Menu Content/Inhalt
Esileht arrow Martin Luther arrow Eessõna Lutheri saksakeelsete kirjutiste Wittenbergi väljaande 1. köitele 1539
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Eessõna Lutheri saksakeelsete kirjutiste Wittenbergi väljaande 1. köitele 1539
Autor: Dr Martin Luther   
esmaspäev, 23 juuli 2007

Dr Martin Lutheri eessõna oma saksakeelsete kirjutiste Wittenbergi väljaande 1. köitele (1539; Tõlkinud dr Urmas Petti) on saadaval ka PDF vormingus.

[WA 50,657]

Meelsasti näeksin ma, et minu raamatud kogunisti unustusse oleksid jäänud ja hävinud. Ning mitmete põhjuste hulgas on üks, mis mind eriliselt kohutab. Nimelt näen ma väga hästi, mis kasu on kirikule toonud, et peale Pühakirja ning selle kõrvale palju raamatuid ja suuri raamatukogusid hakati koguma, eelkõige ilma igasuguse vahetegemiseta kõiksugu isasid, kontsiile ja õpetajaid kokku kuhjama. Sellega pole mitte üksnes õilis aeg Pühakirja uurimiseks raisatud, vaid ka jumaliku sõna puhas tundmine alatiseks kaotsi läinud, kuni Piibel (nagu Moosese viienda raamatuga Juuda kuningate ajal sündis1) pingi alla tolmu sisse unustati.

Ja kuigi see on kasulik ja vajalik, et mõnede isade ja kontsiilide kirjutised on säilinud tunnistuste ja ajalooraamatutena, arvan ma ometi: est modus in rebus2, ning pole sugugi kahju, et paljud isade ja kontsiilide raamatud on hävinud. Sest kui need kõik oleksid säilinud, ei saaks keegi raamatute pärast ei sisse ega välja käia, ent nad ei suudaks seda ikka paremini teha, kui seda Pühakirjas leiab.

Lisaks oli meie arvamus, kui me alustasime Piibli tõlkimisega saksa keelde, et me lootsime kirjutamist vähenevat ning Pühakirja uurimist ja lugemist rohkenevat. Sest ka kõik muu kirjutamine Pühakirjast ja Pühakirja juurde peab viitama Kristusele, nagu Johannes, kui ta ütleb: “Mina pean kahanema, tema peab kasvama.”3 Et igaüks võiks ise juua värskest allikast, nagu kõik isad, kes midagi head on tahtnud korda saata, on pidanud seda tegema.

Sest nii hästi, kui Pühakiri, see tähendab Jumal ise on teinud, ei suuda seda ei kontsiilid, isad ega meie teha, õnnestugu see pealegi parimal viisil. Kuna meil peab olema ka Püha Vaim, usk, jumalik kõne ja tegu, et me õndsaks saaksime, siis sellistena peaksime laskma prohvetitel ja apostlitel kõnetooli istuda ning ise madalas nende jalgade juures kuulama, mida nad ütlevad, ja mitte ütlema, mida nad kuulama peavad.

Kuna ma nüüd aga ei saa seda vältida, et vastu minu tahtmist minu [658] raamatuid trükitult koguda soovitakse (mulle küll üksnes pisukeseks auks), pean ma neil laskma sellel kallal kulusid ja tööd tarvitada. Ma lohutan end sellega, et aja jooksul jäävad mu raamatud ikkagi tolmu sisse unustusse, eriti need, kus ma (Jumala armust) midagi head olen kirjutanud. Non ero melior Patribus meis4, teised5 jäävad küll pigem alles. Sest kui Piibel ise võidi pingi alla lebama jätta, samuti isad ja kontsiilid, mida paremad nad olid, seda enam unustati, siis on hea lootus, et kui praeguse aja üliinnukus rahuldatakse, ei jää ka minu raamatud kauaks püsima. Eriti kuna raamatuid ja õpetajaid on hakanud lume ja vihmana sadama. Neist on paljud juba ka unustatud ning hävinud, nii et nende nimegi enam ei mäletata, kes ometi kindlasti lootsid, et nad jäävad igavesti turule müügiks ja kirikusse õpetajaiks.

Heakene küll, las minna Jumala nimel! Ma palun vaid sõbralikult, et kes minu raamatuid nüüd omandada tahab, see ärgu lasku neil kindlasti mitte takistuseks olla Pühakirja enese uurimisel, vaid pangu nad sinna, kuhu mina paavsti drekeedid ja dreketaalid6 ning sofistide7 raamatud panen. Nimelt puhuks, kui ma aegajalt vaadata tahan, mida nad on teinud, või et möödunud aegu mõista. Mitte et ma neid põhjalikult uuriksin või täpselt nõnda teeksin, nagu nad on soovitanud. Enamvähem samamoodi käitun ma ka isade ja kontsiilide raamatutega.

Ja siin järgin ma püha Augustinuse eeskuju, kes on teiste hulgas esimene ning täiesti ainulaadne selle poolest, et ta kõikidest isadest ja pühadest raamatutest sõltumatult ainuüksi Pühakirjale allutatud tahab olla. Selles küsimuses tekkis tal vägev tüli püha Hieronymusega, kes talle eelkäijate raamatutele toetudes etteheiteid tegi, aga ta ei lasknud ennast pöörata. Ja kui seda Augustinuse eeskuju oleks järgitud, poleks paavstist saanud antikristust ning kirikusse poleks tunginud need raamatute arvutud kahjurid ja Piibel oleks kantslisse jäänud.

Peale selle tahan ma sulle näidata õiget viisi teoloogia õppimiseks, milles ma ise olen vilunud. Kui sa sellest kinni pead, saad sa nii õpetatuks, et ka ise võiksid (kui see vajalik oleks) sama häid raamatuid teha kui isad ja kontsiilid. Nagu minagi võin kõrkuse ning valeta kiidelda, et ma mõnedest isadest sugugi maha ei jää, kui asi raamatute tegemist puudutab. Elu poolest ei või ma [659] sugugi samamoodi kiidelda. Ja see on viis, mida püha kuningas Taavet õpetab 119. laulus (mida kahtluseta on ka kõik patriarhid ja prohvetid järginud). Sealt leiad sa kolm reeglit, mida kogu laulu jooksul rikkalikult kirjeldatakse. Ja need on: oratio, meditatio, tentatio.8

Esiteks pead sa teadma, et Pühakiri on selline raamat, mis kõikide teiste raamatute tarkuse narruseks teeb, kuna ükski neist ei õpeta igavesest elust peale selle ainuüksi. Seepärast pead sa täiesti loobuma usaldusest oma meele ja mõistuse suhtes, sest nendega sa Pühakirja ei mõista. Sellise sõgedusega kukutad sa pigem nii ennast kui teisi taevast (nagu juhtus Lutsiferiga) põrgu põhja. Selle asemel lasku oma kambris põlvedele ja palu tõelise alandlikkuse ning tõsidusega Jumalat, et ta sulle oma armsa Poja läbi saadaks Püha Vaimu, kes sind valgustaks, juhiks ja taipamise annaks.

Nii nagu sa näed, et Taavet ülalnimetatud laulus9 pidevalt palub: “Õpeta mind, ISSAND, juhata mind, juhi mind, näita mulle,” ja paljude teiste sarnaste sõnadega. Olgugi et ta küll hästi tundis Moosese poolt kirjapandut ning paljusid teisi raamatuid, neid iga päev kuulis ja luges, siiski tahab ta lisaks veel õiget Pühakirja õpetajat saada, et mitte oma mõistusega selle kallale minna ja omaenese õpetajaks saada. Sest nõnda sünnivad mässulised vaimud, kes endale ette kujutavad, et Pühakiri on neile allutatud ja nende mõistusele kergesti taibatav, nagu oleks see Marcolfus10 või Aisopose valmid, mille taipamiseks pole vaja ei Püha Vaimu ega palvet.

Teiseks pead sa mediteerima, see tähendab mitte üksnes südames, vaid ka väliselt suulist kõnet ja kirjatähelist sõna raamatus pidevalt kordama ja veeretama, lugema ja ülelugema, hoolikalt tähele panema ning kaaluma, mida Püha Vaim sellega öelda tahab. Ja hoia end, et su isu täis ei saaks ega sa mõtleks, nagu oleksid sa seda ühe või kahe korraga juba küllalt lugenud, kuulnud, ütelnud ja mõistad kõike täielikult. Nii ei sünni iial mingit erilist teoloogi. Sellised on nagu varajane puuvili, mis enne alla kukub, kui ta pooltki küpseks saab.

Seepärast näed sa ka selles laulus, kuidas Taavet ikka ja jälle kiitleb, et ta tahtvat kõnelda, luuletada, ütelda, laulda, kuulata, lugeda päeval ja ööl ja igavesti, ent ei midagi muud kui Jumala sõna ja käskusid. Juhindu sellest, et Jumal ei anna sulle oma Vaimu välise sõnata. Mitte ilmaaegu pole ta käskinud väliselt kirjutada, jutlustada, lugeda, kuulata, laulda, ütelda jne.

[660] Kolmandaks on seal tentatio, katsumus. See on proovikivi, mis õpetab sind mitte üksnes teadma ja taipama, vaid ka kogema, kui õige, kui tõene, kui sulnis, kui armas, kui vägev, kui lohutav on Jumala sõna, tarkus üle kõige tarkuse.

Seepärast näed sa, kuidas Taavet nimetatud laulus nii sageli kaebleb kõiksuguste vaenlaste, julmade valitsejate ehk türannide, valede vaimude ja mässajate pärast, keda ta kannatama peab, kuna mediteerib, see tähendab Jumala sõnaga tegeleb (nagu öeldud) igal viisil. Sest niipea kui Jumala sõna sinus avaneb, külastab sind kurat, et teha sinust tõeline doktor ja õpetada oma katsumustega Jumala sõna otsima ja armastama. Ka ma ise (kes ma ennast küll hiiremustaks pipra seas pean) olen oma papistidele11 väga palju tänu võlgu, et nad mind kuradi raevukusega on maha surunud, ahistanud ja ängistanud, see tähendab üpris heaks teoloogiks teinud, kelleks ma muidu poleks saanud. Ja mis nad seevastu mult võitnud on, selle loovutan ma meelsasti ja südamlikult neile auks, võiduks ja triumfiks. Sest nad tahtsid seda ju nii väga saada.

Vaata, siin on sul Taaveti reegel. – Kui sa püüdled selle eeskuju järgi, siis võid koos temaga laulda ning kiidelda samas laulus12: “Sa teed mind oma seadusega targemaks kui minu vaenlased, sest see on igavesti minu omand. Ma olen õpetatum kui kõik mu õpetajad, sest sinu tunnistused on minu kõne. Ma olen arukam kui vanad, sest ma pean sinu korraldusi” jne. Ja sa koged, kui kesised ja kehvad sulle maitsevad isade raamatud. Sa hakkad põlgama mitte üksnes vastaste raamatuid, vaid ka su enese kirjutamine ja õpetamine meeldib sulle aegamööda üha vähem. Kui sa sinnamaani oled jõudnud, võid lohutatult loota, et sinust on saamas tõeline teoloog, kes mitte üksnes noori ebatäiuslikke, vaid ka edasijõudnud ja täiuslikke kristlasi võib õpetada. Sest Kristuse kirikus on igasuguseid kristlasi: noori, vanu, nõrku, haigeid, terveid, tugevaid, usinaid, laisku, rumalaid, tarku jne.

Kui sa aga tunned ja endale ette kujutad, et sul on kõik kindlalt käes, ning ennast oma raamatukeste, õpetamise ja kirjutamisega meelitad, nagu oleksid sa seda väga suurepäraselt teinud ja tabavalt jutlustanud; kui sulle lisaks väga meeldib, et sind teiste ees kiidetakse, võibolla tahad isegi kiidetud saada, muidu muutud kurvaks või loiuks – oled sa seda karva, armas, siis haara endal kõrvust. Ja kui sa õigesti haarad, siis leiad sa ilusa paari suuri, pikki, karvaseid eeslikõrvu. Siis kuluta veel pisut ja kaunista nad kuldsete [661] kellukestega, et oleks kuulda, kui sa kõnnid, ning saaks näpuga näidata ja öelda: “Vaata aga vaata, seal läheb see peen loom, kes nii suurepäraseid raamatuid kirjutada ja tabavalt jutlustada mõistab.” Siis oled sa õnnis ja üliõnnis taevariigis – jah, selles küll, kus kuradile tema inglitega põrgutuli on valmistatud. Summa: otsigem endale au ja olgem uhked, kus me seda võime. Selles raamatus kuulub aga au üksnes Jumalale. Nagu selle kohta öeldakse13: “Deus superbi resistit, humilibus autem dat gratiam.” Cui est gloria in secula seculorum.14 Aamen.





Tõlkinud Urmas Petti

1 2Kn 22,8jj; 2Aj 34,15jj.

2 Asjadel on mõõt; Horatius, Satiirid I,1,106.

3 Jh 3,30.

4 Mul ei lähe paremini kui mu isadel; 1Kn 19,4.

5 Kirjutised, mis pole nii head.

6 Sõnamäng: paavstlikke dokumente nimetatakse dekreedid ja dekretaalid; “Dreck” sks. k mustus, sõnnik, pask.

7 Sofistideks nimetab Luther keskaegseid skolastikuid.

8 Palve, mõtisklus, katsumus.

9 Ps 119,26j.33jj.

10 Rahvajuttudes targa Saalomoni vastane.

11 Paavsti pooldajad.

12 Ps 119,72.

13 1Pt 5,5.

14 Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu. Tema päralt on au igavesest ajast igavesti.

 
Järgmine >