Menu Content/Inhalt
Esileht arrow Luterlus arrow Darel E. Paul: Luterlased ei ole protestandid
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Darel E. Paul: Luterlased ei ole protestandid
Autor: Darel E. Paul   
laupäev, 02 jaanuar 2010

„…usuartiklite osas ei lahkne kirikud meie juures mitte milleski katoolsest kirikust, vaid on ära jätnud üksnes mõningad väärkasutused, mis on uued ja on vastuolus kaanonitega ajapikku juurdunud…“ Augsburgi usutunnistus, II osa sissejuhatus

 

Paljud luterlased – eriti Põhja-Ameerikas – pole kunagi kuulnud, et nende kirik asutati esimesel ja mitte kuueteistkümnendal sajandil. Nad ei tea, et neil on suured erimeelsused kalvinistliku ja anabaptistliku teoloogiaga, mis domineerib Põhja-Ameerika usumaastikul. Nad ei tea, et nad pole protestandid.

 

Luterlus kui via media

Vahel öeldakse, et anglikaani kirikud tahavad olla „kesktee“ ehk via media roomakatoliikliku ja protestantliku kristluse vahel. Neil on liturgia, sakramendid ja vanad usutunnistused, kuid samas tunnistavad nad kõige õndsusvajaliku osas Piibli ülimuslikkust.

Kuid lisaks neile on olemas üks kirikute perekond, mis kannab Martin Lutheri nime ja mis praktiseerib üsna erinevat versiooni via media’st. Luterlased on säilitanud ajaloolise liturgia ja katoolse kiriku (st universaalse kiriku) õpetuse, pidades pühi sakramente armuvahenditeks (seejuures uskudes Kristuse reaalpresentsi armulauas), nad tunnistavad vanu usutunnistusi ja peavad kinni kirikuaastast. Samas tunnistavad luterlased evangeeliumi õigeks­mõistmisest usu läbi ja usuvad kindlalt, et Pühakiri on ainus mõõdupuu meie teadmiste kohta Jumalast ja Tema õndsuskavast. Seetõttu võib luterlaste kohta öelda, et nad on nii protestandid kui katoliiklased ja ometi pole nad ei protestandid ega katoliiklased. See tuleneb katoliikluse ja protestantismi vahelise kesktee olemusest.

 

Flirt protestantismiga

Oma uuemas ajaloos on Põhja-Ameerika luterlased flirtinud kõige pesuehtsama protestantismiga. Tänapäeval on Evangeelne Luterlik Kirik Ameerikas (ELCA) – Põhja-Ameerika suurim luterlik kirik – astunud osadusse nelja kalvinistliku kirikuga (need on Ameerika Reformeeritud Kirik, Presbüterlik Kirik (USA-s), Kristuse Ühendatud Kirik ja Määri Kirik Ameerikas), millest ükski ei usu Kristuse reaalpresentsi armulauas. ELCA on samuti altari- ja kantsliosaduses Episkopaalkirikuga, mis on suuresti hüljanud katoolse teoloogia, kuigi on säilitanud teatud väliseid katoolsuse vorme. Eksisteerib üsna kindel võimalus, et ELCA muutub lähitulevikus üheks protestantismi ultraliberaalsesse tiiba kuuluvaks kirikuks.[1]

Samal ajal tahab Missouri Sinodi Luterlik Kirik, suuruselt teine luterlik kirik Põhja-Ameerikas, läheneda kirikukasvuliikumise (Church Growth Movement) kaudu konservatiivsetele „evangelikaalsetele“ ja „mittekonfessionaalsetele“ kirikutele, mis parimal juhul ignoreerivad ja halvimal juhul hülgavad liturgia, sakramendid ja usutunnistused – ühesõnaga kõik selle, mida kirikus „on alati, kõikjal ja kõigi poolt usutud“ (see on tuntud katoolsuse definitsioon).

Luterlased ei peaks kartma taolistele suundumustele vastu seista. Vastupidiselt üldlevinud käibetõele on oluline meenutada, et luterlased ei ole protestandid.

 

Luther soovis kirikut reformida

Martin Lutheri ja Augsburgi usutunnistusele allakirjutanute soov oli kirikut, nagu nad seda tundsid, reformida ja mitte sellest lahti ütelda. Vaatamata Lutheri stilistilistele liialdustele ja tollal mitte ainult luterlaste seas laialt levinud roomavastastele meeleoludele, jagavad Lutheri järgijad ühes Roomaga paljusid praktikaid ja teoloogilisi õpetusi. Luther võitles ägedalt „entusiastide“ ja „sakramentaaride“ vastu, kes hülgasid laste ristimise ja kiriku vaimuliku ameti ning eitasid Kristuse reaalpresentsi armulauas ja seda, et sakramendid on Jumala armuvahendid.

Luterlikud kirikud tunnustavad ja pühitsevad püha ristimise, püha armulaua ja pattutunnistuse ehk absolutsiooni sakramenti. Nad on säilitanud püha liturgia traditsiooni kui jumalateenistuse peamise väljenduse (kus Jumal teenib oma rahvast Sõna ja sakramendi läbi). Selle juurde kuuluvad pattude tunnistamine ja absolveerimine, ristimärk ja missa ordinaariumi hümnid (Kyrie, Gloria, Sanctus, Agnus Dei). Nad tunnistavad kiriku vanu usutunnistusi – Apostlikku,  Nikaia ja Athanasiuse usutunnistust kui õige usu kokkuvõtteid, mida on korratud alates kiriku esimestest sajanditest ja mis väljendavad usku „ühte, pühasse, katoolsesse ja apostlikusse Kirikusse“.

Luther ütleb ühes oma jõulujutluses: „Kes tahab Kristust leida, peab esmalt kiriku leidma… See, kes tahab Kristusest midagi teada, ei tohi enda peale loota ega oma mõistuse abil taevasse silda ehitada, vaid ta peab kirikusse minema, tähele panema ja küsima.“[2] Kõik need asjad lahutavad luterlasi tõelistest protestantidest, kes hülgavad kiriku ja usuvad, et neile piisab ainult individuaalselt pakitud usust. Seevastu meie oleme katoolsed.

 

Luterlased kui evangeelsed ja õiged katoliiklased

Samal ajal on luterlased Pühakirja rahvas, kes tunnistab, et Jumala Sõna on – kasutades Lutheri sõnu – „tõeliselt püha asi üle kõigi pühade asjade“. Me oleme evangeelsed selle sõna kõige täpsemas mõttes, kuulutades rõõmusõnumit päästest, mis antakse armust, usu läbi ja mitte meie teenete tõttu. Tegelikult valis Luther kirikutele, kes aktsepteerisid tema reforme, nimeks mitte „luterlik“, vaid „evangeelne“, nagu luterlasi Euroopas ikka veel kutsutakse.[3]

Ja kuigi luterlastele on koos teiste protestantidega omane rajanemine Sõnale, lükkame me tagasi mistahes restauratiivse tühijutu tagasipöördumisest algkiriku juurde. Kuigi kiriku tõsine lootus ja Jumala tõotus on, et ta on Kristuse pühitsetud pruut, pole kirik kunagi olnud ilma ühegi pleki või kortsuta (Ef 5:7). Algkirik ei ole niisugune mudel, mida me võiksime kopeerida. Isegi need kaksteist lugesid Juudas Iskarioti oma liikmeks!

Kuigi luterlased kannavad nime ühe inimese järgi, on nad siiski rajatud Kristuse kaljule ja nendele õpetustele, mille Ta oma apostlitele usaldas. Õigeusklikud luterlikud kirikud on osa sellest una sancta’st, „ühest, pühast, katoolsest ja apostlikust kirikust“, millesse tunnistavad usku kõik luterlased. Me usume ja kuulutame rõõmusõnumit. Me oleme nii evangeelsed kui katoolsed, kuni selleni, et paljud luterlased nimetavad endid evangeelseteks katoliiklasteks. Muide, Augsburgi usutunnistuse peamine argument on, et luterlased on tõelised katoliiklased. Igal juhul ei ole me protestandid.

 

Tõlkinud Veiko Vihuri

 

Darel E. Paul on ELCA liige ja on tegutsenud LCMS-is ilmiktöötegijana

Vt lisaks autori veebilehekülge: Orthodox Lutheran Web Page



[1] Autor kirjutas käesoleva loo aastal 2001. Nagu näitavad hiljutised arengud ELCA-s, on ta ennustus kahjuks täitunud. Tlk.

[2] Eesti keeles on seda Lutheri mõttekäiku varem osundatud niisugusel kujul: „Kes tahab Kristust leida, see peab esmalt kiriku leidma… kuid kirik ei ole ei puu ega kivi, vaid Kristusse uskujate kogu, selle poole tuleb hoida ja näha, kuidas nad usuvad, elavad ja õpetavad; kindlasti on Kristus nende juures, sest väljaspool kristlikku kirikut ei ole tõde, ei ole Kristust, ei ole õndsust.“ – Bernhard Lohse, Martin Luther, Tartu 1996, lk 118. Tlk.

[3] Tegelikult tähistatakse mõistega evangeelne Saksa protestantismis nii luterlikke kui reformeeritud (st kalvinistlikke) kirikuid. Tlk.

 
< Eelmine   Järgmine >