Paavsti kriitika võrdõiguslikkuse seaduse aadressil ning eelnõu mahahääletamine parlamendi ülemkojas on Suurbritannia liberaalsed ringkonnad tagajalgadele ajanud. Räägitakse paavsti agressioonist ja türanniast ning anglikaani kirikus toimuvast „seksuaalsest puhastusest“.

Esmaspäeval, 1. veebruaril, kohtus paavst Benedictus XVI Roomas visiidil viibivate Inglismaa ja Walesi katoliku piiskoppidega ning kritiseeris oma sõnavõtus parlamendis arutusel olevat võrdõiguslikkuse seadust, mille suhtes on kriitikat väljendanud nii katoliku kui anglikaani kirik.

„Teie riik on tuntud oma pühendumise poolest kõigi ühiskonnaliikmete võrdsete võimaluste tagamisele. Siiski olete te õigesti osutanud, et mõningad seadused, mis on koostatud selle eesmärgi saavutamiseks, on kaasa toonud ebaõiglasi piiranguid usuliste ühenduste vabadusele tegutseda kooskõlas oma usuga. Teatud mõttes rikub see loomulikku seadust, millel rajaneb kõigi inimeste võrdsus ja mille garantiiks ta on,“ ütles paavst. „Ma kutsun teid kui pastoreid üles tagama, et Kiriku moraaliõpetus oleks alati terviklikult esitatud ja veenvalt kaitstud. Ustavus evangeeliumile ei piira mingil juhul teiste vabadust – vastupidi, see teenib nende vabadust, pakkudes neile tõde.“

Järgnenud päevadel puhkes Briti meedias pahameeletorm. Kirjutises „Paavstlik agressioon“ (The Guardian, 02.02) leiab blogija Andy Brown, et kui seni on katoliiklus olnud normaalne ja loomulik osa Briti usumaastikust, siis paavsti seisukohavõtt võrdõiguslikkuse küsimuses näitab autoritaarsust ja taktitust. Talle kangastub lausa paavsti türannia, mille vastu inglise protestandid kunagi üles astusid. Browni arvates tegi peatselt Suurbritanniat külastada kavatsev paavst endale karuteene: „On raske leida midagi, mis võiks veelgi efektiivsemalt vihastada ja mobiliseerida tema visiidi vastaseid. Inglise ateism pärineb ilmselgelt protestantismist ja kaldub katoliikluses nägema kõige kurjemat religiooni selle kõige puhtamal kujul. Selle (ateismi) kõige lärmakam eestkõneleja Richard Dawkins ütles kord Dublinis, et „Kui kohutav seksuaalne ärakasutamine ka poleks, on selle poolt tekitatud kahju arvatavasti väiksem kui see pikaajaline psühholoogiline kahju, mida tekitab lapse üleskasvatamine katoliiklasena“.“

Martin Pendergast (The Guardian, 02.02) leiab, et paavstil pole õigust sekkuda Briti poliitikasse ja kritiseerida seadusi. Seda enam, et katoliku kirik on halvasti juhitud, seal on lõputud seksuaalsed kuritarvitused, lokkab homofoobia ning kohalike kirikute loovust tahetakse alla suruda nii teoloogiliselt, liturgiliselt kui pastoraalselt. Tõeline katoliiklus seisnevat erinevustes (diversity), konservatiivid aga tahtvat muuta kirikut kitsarinnaliseks. Nad tahavad tagasi kiriku privileege, selle asemel et olla vaeste ja rõhutute hääleks.

Kirgi tekitanud seaduseelnõu sai Briti parlamendi ülemkojas lüüa. Teiste seas hääletasid vastu kaheksa anglikaani piiskoppi. Võrdõiguslikkuse minister Harriet Harman on nüüd teatanud, et ei kavatse eelnõu senisel kujul läbi suruma hakata. Ta selgitab väljaandes The Times (03.02): „Me pole kunagi nõudnud diskrimineerimisvastase seaduse kohaldamist usulistele ametitele nagu kirikuõpetaja, piiskop, imaam või rabi. Usuorganisatsioonid võivad ise otsustada, kuidas seda teha. Kui asi puudutab aga mitteusulisi töökohti, siis peavad need organisatsioonid seadust järgima.“

Kuid nagu märgib Elena Curti katoliiklikus väljaandes The Tablet (05.02), ei saanud valitsus enne maikuus toimuvaid valimisi riskida väljahääletatud lisanduste uuesti esitamisega ning ping-pongi mängimisega alam- ja ülemkoja vahel – see võinuks ohtu seada seaduseelnõu tervikuna. „Nende valimiste tulemused otsustavad, kas Kirik võib paavsti saabumise ajaks septembrikuus oodata enam-vähem samasugust või täiesti uut poliitilist maastikku ja väljavaadet hoopis teistsuguste rõhuasetustega,“ märgib Curti.

Riazat Butt ei saa aru, miks britid vihastasid paavsti peale, kui võrdõiguslikkuse seaduse kukutasid tegelikult läbi riigikiriku, st Inglismaa Kiriku piiskopid, kes istuvad parlamendi ülemkojas. Artiklis „Katoliiklikumad kui paavst“ (The Guardian, 04.02) märgib ta:

„Paavsti kommentaar Ühendkuningriigi võrdõiguslikkuse seaduse kohta tekitab ikka veel viha. Osa minust paneb imeks, et inimesi üllatas tema märkuste iseloom – need on ju ootuspärased –, teine osa minust aga paneb imeks, miks inimesed keskenduvad võrdõiguslikkuse seadusele, mis puudutas rohkem anglikaane kui katoliiklasi. Katoliku piiskopid ei jätnud seaduseelnõud kahe silma vahele, kuid need olid lordidekoja vaimulikud  [st anglikaani riigikiriku piiskopid], kes läksid selle vastu sõtta. Ja said hästi hakkama. [---] Nende katsed seadustada „seksuaalset puhastust“ (sexual cleansing) tuletab samuti meelde, et Katharine Jefferts Schori [liberaalne Ameerika episkopaalkiriku piiskop] süüdistas Inglismaa Kirikut topeltstandardites.“

Parlamendi ülemkojas istuv anglikaani piiskop Michael Scott-Joyint selgitab aga artiklis „Kirikud seisavad pluralismi eest“ (The Guardian, 03.02) piiskoppide vastuseisu motiive.

„Me ei arva, et inimesi peaks diskrimineerima rahvuse, soo, seksuaalsuse, ea, abielus olemise või mitteolemise, religiooni või usuliste vaadete pärast. Ma palun neil, kes kujutavad kirikut ja piiskoppe kui sõgeduse, sallimatuse ja diskrimineerimise eestvõitlejaid, korraks peatuda, asjale rahuliku pilguga vaadata ja olla kannatlik, kui ma püüan selgitada, mis minu arvates on selles võrdsuse ja erinevuste debatis kaalul,“ kirjutab piiskop Scott-Joyint.

„Mina ja mu kaaspiiskopid hääletasime iseäranis vaid ühe väikese lõigu vastu selles eelnõus. [---] Meie jaoks on oluline, et usulised ühendused võiksid mõnedelt (mõnedelt, sugugi mitte kõigilt) oma töötajatelt nõuda, et nad kuuluksid samasse usku, mida nad on palgatud edendama, ning järgiksid oma elus selle õpetust. Te ei pruugi sellega nõus olla. Kuid te võiksite nõustuda sellega, et seaduste tegemisel on halvaks tooniks see, kui võetakse vastu ebamääraselt sõnastatud eelnõu ning lükatakse selle tähenduse väljaselgitamine advokaatidele.“

„Niisiis pole argumendiks sekularism, vaid liberalism. Need, kelle arvates pole kirikutel ja erinevatel religioonidel seksuaaleetika erinevates küsimustes või siis ainult mehi vaimulikeks lubades või abielu ja lahutusega seoses teatud nõudeid esitades õigus, need tahavad kasutada seadust, et sundida meid teistmoodi käituma. See on äärmiselt ebaliberaalne seisukoht: „eksitusel ei ole mingeid õigusi!““

Sallivuse põhimõtte muutumist sallimatuseks religiooni vastu kritiseeris väga teravalt ka Inglismaa Kiriku tähtsuselt teine kirikujuht, Yorki peapiiskop John Sentamu, kes ütles Newcastle’is kõneldes: „See on sümptomaatiline suunale, mis on sallivuse nimel viimase viiekümne aasta jooksul Suurbritannias tugevnenud. See on religiooni kõrvaldamine avalikust elust. Ja selles protsessis on sallivus, mis peaks olema viis, kuidas toime tulla erinevuste ja eriarvamustega, omandanud negatiivse omaduse – [see on muutunud] vähendamise ja marginaliseerimise vahendiks.“

 

Artikleid:

Pope Benedict XVI criticises 'unjust' effects of Harriet Harman's Equality Bill (The Daily Telegraph, 01.02.2010)

Papal aggression (Andy Brown, The Guardian, 02.02.2010)

All of us deserve equality (Martin Pendergast, The Guardian, 02.02.2010)

The churches stand for pluralism (Michael Scott-Joyint, The Guardian, 03.02.2010)

Harriet Harman backs down over employment equality for churches (The Times, 03.02.2010)

More Catholic than the pope (Riazat Butt, The Guardian, 04.02.2010)

Archbishop of York claims tolerance in UK has 'negative virtue' (The Daily Telegraph, 04.02.2010)

Parliament in his sights. The Pope and the Equality Bill (Elena Curti, The Tablet, 05.02.2010)