Menu Content/Inhalt
Esileht arrow Martin Luther arrow Sermon indulgentsist ja armust
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Sermon indulgentsist ja armust
Autor: Dr. Martin Luther   
esmaspäev, 23 juuli 2007

Dr Martin Lutheri semon indulgentsidest ja armust (tõlkinud dr Urmas Petti) on saadaval ka PDF ja ODT vormingus.


Esiteks peate te teadma, et mõned uued õpetajad, nagu magister sententiarum1, püha Thomas2 ja nende õpilased jagavad meeleparanduse kolmeks osaks: nimelt kahetsuseks, pihiks ja hüvituseks. Ja kuigi see nende arvamuse kohane eristus on küll raskelt või pole sugugi Pühakirjast ega vanadest pühadest kristlikest õpetajatest tõestatav, ometi jätame selle praegu nii ja kõneleme nende kombe kohaselt.

Teiseks ütlevad nad, et indulgents puudutab mitte esimest ega teist osa, see tähendab kahetsust või pihti, vaid kolmandat, nimelt hüvitust.

Kolmandaks. Hüvitus jagatakse edasi kolmeks osaks, mis on palvetamine, paastumine ja almuste jagamine. Palvetamise all tuleb mõista igasugust hingeomast tegevust, nagu lugemine, kirjutamine, Jumala sõna kuulamine, jutlustamine, õpetamine ja muu sellesarnane. Paastumise all mõistetakse igasugust lihasuretamist, nagu valvamine, vaeva nägemine, kõva ase, riided jne. Almuste andmise all mõistetakse igasugust armastuse ja halastuse head tegu ligimese kasuks.

Neljandaks on nende kõigi jaoks vaieldamatu, et indulgents asendab hüvitusteod, mis ollakse võlgu pattude eest või mis on nende pärast peale pandud. Kui nüüd indulgents kõik need teod asendaks, ei jääks midagi head, mida me tegema peaksime.

Viiendaks on paljude jaoks suur ja veel vastuseta küsimus, kas indulgents ka veel enam asendab kui need hüvitusena määratud head teod, nimelt, kas see ka karistused kustutab, mida jumalik õiglus pattude eest nõuab.

Kuuendaks jätan ma nende arvamuse seekord ümber lükkamata. Seda ma siiski ütlen, et ühestki kirjutisest ei saa tõestada, nagu ihaldaks või nõuaks jumalik õiglus mingit karistust või hüvitust patuselt peale tema südamliku ja tõelise kahetsuse või pöördumise tingimusel, et edaspidi Kristuse risti kantakse ja eelnimetatud tegusid tehakse (kui need ka kellegi poolt määratud pole). Sest nii kõneleb ta Hesekieli läbi: “Kui patune pöördub ja õigust teeb, siis ei meenuta ma enam tema pattu.”3 Samamoodi absolveeris ta ise kõiki: Maarja Magdaleena, halvatu, abielurikkuja jne. Ja ma tahaksin küll meelsasti kuulda, kes suudaks midagi muud tõestada, hoolimata sellest, et mõned doktorid nõnda on väitnud.

Seitsmendaks. Seda leiab küll, et Jumal mõnesid oma õigluse järgi karistab või kannatustega sunnib kahetsusele, nagu Ps 88: “Kui tema lapsed patustavad, nuhtlen ma vitsaga nende pattu, ent ometi ei pööra ma neilt oma halastust.”4 Aga selle karistuse tühistamine pole kellegi võimuses peale Jumala enda ja tema ei kavatse seda mitte tühistada, vaid lubab seda saata.

Kaheksandaks. Kuna keegi ei oska sellele ettekujutatavale karistusele nime anda, ei tea ka keegi, mis see on, kuna see pole jumalik karistus ega ka mitte ülalnimetatud head teod.

Üheksandaks ütlen ma: kui kristlik kirik veel täna otsustaks ja välja kuulutaks, et indulgents asendab enam kui hüvitusteod, siis oleks ikkagi tuhat korda parem, et ükski ristiinimene indulgentsi ei ostaks ega ihaldaks, vaid et nad pigem tegusid teeksid ja karistusi kannataksid, kuna indulgents pole muud ega saa muud olla kui heade tegude ja tervistavate karistuste kustutamine, mida tuleb pigem valida kui hüljata. Hoolimata sellest, et mõned uued jutlustajad on kahesugused karistused leiutanud, medicativas ja satisfactorias. See tähendab, et mõned karistused on hüvituseks, mõned paranemiseks. Aga meil on rohkem vabadust sellist ja sarnast loba põlata (tänu Jumalale), kui neil seda välja mõelda. Sest iga karistus, kõik mis Jumal peale paneb, on kasulik ja soovitav ristiinimestele.

Kümnendaks. See pole mingi jutt, nagu oleks karistusi ja tegusid liiga palju, et inimene ei suuda neid täita oma elu lühiduse tõttu ja seepärast on tal vaja indulgentsi. Ma vastan, et sellel pole mingit alust ja see on puhas väljamõeldis, kuna Jumal ja püha kirik ei pane kellegi peale rohkem, kui ta kanda suudab. Nagu ka püha Paulus ütleb, et Jumal ei luba kedagi rohkem kiusata, kui ta kanda suudab,5 ja see pole mitte vähe kristluse häbiks, et talle süüks pannakse, nagu asetaks ta meile rohkem, kui me kanda suudame.

Üheteistkümnendaks. Kui ka meeleparandus kiriklikus õiguses sellise kombe kohaselt on korraldatud, et iga surmapatu eest seitse aastat meeleparandust peaks määrama, siis ometi tuleks kristlaskonnal sellest seadusest loobuda ja seda mitte enam rakendada igaühele kandmiseks. Palju vähem, kui nad nüüd pole, peaks tähele panema, et rohkem peale pannakse, kui igaüks kanda suudab [ei saa aru! Originaal: Vill weniger, nu sie itzt nicht seyn, sall man achten, das mehr auffgelegt werde, dann yederman woll tragen kann. Tõlkija märkus].

Kaheteistkümnendaks. Öeldakse küll, et patune tuleb ülemäärase karistusega puhastustule või indulgentsi juurde juhatada, aga öeldakse rohkemgi asju ilma aluse ja tõestuseta.

Kolmeteistkümnendaks. See on suur eksitus, kui keegi arvab, et ta peab oma patu hüvitama, sest Jumal andestab need alati muidu oma hindamatust armust, ei soovi selle eest muud, kui et edaspidi korralikult elatakse. Kristlaskond nõuab küll midagi, siis saab ja peab ta ka seda tühistama ning mitte midagi rasket või talumatut peale panema.

Neljateistkümnendaks. Indulgentse vajatakse ebatäiuslike ja laiskade kristlaste pärast, kes ei taha söakalt harjutada häid tegusid või on kannatamatud, sest indulgents ei sunni kedagi paremaks saama, vaid talub neid ebatäiuslikena ja jätab nad sellisteks, seepärast ei pea küll indulgentsi vastu kõnelema, aga ei pea ka kedagi selles veenma.

Viieteistkümnendaks. Palju kindlamalt ja paremini teeb see, kes üksnes Jumala pärast annab püha Peetruse kiriku tarvis või mis muud nimetatakse, kui et ta selle eest indulgentsi võtab, sest see on ohtlik, et ta seda annab indulgentsi ja mitte Jumala pärast.

Kuueteistkümnendaks. Palju parem on, kui tehakse tegu abivajajale, kui et hoone tarvis annetatakse, see on ka palju parem, kui selle eest indulgents anda. Sest nagu öeldud: üks tehtud tegu on parem kui paljud asendatud. Indulgents on aga paljude heade tegude asendamine või siis pole midagi asendatud.

Et ma teid õigesti juhataksin, pange tähele: kui sa midagi anda tahad, siis anna eelkõige oma lähedasele vaesele (mitte püha Peetruse hoonele ega indulgentsi eest). Kui aga asi sinnamaani jõuab, et sinu linnas enam ühtegi pole, kes abi vajaks (mida küll, kui Jumal tahab, iial ei sünni), siis võid sa anda, kui tahad, kirikute, altarite, kaunistuste ja karikate jaoks, mis on sinu linnas. Ja kui ka seda enam vaja pole, alles siis, kui sa tahad, võid sa anda püha Peetruse hoone tarvis või mujale. Ometi peaksid sa seda tegema mitte indulgentsi pärast, sest püha Paulus ütleb: “Kes oma majakaaslasele ei tee head, pole mingi ristiinimene ja on hullem kui pagan.”6 Sul on vabadus arvata selle kohta, kes sulle midagi muud ütleb, et ta eksitab sind või otsib pigem sinu kaukast sinu hinge, ja kui ta sealt penni leiaks, oleks see talle armsam kui kõik hinged.

Kui sa nüüd ütled: “Sellisel juhul ei osta ma enam kunagi indulgentse,” siis vastan ma: seda ütlesin ma juba ülal, et minu tahe, soov, palve ja nõu on, et keegi indulgentsi ei ostaks. Las laisad ja uimased kristlased lunastavad indulgentsi, sina käi oma rada.

Seitsmeteistkümnendaks. Indulgents pole kästud, ka mitte soovitatav, vaid selliste asjade hulgast, mida lastakse sündida ja lubatakse. Seepärast pole see kuulekuse tegu, pole ka teenekas, vaid kuulekusest eemaldumine. Seepärast, kuigi küll kedagi ei pea takistama seda ostmast, siis peab ometi kõiki kristlasi selle eest hoiatama ning neid nende tegude ja kannatuste poole, mis seal asendatakse, üles kutsuma ning nende tegemisel kinnitama.

Kaheksateistkümnendaks. Kas indulgentside abil hingi puhastustulest välja tõmmata saab, ma ei tea ja ei usu seda ka veel mitte, kui küll mõned uued doktorid seda ütlevad. Aga neil on võimatu seda tõestada, ka pole kirik seda veel otsustanud. Seepärast on suuremaks kindlustundeks palju parem, et sa nende eest ise palud ja tegutsed, kuna see on tõestatum ja on kindel.

Üheksateistkümnendaks. Nendes punktides pole mul kahtlust ja need on Pühakirjas küllaldaselt põhjendatud. Seepärast ei pea ka teie kahtlema, ja laske skolastilistel doktoritel skolastikud olla, kõik nad kokku ühes oma arvamustega pole küllalt, et ühte jutlust kinnitada.

Kahekümnendaks. Kui mõned mind nüüd küll ketseriks sõimavad, kuna selline tõde on väga kahjulik nende kastis, siis ometi ei pea ma sellist loba oluliseks, kuna seda teevad üksnes mõned pimedad ajud, kes pole Piiblit kunagi nuusutanud, kristlikke õpetajaid kunagi lugenud, omaenda õpetajaid kunagi mõistnud, vaid oma auklike ja lõhkiste arvamustega pigem neid järele aimavad. Sest kui nad oleksid mõistnud, siis teaksid nad, et nad ei tohiks kedagi laimata ilma ülekuulamise ning eksituse tõestamiseta. Ometi andku Jumal neile ja meile õige taipamine. Aamen.


Tõlkinud Urmas Petti

1 Petrus Lombardus (u 1100 – 1160).

2 Aquino Thomas (1225/26 – 1274).

3 Hs 18,21; 33,14-16.

4 Ps 89,31-34.

5 1Kr 10,13.

6 1Tm 5,8.


 
< Eelmine