Mis on islam?

Küsimusele „Mis on islam?“ saame väga erinevaid vastuseid. Islami enda kirjutatud ajaloo järgi on see Jumala poolt Muhammadi kaudu ilmutatud monoteistlik religioon, mis levis eriti kiiresti piirkondades, kus oli palju kristlasi. Läänemaad on islamipoolse ajalooversiooni tavaliselt ilma kriitikata omaks võtnud.

Teadusliku uurimistöö järgi ei ole vastused nii lihtsad. Islami tekkelugu on palju mitmekesisem ja keerulisem, kui islami ametlik ideoloogia ütleb. Paljud uurijad arvavad, et islam on algselt olnud kristliku kiriku haru, millest sai tasapisi ristiusust lahkulöönud sekt. Sellest tulenevad ka mitmed sarnasused islami ja ristiusu õpetuses.

Osa uurimusi läheb veelgi kaugemale. Näiteks professor Karl-Heinz Ohlig tahab rahaleidude abiga osutada, et nimi Muhammad – mis tähendab ülistatud ja austatud – viitab algselt Jeesusele Kristusele. Nimelt on 7. ja 8. sajandi rahadel kirjas nimi Muhammad koos kristliku sümboolikaga. Ohlig teeb järelduse, et sõna Muhammad tähendusega ’ülistatud, austatud’ viitab Kristusele ja islami rajajat ei ole eksisteerinud. See pole Ohligi ainus radikaalne väide. Lisaks väidab ta, et muslimite püha linn Meka, mis on islami järgi maailma tähtsamaid linnu, kuna seal tegutses prohvet, ilmub ajalukku alles oletatava Muhammadi eluajast tunduvalt hiljem. Kuigi teiste Araabia poolsaare linnade ja külade kohta meil on arheoloogial põhinevaid teadmisi, ei ole neid Meka kohta varasemast ajast kui alles 8. või 9. sajandist.

See kõik näitab, et islami tekkimist selgitada ei ole lihtne. Lihtsam on uurida seda, milline on islam tänapäeval.

 

Islam – religioon ja ühiskonnakorraldus

Islam on religioon. Läänemaade mõtteviisi kohaselt pole see aga mitte ainult religioon, vaid tervet elu ja ühiskonda reguleeriv maailmavaade. Islami eesmärgiks on, et iga inimene ja kõik riigid järgiksid islami seadusi (šariaati), mis on ilmutatud Koraanis ja sunnas. Sunna on Muhammadi tegudest ja ütlustest kogutud materjal, mida peetakse jumaliku ilmutuse allikaks.

Ristiusu ja islami suhted on vastuolulised. Nendes kahes religioonis on palju sarnast, aga ka erinevused on väga suured. Olulisimad erinevused puudutavad Jumala olemust, Jeesuse isikut ja inimese pääsemise viise.

Kui islam – või see kristlikust kirikust lahku löönud hereesia, mida me praegu islamiks nimetame – hakkas mõjule pääsema, pidid kristlased mõtlema, kuidas islami õpetusse suhtuda. Teoloogidest kirjutasid näiteks Johannes Damaskusest (umbes 676–749), Thomas Aquinost (1225–1274) ja Ramon Llull  (1233–1316) raamatuid, milles nad püüdsid tõestada traditsioonilise ristiusu paikapidavust ja põhjendada evangeeliumi kuulutamist moslemitele.

 

Luther: islam on Jumala vits!

Ka usupuhastaja Martin Luther (1483–1546) oli sunnitud võtma islami suhtes seisukoha. Ta tõdes juba aastal 1518, et türklased (ehk islam) on Jumala karistus mittekahetsevale kristlaskonnale.

Lutheri jaoks on islam ka antikristus, kristliku usu vaenlane. Antikristus just sõna otseses tähenduses, sest islam sõdib Jeesuse tõelisele olemusele vastu õpetades, et Jeesus oli ainult inimene. Lisaks õpetavad moslemid, et Jeesus ei surnud ristil. Kristlik õpetus Jeesuse ristisurma väest, mis inimese Jumalaga lepitab, on nende jaoks vastuvõetamatu. Kuna moslemid ei tunne tõelist Jumala ilmutajat, Jeesust, nad ei tunne ka Jumalat. Lutheri arvates on islam Jumala vits, millega karistatakse läänemaid ja siinset kristlaskonda. See vits on saadetud kristlaste keskele, et kristlased parandaksid meelt, loobuksid jumalatust elust ja usuksid Jeesusesse.

 

Kristlased ja islam

Islam koosneb inimestest, kes otsivad religioonist Jumalat ning elule mõtet. Kristlasena tunnen ma taolisest otsimisest rõõmu, aga samas ka kurbust, sest nad otsivad valest kohast ja valel viisil.

Jumal on ilmutanud ennast Jeesuses Kristuses ning ainult Jeesusesse uskudes leiame pääsemise ja tõelise osaduse Jumalaga. Sellepärast peavad kristlased moslemitele selgitama, kuidas leida tee Jumala juurde. Seda tööd ei tehta mõõga, vaid armastusega.

Islamis sisaldub väljakutse meile, kristlastele, teha endale selgeks oma usu põhimõtted. Me peame kõigepealt ise teadma, mida me usume ja miks me usume. Selle juurde käib ka teadmine, mida me ei usu.

 

Islami väljakutse kristlikule kirikule

Islami ees peab kirik hoidma oma sõnumi selge. Islam esitab kirikule väljakutse kõnelda usust julgesti. Paljud läänemaade kristlased kurdavad, et kirikutes ei räägita enam usust ja Jumalast, vaid jutluste keskpunkti on tõusnud looduskaitse ja ligimesearmastus.

Igal inimesel on usulisi küsimusi. Kui ta ei leia vastuseid kirikust, siis hakkab ta neid otsima mujalt. Islam julgeb olla religioon. Ta annab selgeid – kuigi kristliku usu vaatenurgast valesid – vastuseid inimeste küsimustele ja sellepärast pöörduvad paljud eurooplased moslemiteks.

Me peame kirikutes rohkem kõnelema Jeesuse jumalikkusest, tema ristisurmast ja ülestõusmisest. Kui seda ei tehta, muutub kuulutus kirikutes humanismiks või üldreligioosseks kuulutuseks, mida võib ka mošeedes kuulda. Kui vaikime Jeesuse ainulaadsusest, saavad meist tasapisi salamoslemid.

Islam on kristlikule kirikule nagu peegel ja sisaldab samas ülesannet. Sellesse kui peeglisse vaadates võime hinnata oma kuulutust ja usku. Kui me näeme islamisse vaadates oma pilti, oleme saanud kas ristiusust või islamist valesti aru. Islam peeglina aitab meil näha ja ära tunda õpetusi, mis teevad ristiusust, Jumala ilmutatud õpetusest, meie jaoks ainulaadse. Islam on otsekui ristiusu inimlik versioon, kust on ära võetud inimmõistusele üle jõu käivad asjad nagu Jeesuse ristisurm, Jeesuse jumalikkus ja Jumala kolmainsus.

Islam ülesandena tuletab meile meelde Jeesuse käsku: minge kõikjale maailma ja kuulutage evangeeliumi kogu loodule.

 

Artikkel on ilmunud väljaandes Misjonifailid

Pastor Mika Tuovinen on EELK Misjonikeskuse juhataja