XII. MEELEPARANDUS

 

Meeleparandusest nad õpetavad, et pärast ristimist langenud võivad saada pattude andeksandmise igal ajal, kui nad pöörduvad[1], ja et kirik peab andma absolutsiooni neile, kes pöörduvad meeleparandusele. Nimelt koosneb meeleparandus õieti nendest kahest osast: üks on kahetsus ehk vapustus, mis tabab südametunnistust patutundmise läbi. Teine on usk, mis sünnib evangeeliumist ehk absolutsioonist ja usub, et Kristuse pärast on patud andeks antud, ning trööstib südametunnistust ja vabastab hirmust. Sellele peavad järgnema head teod, mis on meeleparanduse vili.

Nad taunivad anabaptiste, kes eitavad, et kord juba õigeks mõistetud võivad kaotada Püha Vaimu; samuti need, kes väidavad, et mõned võivad omandada siin elus sellise täiuslikkuse, et nad ei saa enam patustada.

Nad taunivad ka novatsiaane[2], kes ei taha absolveerida langenuid, kes pärast ristimist pöörduvad meeleparandusele.

Nad lükkavad tagasi ka need, kes ei õpeta, et pattude andeksandmine saadakse usu läbi, vaid käsivad meil teenida arm välja omaenda hüvitustegude läbi.

 

Kommentaar:

 

Mis on meeleparandus?

Kas võiks meeleparanduse lähemat käsitlemist alustades leida paremat piiblikohta kui Jeesuse enda sõnad Mk 1:15, kus Tema jutlus on kokku võetud järgmiste sõnadega: Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse! Kuna me ei ela enam mitte tõotuse, vaid täitumise ajal, on meil raske nende sõnade väge mõista. Vana Testamenti lugedes jääb paratamatult mulje, et Jumala päästelugu ei ole veel täitunud. Oodata on veel nii palju, eriti messiaanlikku aega. Jeesuse sõnad kõlasid taolises ootuses elavatele juutidele. Jeesuse isikus oli saabunud Jumala kuningriik, Jumala määratud aeg oli täitunud. Jeesus kutsub inimesi sellele reaalsusele reageerima: Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse. Kreekakeelne sõna „meeleparandus“ (metanoia) tähendab meelemuutust – seda, et inimese meelsus muutub ja ta hakkab otsima seda, mis tuleb Jumalalt. Selle meelemuutuse juurde kuulub olemuslikult Ristija Johannese kuulutus sellest, et inimesel tuleb end läbi katsuda ja olla valmis kohtuma Jumala Sõna reaalsusega oma tegude kohta: Kirves on juba pandud puude juurte külge. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse nüüd maha ja visatakse tulle (Mt 3:10; vrd Lk 3:9–10).

Teiseks liitub meeleparandusega tihedalt usk evangeeliumisse ehk rõõmusõnumisse – Jeesuse isikus on Jumala kuningriik ligi tulnud. Miks? Sest Jeesus on tulnud maailma võitma patu, surma ja kuradi väge (Mk 10:45).

Seega kuulub meeleparanduse juurde kaks osa: meelemuutus ehk enesejuurdlus ning oma tegude vaatlemine Jumala Sõna valguses. Loomulikult on tulemuseks järeldus, et ma olen rikkunud Jumala käsku ning olen patune inimene. Teiseks seostub meeleparandusega usk rõõmusõnumisse. Jeesuse juurest leiab patune inimene andeksandmise, rahu ja rõõmu ning saab Jumala kuningriigi kodakondseks.

 

Pattulangemised pärast ristimist

Augsburgi usutunnistuse IX artiklis märkisime, et ristimine on Jumala tehtav armuleping inimesega, milles Jumal võtab inimese oma lapseks, rõivastab armust antavasse Poja õigusesse (Gl 3:27–28) ja kingib Püha Vaimu (Tt 3:5). Ometigi jäävad mitmed ristitud inimesed ilma kristlikust õpetusest ning nende vanemad ahvatlevad neid oma eeskujuga kurjale, loobuma sellest lapseusust, milles ristitu elas. Kuna laps on pärispatust rikutud, läheb ta meeleldi halvale teele. Hiljem võib ta oma elus siiski tulla meelemuutusele – Jumala Sõna peatab ta ning ta märkab, kuhu tema tee ilma Jeesuseta viib. Kadunud lapsena taevase Isa kodust lahkunud poeg või tütar „jääb mõttesse“ ning nendib, et Isa juures olid kõik asjad hästi, „aga mina suren siin“. Kadunud laps võib naasta oma isa juurde. Meeleparanduse kaudu hakkab Jumala Sõna taas tema südames elama, ta tuleb tagasi ristimise armulepingu juurde, mille juurest ta omal ajal ahvatleti patu teedele, kus ta oma lihalikus meeles tahtis rännata. Loe Luuka evangeeliumi 15. peatükki!

Luterlus on alati rõhutanud piibellikku õpetust, et pärast ristimist pattu langenud inimest ei pea uuesti ristima, sest Jumala sõlmitud leping jääb püsima: Kui me oleme uskmatud, jääb Tema ometi ustavaks, sest Ta ei saa ennast salata (2Tm 2:13). Seega „pärast ristimist langenud võivad saada pattude andeksandmise igal ajal, kui nad pöörduvad, ja [---] kirik peab andma absolutsiooni neile, kes pöörduvad meeleparandusele.“

 

Meeleparandus ei ole oma elu täiustamine

Inimene võib meeleparandusest kergesti arvata, et see on oma elu kohendamine Jumalale meelepäraseks. Vastupidi – kogu meeleparandus ongi selles, et me pöördume Jumala ja Tema armuvahendite poole ning laseme end Jumalal parandada. Sellepärast peame teisi meeleparandusele õhutades pidama meeles, et see pole mitte elu parandamine, vaid soovitus pöörduda Jumala poole ja otsida abi sealt, kust seda on võimalik saada. Kui inimene soovib oma patusest elust loobuda ja märkab, et tal endal pole selleks jõudu, osutub eriti oluliseks piht kui armuvahend.

 

Millest võib ära tunda õige meeleparanduse?

Õige meeleparanduse võib ära tunda sellest, et inimene saab jõudu loobuda oma patusest elust. Jumala Vaim, mis kutsub inimest meeleparandusele, annab talle ka jõudu loobuda patust. Vanale Aadamale on jutt õigest meeleparandusest ärritav, kuna ta tahaks jätta endale mingigi võimaluse teha pattu ja nõnda meelitada põrgusse kogu hing. Sellepärast satub tõsiselt meelt parandav inimene suurde ängistusse ning kogeb isegi põrgulikku hirmu. Ta on silmitsi tõsiasjaga, et patune peab surma surema, s.t minema põrgusse. Tõsise meeleparanduse korral ei ole abi eneseõigustusest: ma olen nii nõrk, ma ei saa midagi parata, et ma langen jne. Selliste õigustuste vastu kostab Jumala resoluutne sõna: Mina olen püha Jumal ja mõistan su põrgusse. Jumal ei saa end muuta ega loobuda oma õiglusest ja pühadusest. Sellises vaimulikus piinas tuleb mõnedel inimestel võidelda, tagasi ei hoita pisaraid ega ühtki teist vahendit, mida Jumal oma Sõnas tõotab.

Mitmed inimesed hakkavad sellises vaimulikus piinas Jumala Sõna üle kauplema. Oma kõrkuses ei taha nad kasutada Jumala antavaid armuvahendeid ning soovivad mingilgi moel varjata oma häbi nii Sõna peegli kui teiste inimeste ees. Tulemuseks on kalgistunud inimene, kes küll kuuleb Jumala Sõna, kuid ei lase sellel ennast enam puudutada. Püha Vaimu tööd tõrjudes algab sammhaaval paadumine, mille tulemuseks on täielik uskmatus. Kuid Jumala Sõnale ustavaks jääv inimene laseb sellel enda üle kohut mõista ning kannab oma südames põrgu valu ja piinu. Ta seisab silmitsi oma rikutud loomusega, kuid jõuab viimaks rahusadamasse. Inimesel tuleb oma jõuetuse ja patu piinas seista Jumala käsu kohtualusena ning „kanda Jumala viha“, kuni armuline ja helde Jumal talle armu annab: Ära rõõmusta minu pärast, mu vaenlane! Kui ma langen, siis ma tõusen üles; kui ma istun pimeduses, siis on Issand mulle valguseks. Ma tahan taluda Issanda viha, sest tema vastu olen ma pattu teinud, kuni ta seletab mu riiuasja ja teeb mulle õigust. Tema toob mind valgusesse, ma saan näha tema õiglust (Mi 7:8–9).

 

Kolm eksiõpetust

Augsburgi usutunnistuse XII artikli lõpus nimetatakse kolme õige õpetuse seisukohalt hukatuslikku eksiõpetust. Esimene neist on ka meie ajal levinud mõnedes usulahkudes ja ratsionalismist petetud südametes. Arusaam, et pärast usuletulemist on inimene täiesti patuta, ei ole piibellik ning mõistetakse Pauluse teoloogias kõige selgemalt hukka (Rm 6–8). Kristlases elab kogu tema eluaja vana inimene, kes tuleb igapäevases meeleparanduses uputada. Kristlasel tuleb paluda Jumalalt armu, et uuestisündinud inimese südames võiks tegutseda Püha Vaim ning valitseda Jumala Sõna järgi.

Teine eksiõpetus esineb tänapäeval veidi teistsugusel kujul, nimelt taasristijate eksiõpetuses. Nad ei kuuluta pärast ristimist pattulangenutele andeksandmist, vaid nõuavad uut ristimist. Alles uus ristimine tegevat inimesest jälle kristlase. Luterlus järgib Piibli selget õpetust, et langenud inimesele, kes tahab meelt parandada, tuleb kuulutada pattude andeksandmist. Inimese patt ei tühista ristimises sõlmitud Jumala armulepingut.

Kolmas eksiõpetus esineb paljudes erinevates seostes ega jäta puutumata ühtki kristlast. Me arvame liiga tihti, et võime paluda Jumalalt andeksandmist pärast piisavat kahetsemist ning püüet oma elu parandada. Heaks näiteks võiks olla Lasse Viréni võidukas 10 000 meetri jooks 1972. aasta Müncheni olümpiamängudel, kui ta pärast kukkumist tõusis kohe üles ja võitis esimese koha. Pattulangenud inimene aga püherdab langemisjärgses masenduses pettununa, et „Tema Kõrgus“ langes ja osutus jälle pärispatust rikutuks, Jumalat vihkavaks pilkajaks. Kristlasena elamine tähendab üha sügavamalt tundma õppida kahe asja: seda, et ma olen patu poolt rikutud, kuid Jumal on mind päästnud, saates oma ainusündinud Poja surma minu pattude pärast ning lepitades mind Jumalaga. Tema veres ja Tema nimes saan ma pärast suurimatki langemist koheselt ja julgusega võtta vastu pattude andeksandmise.

 

Augsburgi usutunnistuse esimese osa artiklid on ladina keelest tõlkinud Enn Auksmann

Prof Antti Laato kommentaarid on soome keelest tõlkinud Illimar Toomet

Kommentaarid on tõlgitud teosest: Antti Laato. Risti, Sydän ja Ruusu. Augsburgin tunnustus ja kymmenen käskysanaa Raamatun avulla selitettynä. Turku, 2006.