Dr Matti Väisänen on valitud Misjoniprovintsi piiskopiks, mitte Luther-säätiö või Soome evangeelse-luterliku kiriku piiskopiks, seetõttu on jutud piiskopi ametivõimu „anastamisest“ alusetud, teatab Luther-säätiö oma koduleheküljel. Samuti selgitatakse oma eesmärke ja vahekorda Soome kirikuga:

„Dr Matti Väisanen on valitud Misjoniprovintsi (Missionsprovinsen) piiskopiks. Ta ei ole Luther-säätiö ega Soome ev.-lut. kiriku piiskop. Ta tegutseb ühenduses Misjoniprovintsi misjonipiiskopi ja konsistooriumiga. Ta ei esine Soome ev.-lut. kiriku piiskopina, mistõttu jutt ametivõimu anastamisest tuleb jätta sinnapaika. Kuid luterlik piiskopiamet ei ole Soome ev.-lut. kiriku eraomand. Piiskopina hakkab Väisänen vaimulikult vastutama eriti nende pastorite eest, kes on ordineeritud Misjoniprovintsis, ja ta ordineerib uusi karjaseid selles ühenduses. Nende pastorite eest vastutab tööandjana Soome Luther-säätiö. Samas Väisänen kindlasti toetab ja juhendab teisi karjaseid, kes vajavad juhatust ja pihi-isa. Tulevase piiskopi ülesanne on ka Luther-säätiöga seotud jumalateenistuslike koguduste toetamine. Kahtlemata soovib tulevane piiskop samuti julgustada Jumala Sõnaga nii pastoreid kui kogudusi mujalgi Soomes.

Luther-säätiöt on kritiseeritud, et ta ei tegutse kirikuseaduse alusel ja tuleks seetõttu lahutada ev.-lut. kirikust. Mida me ütleme? Luterlik kirik on ennast alati pidanud Sõna kirikuks. Tal on oma sotsioloogiline külg ühes juhtimiskorralduse ja seadustega, kuid ennekõike on ta usuline ühendus, millel on oma põhiseadus. See tuleb esile kiriku õpetusaluste paragrahvis: „Soome evangeelne luterlik kirik tunnistab niisugust kristlikku usku, mis rajaneb Jumala pühale Sõnale, Vana ja Uue Testamendi prohvetlikele ja apostlikele kirjutistele ning mis avaldub … luterliku kiriku Üksmeele raamatusse kogutud usutunnistuskirjades. Kirik peab kõrgeimaks normiks seda usutunnistuskirjade põhimõtet, et kõiki kiriku õpetusi tuleb uurida ja hinnata Jumala püha Sõna alusel, Kirikukord, § 1.“ Niisiis on kirikule juhiseks Piibli sõna, mille alla nii piiskopid kui kogudused peavad end painutama. Ainult see määrab ära õige kiriku. Kiriku ajalugu osutab, et Piibli sõna ja kirikukord võivad sattuda vastuollu. Nii põletas Martin Luther Rooma kiriku kanoonilise õiguse kogu – mitte et kirik poleks üldse seadusi vajanud, vaid kuna seda kasutati Piibli sõna tühjakstegemiseks.

Luther-säätiö ei ole ev.-lut. kirikusse toonud mingisugust oma vaimulike nõudmiste nimekirja. Me soovime uskuda, nagu kirikuseaduse õpetusaluste paragrahv sätestab ja nagu varasemad sugupõlved on uskunud. Me ei ole otsinud konflikte. Oleme soovinud elada Piibli ja luterliku usutunnistuse alusel. Kui piiskop Olavi Rimpiläinen jäi 2001. aastal pensionile, otsustas kiriku juhtkond jäiga liini kasuks. Kuna pärast seda ei ole piiskopid enam soostunud pastoriks ordineerima noori mehi, kes õpetavad karjaseametist nii, nagu seda meie kirikus tehti kuni 1986. aastani [st kuni naiste ordineerimise lubamiseni] ja nagu endiselt õpetatakse kristlaskonna valdava enamuse juures, oleme pidanud laskma neid ordineerida Rootsi Misjoniprovintsis alates 2005. aastast. Järgmine loomulik samm oli saada Soomes neile pastoritele nende oma emakeelt kõnelev piiskop, kes samuti võiks pühitseda uusi karjaseid. Selleks piiskoplikuks ülesandeks on Misjoniprovints valinud Matti Väisäneni. Küsimus on alati olnud meie kiriku ristitud, makse maksvate ja kiriku heaks palju armastustööd teinud, kuid kodutuks jäänud inimeste õiguses koguneda jumalateenistusele Kristuse sõna ja sakramentide andide ning vaimuliku teenimise juurde. Samas pakuvad need kogudused kaitset ka nendele kristlastele, keda südametunnistus ei luba enam olla Soome ev.-lut. kirikus.

Kuna me armastame oma kiriku usku, siis millest me peaksime õigupoolest eralduma, kui kirik on ennekõike vaimulik ühendus? See, et piiskopid on ust näidanud, näib kõnelevat sellest, et kuri ema ajab oma lapse kodust ära, kus ta seni tohtis turvaliselt elada. Ainus uuendusteprogramm, mille abil oleme püüdnud seda kirikut üles ehitada, on olnud see: kirik olgu kirik ja mitte ühiskonna peegelpilt. Kui Soome ev.-lut. kirikus on niisugune usuelu meile võimatuks tehtud, siis tuleb ka liikmeksolekut kaaluda. Kuid sel juhul ei lahku meie oma ema juurest ega Kristuse kirikust, vaid me näeme kurbusega, et ev.-lut. kirik on lahkunud oma vaimulikult aluselt.“

Allikas: Kirkko olkoon kirkko (21.01.2010)

Vaata lisaks:

Rootsi ja Soome tunnistuslike luterlaste uued piiskopid valitud (20.01.2010)