Katkendeid 2006. aastal Porto Alegres toimunud Kirikute Maailmanõukogu peaassamblee järel tehtud intervjuust tollase Viini piiskopi ja praeguse Moskva patriarhaadi välissuhete osakonna juhi ning Volokolamski peapiiskopi Illarioniga (täispikkuses vt siit).

 

Milline on Moskva Patriarhaadi Vene Õigeusu Kiriku suhtumine nn oksteteooriasse?

Vene Õigeusu Kiriku suhtumine „oksteteooriasse“ (branch theory) on [Moskva Patriarhaadi] dokumendis „Mitteortodoksidega suhtlemise põhimõtetest“ defineeritud täiesti konkreetselt järgmiselt: „Ortodoksi kirik ei saa nõustuda väitega, et vaatamata ajaloolistele jagunemistele on kristlaste põhimõtteline, sisemine ühtsus väidetavalt puutumatuna säilinud ja et Kirikut tuleb näha kogu kristlaskonna juures; et kristlik ühtsus eksisteerib ülalpool konfessionaalseid piire ja et kirikute jagunemine on lihtsalt ebatäiuslike inimsuhete tagajärg. See kontseptsioon väidab, et Kirik jääb üheks, kuid tema ühtsus on väliselt raskesti vaadeldav. Selle mudeli järgi ei nähta kristlaste ülesannet kaotatud ühtsuse taastamises, vaid juba olemasoleva ühtsuse, mida ei saa ära võtta, väljendamises. See mudel kordab reformatsiooni käigus sündinud õpetust „nähtamatust kirikust“. Sama vastuvõetamatu on ka eelmainituga seotud idee niinimetatud oksteteooriast, mis peab kristluse erinevate „okste“ eksisteerimist normaalseks ja isegi ettemääratuks.“ Sellele definitsioonile on raske midagi lisada.

Miks Moskva Patriarhaat on jätkuvalt Kirikute Maailmanõukogu liige?

Moskva Patriarhaat on jätkuvalt KMN-i liige mitmel põhjusel. Mõnda ma juba mainisin eelnevas. Küsimuse, kas jääda KMN-i liikmeks või astuda välja, otsustamisel juhindub Moskva Patriarhaat dokumendi „Mitteortodoksidega suhtlemise põhimõtetest“ seisukohtadest, ja nimelt: „Küsimuse kohta kuulumisest erinevatesse kristlikesse organisatsioonidesse tuleb lähtuda järgmistest tingimustest: Vene Õigeusu Kirik ei saa osaleda rahvusvahelisel (regionaalsel/riiklikul) tasandil kristlikes organisatsioonides, kus a) selle põhikiri, reeglid või traditsioonid nõuavad ortodoksi kiriku õpetuse või traditsioonide hülgamist, b) ortodoksi kirikul pole võimalik anda tunnistust Ühest, Pühast, Katoolsest ja Apostlikust Kirikust, c) otsuste tegemise meetod ei võta arvesse ortodoksi kiriku eklesioloogilist enesemääratlust, d) reeglid ja protseduurid lubavad „enamuse arvamuse“ pealesurumist. Vene Õigeusu Kiriku osalemise tase ja vormid rahvusvahelistes kristlikes organisatsioonides peavad arvestama nende organisatsioonide sisemise dünaamika, temaatika, prioriteetide ja iseloomuga. Vene Õigeusu Kiriku osalemise eesmärk ja ulatus rahvusvahelistes kristlikes organisatsioonides otsustatakse hierarhia poolt, lähtudes kasulikkusest Kirikule.“

[---]

Ma jagaksin teiega üht oma tähelepanekut, mille ma olen teinud osaledes kümne aasta jooksul KMN-is ja teistes kristlastevahelistes dialoogides. Tänapäeval on kristlik maailm palju selgemini kahte rühma jagunenud. Ühelt poolt on olemas kirikute rühm, mis peab vajalikuks järgida Kiriku Traditsiooni. Sellesse rühma kuuluvad peamiselt ortodoksi kirikud, Chalkedoni-eelsed kirikud ja roomakatoliku kirik. Teiselt poolt on terve rida neid protestantlikke ühendusi, kus Traditsioon pole kunagi olnud normiks ja kus toimub kiire liberaliseerumine õpetuses, moraaliprintsiipides ja kiriku praktikas. Viimatinimetatud rühma kuulub iseäranis enamik Põhjamaade protestantlikke ühendusi. Lõhe „Traditsiooni kirikute“ ja liberaalsete kirikute vahel on nüüd nii ilmselge ja see laieneb nii kiiresti, et mul on raske ette näha, kuidas kristlastevaheline kollegiaalsus saab lähitulevikus püsima jääda.

Fakt, et meie kirik on juba katkestanud dialoogi USA Episkopaalkiriku ja Rootsi Kirikuga, tunnistab sellest, et kristlaste kogukond on, kui soovite, „õmblustest kärisemas“. Pole erilist kahtlust, et Põhjamaade protestantlikud kirikud järgivad Ameerika episkopaalide ja Rootsi luterlaste eeskuju ja varsti hakkab suhete katkestamine [üha uute kirikutega] toimuma regulaarselt. Kui läheb nii, siis ühel kenal päeval ei kaalu „protestantide ja ortodokside liit“, mida KMN täna on, enam üles kuhjunud erinevusi ja „oikumeenia laev“ läheb põhja.

Praegu on ilmselgelt kaks põhimõtteliselt erinevat versiooni kristlusest – traditsiooniline ja liberaalne. Praegu eksisteeriv kuristik ei eralda niivõrd ortodokse ja katoliiklasi või katoliiklasi ja protestante kui „traditsionaliste“ ja „liberaale“ (koos kõigi reservatsioonidega taoliste siltide puhul). Loomulikult on protestantide leeris traditsiooniliste väärtuste kaitsjaid (eriti lõunapoolsetes kirikutes, st Aafrikas, Aasias, Ladina-Ameerikas). Kuid liberaalne hoiak domineerib protestantide seas.

Minu arvates peaksid need kirikud, kes peavad end „Traditsiooni kirikuteks“ – st ortodoksid, katoliiklased ja Chalkedoni-eelsed – selles olukorras oma jõud ühendama. Ma ei räägi tõsistest dogmaatilistest ja eklesioloogilistest erinevustest, mis nende kirikute vahel eksisteerivad ja mida tuleks vaadelda bilateraalse dialoogi raames. Ma räägin sellest, et need kirikud peaksid jõudma kokkuleppele teatud strateegilises liidus või paktis või unioonis, et kaitsta traditsioonilist kristlust kui sellist – kaitsta teda kõikide moodsate väljakutsete, olgu sõjaka liberalismi, sõjaka ateismi või sõjaka islami eest. Ma rõhutaksin, et strateegiline liit on minu idee, mitte Moskva patriarhaadi ametlik positsioon.

Me ei vaja uniooni katoliiklastega, me ei vaja „interkommuniooni“, me ei vaja kompromisse kaheldavaks „lähenemiseks“. Mida me aga minu arvates vajame, on strateegiline liit traditsioonilisele kristlusele kui sellisele esitatud väljakutse vastu. Seda võib eriti märgata Euroopas, kus dekristianiseerimine ja liberaliseerimine on sama kestev, kui järkjärguline ja vältimatu islamiseerimine. Protestantlike ühenduste liberaalne, nõrgenenud „kristlus“ ei suuda vastu panna islami pealetungile. Ainult ustav, traditsiooniline kristlus suudab sellele vastu seista, olla valmis kaitsma oma moraalseid positsioone. Selles võitluses võiksid ortodoksid ja katoliiklased, vaatamata kõikidele sajandite jooksul kuhjunud erinevustele, moodustada ühisrinde.

Strateegilist liitu ma pakuksin selleks, et kaitsta ennekõike traditsioonilisi moraaliväärtusi nagu perekond, laste sünnitamine, abikaasade truudus. Need väärtused on kõiksugu sorti liberaalide ja demokraatide poolt muudetud Euroopas süstemaatilise naeruvääristamise ja pilkamise objektiks. Abikaasade truuduse asemel propageeritakse „vaba armastust“, samasooliste partnerlus on võrdsustatud abieluga, laste sünnitamise asemel räägitakse „pereplaneerimisest“. Kahjuks on meil nendes küsimustes enamike protestantidega tõsiseid eriarvamusi, kõnelemata fundamentaalsetest teoloogilistest ja eklesioloogilistest küsimustest.

Ma toon näiteks ühe luterliku piiskopiga peetud vestluse, mis toimus teoloogiliste kõneluste raames ühe Põhjamaade luterliku kirikuga. Me üritasime koostada ühisdokumenti traditsiooniliste väärtuste kaitseks. Hakkasime rääkima abordist. Mina küsisin: „Kas me võiksime ühisdokumenti kirjutada, et abort on patt?“ Luterlik piiskop vastas: „Nojah, muidugi me ei propageeri aborti, me eelistame kaitsevahendeid.“ Küsimus: „Kuid kas abort on teie kiriku arvates patt või ei ole?“ Vastus: „Nojah, vaadake, on erinevaid olukordi, näiteks kui ema või lapse elu võib ohtu sattuda.“ – „Olgu, kui emale või lapsele pole ohtu, kas abort on patt või ei ole?“ Ja luterlik piiskop ei suutnudki öelda, et abort on patt.

Millest meil siis üldse rääkida on? Abort ei ole patt, samasooliste abielu on okei, kaitsevahendid – suurepärane. Siin on liberaalne kristlus kogu oma hiilguses. Kui ortodoksid välja arvata, siis kaitsevad Euroopas traditsioonilisi pereväärtusi ainult katoliiklased ning on selles suhtes, nagu paljud teised, meie strateegilised partnerid.

Kas Moskva Patriarhaadi esindajad osalesid ühistel palvustel koos mitteortodoksidega?

Moskva Patriarhaadi ordineeritud delegaadid Porto Alegre assambleel ei osalenud palvustel, mida viisid läbi mitteortodoksid. Delegatsiooni ilmikliikmed osalesid palvustel oma äranägemisel, tegelikult ikkagi ei osalenud.

Mis puutub „hereetikutega koos palvetamisse“, siis [keelavad seda] iidsed kaanonid, millest ükski pole tühistatud. Kuid mulle tundub, et neid seadusi tõlgendades peaksime tähelepanelikult uurima konteksti, milles nad tekkisid. Kes on need „hereetikud“, kellele määrused viitavad? Ariaanid, kes eitasid Jeesuse Kristuse jumalikkust, ja pneumatomahhid, kes eitasid Püha Vaimu jumalikkust, ja eutühhiaanid, kes eitasid Kristuse inimlikku loomust jne. Ei katoliiklased ega protestandid eita Kolmainsust, Kristuse jumalikkust või Tema inimlikku loomust. Seetõttu me ei saa võrdsustada neid hereetikutega, kellele viitavad vana kiriku kaanonid.

Isegi tollal, kui need kaanonid koostati, ei järgitud neid rangelt. Näiteks on teada, et Kappadookia Kaisarea peapiiskop Basileios Suure all oli viiskümmend kooripiiskoppi (piiratud õigustega maapiirkonna piiskoppi – tlk), kellest enamik olid ariaanid. Tema vaimulikest ei tunnistanud peaaegu mitte keegi Püha Vaimu jumalikkust (ja ka ta ise hoidus Püha Vaimu jumalikkusest avalikult kõnelemast, et mitte ärritada oma karja). Basileios teadis oma vaimulike arvamusi, kuid jätkas nendega koos teenimist. Ja ta ei nõudnud endistelt ariaanidelt, kes Kirikuga taas liitusid, et nad tunnistaksid Püha Vaimu jumalikkust: „Neile piisab, kui lugeda Nikaia usutunnistust, ja viimaks hakkavad nad meiega osaduses olles seda aja jooksul mõistma.“ Nii et tänapäeval võib Nikaia (täpsemalt Nikaia-Konstantinoopoli) usutunnistusest kinnipidamist aktsepteerida teiste kristlike ühenduste esindajatega koos palvetamise kriteeriumina.

Samuti, kui kirikuõigus kõneleb hereetikutega koos palvetamise lubamatusest, viitab see minu arvates palvele liturgilises kontekstis, mitte üldisele palvetamisele. Kui te kutsute mitteortodoksist kristlase endale külla, kas te siis ei või lugeda koos temaga enne sööki Meie Isa palvet? Või interkonfessionaalsetel konverentsidel – kas me ei tohiks enne koosoleku algust lugeda palvet „Taevane Kuningas“? Või kui me õigeusklikena siseneme mitteortodoksi pühakotta – koguni jumalateenistuse ajal –, kas me ei võiks siis Jumala poole palvetada? Palvetada võib metsas, palvetada võib bussis (mis on võib-olla täis ateiste või teiste uskude järgijaid), kuid palvetada ei või kristlikus kirikus, kui see pole õigeusu kirik? Ausalt öeldes ma ei näe siin loogikat.

 

Tõlkinud Veiko Vihuri