et oleme tüssata saanud nii häbitu pettusega, et see täidab meie südamed õuduse ja vastikustundega. Stephan oli tõepoolest süüdi salajastes kõlvatusepattudes, uskmatuses ja silmakirjalikkuses ning need ootamatud ülestunnistused, mis ta paljastasid, on meile just teatavaks saanud; me oleme koheselt neis asjus teistega ühendust võtnud. Kuna oleme minevikus seda meest oma teadmatuses ja vabatahtlikkus poolehoius kaitsnud, siis nüüd, kus Jumal oma armuliku ettehoolduse läbi meie silmad on avanud, ütleme me sellest patukotist avalikult lahti.”[16]

Kui piiskopliku nõukogu esindajad Stephani juurde jõudsid ja oma süüdistuste kohta aru tahtsid pärida, keeldus Stephan neid vastu võtmast ning käitus nende suhtes üleolevalt. Ka paljud süüdistajate seast ei soovinud pikemalt oma senise juhi lähedal viibida, kartes, et oma sorava jutu ja karismaga võib ta nad taas oma lummusesse haarata. Nii otsustas vaimulike kogu Martin Stephani kogukonnast ja lausa kristlikust kirikust välja heita. On huvitav märkida, et kuigi esialgsed süüdistused Stephani vastu puudutasid rahadega vääriti ümberkäimist ja sugulist kõlvatust, heideti Stephan ametlikult välja valeõpetuse pärast:

“Pärast seda kui sind, Martin Stephan, Saksimaalt Põhja-Ameerikasse emigreerunud evangeelse luterliku koguduse endist piiskoppi, on allakirjutanud nõukogu ees süüdistatud korduvas hooramises ja abielurikkumises ning teistele kuuluva vara priiskavas kasutamises, ja kuna sa oled saanud süüdlaseks valeõpetuses, kuid teisest küljest pole tunnustanud nõukogu, mis legitiimselt sinu üle on seatud, olles seega mitte ainult kõrvale hoidunud neisse [sinu vastu esitatud süüdistustesse] puutuva uurimisest, vaid jätnud end ilma ka õigusest enda kaitsmisele, vaid oled ka, lükates tagasi nõukogu, lükanud tagasi Jumala Sõna, kiriku, vaimuliku ameti ja kogu jumaliku korra, siis kuulutame me meile meie ametiga antud meelevallas: et sa oled jäänud ilma mitte ainult oma investituurist selles vaimulikus ametis, vaid ka kristliku kiriku liikmete õigustest ja privileegidest, Jumala Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.

Jõustunud Perry Countys, Brazo suudmes, 30. mail 1839.”[17]

Seega on Stephani ekskommunitseerimise ametlikuks põhjuseks valeõpetus, mis väljendus peamiselt vaimulikest koosneva piiskopliku nõukogu tagasilükkamises.

Kiiresti viidi täide ka Stephani väljasaatmine: pärast läbiotsimist, mille eesmärgiks oli saada tagasi võimalikult palju piiskopi erakätesse sattunud kogukonna raha, saadeti ta paadiga üle Mississippi jõe Illinoisi osariiki Kaskaskiasse, kus ta asus leiba teenima saksa keele õpetamisega ning jutlustas külalisena mitmes protestantlikus koguduses, pidades ise jumalateenistusi üle nädala Kaskaskia kohtumaja saalis, kuni kutsuti teenima Red Budi lähistel (Illinoisis) asuva Hore Prairie Kolmainu luterlikku kogudust. Seda teenides veetis Martin Stephan oma elu viimased neli kuud kuni surmani 21. veebruaril 1846.

Saksi väljarändajate osaks jäi aga valusatele hingehaavadele lisaks terve hulk küsimusi, millistest polnud sugugi vähetähtis see: kuidas nüüd edasi? Peagi oli kogukond haaratud tuliste väitluste ning vaidluste keerisesse, kus üksteisele vastandusid klerikaalid ja kongregatsionalistid. Mitmed pastorid leidsid, et kuna nad on ümberasumise tõttu kodumaal oma kogudused maha jätnud, pole neil enam kehtivat vaimulikukutset ja seega ei saa nad ka vaimulikuametit pidada. Nii mõnedki pöördusid pattu kahetsedes tagasi Saksamaale. Uude Maailma jäänud aga said koos mõnede saksa  misjonäridega 1847. aastal Missouri, Ohio ja Teiste Osariikide Saksa Evangeelse Luterliku Sinodi rajajateks ning ilmselt Martin Stephaniga omandatud negatiivsete kogemuste mõjul on just nende poolt Sinodi alusdokumentides tugevalt rõhutatud võimu detsentraliseerituse põhimõte – sinodist pidi saama vaid nõuandev organ, lõplik otsustusõigus aga pidi jääma igale kogudusele.

 

 

Kasutatud kirjandus

Forster, Walter O. Zion on the Mississippi: The Settlement of the Saxon Lutherans in Missouri 1839–1841 (St. Louis: Concordia Publishing House, 1953).

Nelson, Clifford, E., Suelflow, August R. “Following the Frontier: 1840–1875”, The Lutherans in North America, ed. Clofford E. Nelson (Philadelphia: Fortress Press, 1975).

Rast, Lawrence R. Jr. “Demagoguery or Democracy? The Saxon Emigration and American Culture”, in Concordia Theological Quarterly, Volume 63, Number 4 (1999), 247–268.

Stephan, Philip G. In Pursuit of Religious Freedom: Bishop Martin Stephan’s Journey (Lanham, MD: Lexington Books, 2008).

Vehse, Carl Eduard. The Stephanite Emigration to America, trans. Rudolf Fiehler (Tucson, Arizona: Marion R. Winkler, 1975).

Wohlrabe, John C. Jr. “The Americanization of Walther's Doctrine of the Church,“ Concordia Theological Quarterly, Volume 52: Number 1 (1988), 1–27.