Menu Content/Inhalt
Esileht arrow Martin Luther arrow Sermon püha tõelise Kristuse ihu auväärsest sakramendist ja vennaskondadest
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Sermon püha tõelise Kristuse ihu auväärsest sakramendist ja vennaskondadest
Autor: Dr Martin Luther   
esmaspäev, 23 juuli 2007
Dr Martin Lutheri sermon püha tõelise Kristuse ihu auväärsest sakramendist ja vennaskondadest (tõlkinud dr Urmas Petti) on saadaval ka PDF vormingus.



Esiteks. Pühas altarisakramendis ja pühas tõelises Kristuse ihus on samuti kolm asja, mida teadma peab. Esimene on sakrament ehk märk, teine on sellesama sakramendi tähendus, kolmas usk mõlemasse, nagu igas sakramendis need kolm osa olema peavad. Sakrament peab olema väline ja nähtav ihulikus vormis või kujus. Tähendus peab olema sisemine ja vaimne inimese vaimus. Usk peab mõlemad kokku viima, et need kasu tooksid ja neid kasutataks.

Teiseks. Sakrament ehk väline märk seisneb leiva ja veini vormis ja kujus, nagu ristimine vees, ometi nõnda, et leiba ja veini nauditakse söömise ja joomisega, aga ristimisvett nauditakse sissekastmise või pealevalamisega. Sest sakramenti ehk märki peab vastu võtma või vähemalt igatsema, et sellest kasu oleks. Kui küll praegu rahvale igapäevaselt ei anta mõlemat kuju, nagu vanasti, siis see pole ka hädavajalik, sest neid naudib ometi iga päev preesterkond rahva eest ning piisab, et rahvas neid iga päev igatseb ja praegusel ajal ühes kujus vastu võtab kristliku kiriku korraldusel ja käsul.

Kolmandaks. Minu meelest oleks aga hea, kui kirik üldisel kirikukogul jälle otsustaks, et kõikidele inimestele mõlemat kuju antakse, nagu preestritele. Mitte sellepärast, nagu poleks ühest kujust küllalt, kui ometi juba usu igatsus on küllaldane (nagu ütleb püha Augustinus: “Miks paned sa valmis kõhu ja hambad – usu vaid, siis oled sa juba sakramenti nautinud.”1), vaid kuna see oleks kena ja tore, kui sakramendi kuju ja vormi ehk märki mitte tükikaupa ühes osas, vaid tervikuna antaks. Samamoodi nagu ma ristimise puhul ütlesin2, et kohasem oleks vette kasta kui peale valada märgi terviklikkuse ja täiuslikkuse pärast. Kuna see sakrament tähendab täielikku ühinemist ja jagamatut pühade osadust (nagu me kuuleme), millele halvasti ja ebakohaselt viidatakse sakramendi ühe tüki või osaga. Ka pole karikaga ümberkäimine sugugi nii ohtlik kui arvatakse, kuna rahvas käib harva seda sakramenti vastu võtmas. Eriti aga seetõttu, et Kristus, kes kindlasti teadis kõiki tulevasi ohte, ometi seadis mõlemad kujud oma ristiinimestele tarvitamiseks.

Neljandaks. Selle sakramendi tähendus ehk toime on kõikide pühade osadus, seepärast nimetatakse seda ka igapäevaselt synaxis ehk communio, see tähendab “osadus”; ja communicare tähendab ladina keeles seda osadust vastu võtma, mille kohta me saksa keeles ütleme “sakramendi juurde minema”. Ja see tuleb sellest, et Kristus kõigi oma pühadega on vaimne ihu, nii nagu ühe linna rahvas on kogukond ja ihu, iga kodanik teise ja terve linna liige. Samamoodi on kõik pühad Kristuse ja kiriku liikmed, mis on vaimne igavene Jumala linn. Ja kes sellesse linna vastu võetakse, see on pühade kogukonda võetud ning Kristuse vaimse ihuga ühendatud ja tema liikmeks tehtud. Teisalt jälle excommunicare tähendab kogukonnast välja heitmist ja liikme eraldamist sellest ihust, ja saksa keeles nimetatakse seda “vande alla panema”; olgugi et siin on erinevus, nagu ma järgnevas sermonis vandest3 näidata tahan. Niisiis pole see sakrament, mida leivas ja veinis vastu võetakse, midagi muud kui teatava märgi vastuvõtmine sellest osadusest ja ühendusest Kristuse ning kõigi pühadega. Samamoodi nagu kodanikule antaks märk, kirjalik ürik või muu tunnus kinnituseks, et ta on selle linna kodanik, kogukonna liige. Seepärast ütleb püha Paulus 1Kr 10: “Me oleme kõik üks leib ja üks ihu, kes me ühest leivast ja ühest karikast osa võtame.”4

Viiendaks. See osadus seisneb selles, et kõik Kristuse ja tema pühade vaimsed hüved antakse ja osaks saavad sellele, kes seda sakramenti vastu võtab. Samamoodi saavad ühiseks ka kõik kannatused ja patud ning nõnda süüdatakse ja ühendatakse armastus armastuses. Ja et me selle jämeda meelelise võrdumi juurde jääksime: nii nagu linnas igale kodanikule saab osaks selle linna nimi, au, vabadus, tegevus, kombed, tavad, abi, toetus, kaitse ja muu sellesarnane; samamoodi saab tema osaks kõik hädaoht, tuli, vesi, vaenlane, suremine, kahjud, käsud ja muu sellesarnane. Sest kes tahab hüvesid nautida, peab selle eest tasuma ning armastusele armastusega vastama. Siit nähakse, et kes ühele kodanikule liiga teeb, see teeb tervele linnale ja kõikidele kodanikele liiga. Kes ühele head teeb, teenib ära kõikide teiste soosingu ja tänu. Samamoodi on see ka inimlikus ihus, nagu püha Paulus ütleb 1Kr 12, kus ta seda sakramenti vaimselt seletab: “Liikmed kannavad üksteise eest hoolt. Kus üks kannatab, seal kannatavad teised kaasa, kus ühel hästi läheb, seal rõõmustavad koos temaga teised.”5 Me ju näeme: teeb kellelegi jalg valu või isegi kõige väiksem hammas, siis vaatab seda silm, haaravad sõrmed, tõmbub krimpsu nägu ja terve keha kummardub selle kohale ning kõigil on tegemist selle väikese liikmega. Teistpidi, kui see terveks saab, on kõikidel liikmetel hea olla. Seda võrdumit peab tähele panema, kui seda sakramenti mõista tahetakse, sest Pühakiri kasutab sedasama lihtsameelsete pärast.

Kuuendaks. Niisiis antakse inimesele selles sakramendis preestri kaudu Jumalalt endalt teatav märk, et ta on Kristuse ning tema pühadega ühendatud ja neil on kõik asjad ühised, et Kristuse kannatus ja elu on tema oma, lisaks kõikide pühade elu ja kannatus. Nõnda et kes talle liiga teeb, see teeb seda Kristusele ja kõikidele pühadele, nagu ta ütleb prohvetite kaudu: “Kes teid puutub, puutub minu silmamuna.”6 Ja vastupidi, kes talle head teeb, see teeb seda Kristusele ja kõigile tema pühadele, nagu ta ütleb Mt 25: “Mida te olete teinud ühele minu vähimate hulgast, seda olete te mulle teinud.”7 Teisalt peab inimene laskma ühine olla kõigel Kristuse ja tema pühade koormal ning vaeval, ta peab koos nendega tasuma ja nautima. Mõlemat neist tahame me lähemalt vaadelda.

Seitsmendaks. Meid ähvardavad nüüdsel ajal mitmed vaenlased. Selleks on esiteks patu jääk, mis on säilinud lihas peale ristimist, kalduvus vihale, vihkamisele, kõrkusele ja liiderlikkusele jne, mis meid kiusab, kuni me elame. Seal vajame me mitte üksnes koguduse ja Kristuse abi, et nad meiega kiusatuste vastu võitlevad, vaid lisaks on hädatarvilik, et Kristus ja tema pühad meie eest välja astuvad Jumala ees, et meie pattu ei arvestataks Jumala karmi kohtu ees. Selleks et meid kinnitada ja mehistada sellesama patu vastu, annab Jumal meile selle sakramendi, nagu ütleks ta: “Vaata, kuna sind kiusavad mitmesugused patud, võta vastu see märk, millega ma sulle luban, et patt ei kiusa üksnes sind, vaid ka minu poega Kristust ja kõiki tema pühasid taevas ja maa peal. Ole seepärast reibas ja lohutatud – sa ei võitle üksi, sinu ümber on suur abi ja toetus. Samamoodi kõneleb kuningas Taavet sellest leivast: “Leib kinnitab inimese südant.”8 Pühakiri omistab mitmetes kohtades sellele sakramendile taolise kinnitava toime, nagu Ap 9 pühast Paulusest öeldakse, et ta ristiti ja võttis vastu toitu, mis tegi teda tugevamaks.9 Teiseks kiusab meid kuri vaim lakkamatult paljude pattude ja ebameeldivustega. Kolmandaks maailm, mis on täis kurjust; see ärritab ja jälitab ning pole mingist küljest hea. Viimaks kiusab meid meie endi kuri südametunnistus tehtud pattude pärast, edasi surmahirm ja põrgupiin. Kõik need kokku teevad meid väsinuks ja rusutuks, kui me ei otsiks kinnitust ja meil seda poleks selles osaduses.

Kaheksandaks. Kes nüüd on julguse kaotanud, keda tema patune südametunnistus nõrgestab või surm kohutab või muidu süda raske on, see mingu, kui ta tahab neist lahti saada, rõõmsalt altarisakramendi juurde ja asetagu oma kannatus kogudusse ning otsigu abi terve vaimuliku ihu hulgas. Samamoodi nagu siis, kui kodanik, kes on maal kahju või õnnetust oma vaenlaste poolt kannatanud, seda raehärradele ja kaaskodanikele kaebab ja neid appi hüüab. Sellepärast on meile selles sakramendis antud mõõtmatu Jumala arm ja halastus, et me seal kõik häda ja kiusatuse endalt ära kogudusele ning eriti Kristusele paneksime ja inimene võiks end rõõmsalt kinnitada, lohutada ja nõnda ütelda: “kui ma olen patune, kui ma olen langenud, kui mind tabab see või teine õnnetus – heakene küll, siis lähen ma sellepärast sakramendi juurde ja võtan vastu märgi Jumalalt, et Kristuse õigus, tema elu ja kannatus seisavad minu eest koos kõigi pühade inglite ja õndsatega taevas ning vagade inimestega maa peal. Kui ma peaksin surema, siis pole ma surmas üksi, kui ma kannatan, kannatavad nad koos minuga. Kogu minu õnnetus on Kristuse ja pühade ühiseks asjaks saanud. Seepärast, et mul on nende armastuse kohta minu vastu kindel märk.” Vaata, see on selle sakramendi vili ja kasutamine, millest süda saab rõõmsaks ja kindlaks.

Üheksandaks. Kui sa niisiis seda sakramenti nautinud oled või nautida tahad, siis pead sa omakorda kandma koguduse häda, nagu öeldud. Mis need aga on? Kristus taevas ja inglid pühadega ei tunne mingit häda peale selle, kui tõele ja Jumala sõnale ülekohus sünnib; jaa, neid puudutab (nagu öeldud) kõikide pühade kogu kannatus ja armastus maa peal. Siin peab nüüd sinu süda end loovutama armastusele ja õppima, kuidas see sakrament on armastuse sakrament; ja nõnda, kuidas sulle osutatakse armastust ja tuge, pead sina omakorda osutama armastust ja tuge Kristusele tema hädavajajates. Sest siin peab sulle korda minema kõik, mis riivab Kristust tema pühas sõnas, kogu ristikoguduse viletsus, igasugune süütute ebaõiglane kannatamine. Kõike seda on ülemääraselt palju kõikides maailma paikades. Siin pead sa kaitsma, tegutsema, paluma, ja kui sa enam ei suuda, südamest kaasa tundma. Vaata, seda tähendabki sinupoolne Kristuse ja tema pühade õnnetuse ning häda kandmine. Samas suunas viitab Pauluse ütelus: “Kandke üksteise koormaid, nii täidate te Kristuse käsku.”10 Vaata, nii kannad sa kõiki, nii kannavad sind omakorda kõik teised ja teil on kõik asjad ühised, nii head kui halvad. Nii muutuvad kõik asjad kergeks ja kuri vaim ei suuda seista koguduse vastu. Seepärast ütles Kristus, kui ta selle sakramendi seadis: “See on minu ihu, mis teie eest antakse, see on minu veri, mis teie eest valatakse. Nii sageli kui te seda teete, mõelge minu peale seejuures.”11 Nagu ütleks ta: “mina olen pea, mina olen esimene, kes end teie eest annab, ma teen teie kannatuse ja õnnetuse enda omaks ja kannan seda teie eest, et ka teie omakorda mulle ja üksteisele nõnda teeksite ning kõigel laseksite minus ja minuga ühine olla. Ja ma jätan teile selle sakramendi selle kõige tunnusmärgiks, et te mind ei unustaks, vaid iga päev end selles harjutate ja manitsete, mida mina teie heaks olen teinud ja teen, et teid kinnitataks ja te üksteist samamoodi kannaksite.”

Kümnendaks. See on ka üks ja esimene põhjus, miks seda sakramenti korduvalt tarvitatakse, kui näiteks ristimise sakramenti vaid üks kord tarvitatakse. Sest ristimine on algus ning sisenemine uude ellu, kus meid tohutul hulgal katsumusi tabavad: patud, kannatused, nii võõrad kui omad. Seal on kurat, maailm, enda liha ja südametunnistus, nagu öeldud.12 Need ei lakka vahetpidamata meid taga ajamast ning kihutamast. Seetõttu vajame me Kristuse ja tema pühade kinnitust, tuge ja abi, mida meile siin lubatakse kui teatavat märki, mille kaudu meid nendega ühendatakse ning liidetakse ja kõik meie kannatus saab ühiseks. Sellest tuleneb ka, et neile, keda pole õnnetus tabanud, kes pole hirmul ega tunne häda sellest sakramendist sugugi kasu pole või on vähe, kuna see on üksnes neile antud, kes lohutust ja kinnitust vajavad, kellel on ehmunud süda, kes kohkunud südametunnistust kannavad, kas pattude kiusatuse all kannatavad või ka nendesse langenud on. Mida peaks see vabade, kindlate vaimude juures korda saatma, kes teda ei vaja ega igatse? Nagu ütleb jumalaema: “Ta täidab üksnes näljased ja lohutab neid, kes on ängistuses.”13

Üheteistkümnendaks. Selleks et jüngrid üldse saaksid selle sakramendi vääriliseks ja võimeliseks, tegi ta nad kõigepealt rusutuks, rääkis neile hüvastijätust ja surmast, millest sündis neile kannatust ja valu. Lisaks ehmatas ta neid väga üteldes, et üks neist reedab ta.14 Kui nad siis olid täiesti rusutud ja hirmul, mures kannatuse ja reetmise patu pärast, olid nad väärilised ja ta andis neile oma püha ihu ja kinnitas neid jälle. Sellega õpetab ta meid, et see sakrament on kinnitus ja lohutus neile, keda patt ning kurjus rusuvad ja hirmutavad. Sama ütleb ka püha Augustinus: “See roog otsib üksnes näljast hinge ja ei põgene millegi muu eest nii väga, kui täidetud, rahuldatud hinge eest, kes teda ei vaja.”15 Samamoodi pidid juudid paasatalle kibedate rohtudega sööma, kiirustades ja seistes, millega samuti viidatakse, et see sakrament otsib igatsevaid, abivajavaid ja rusutud hingesid. Kes nüüd tahab ja oskab Kristuse ja kõigi kristlaste õnnetust enda omaks teha, kes tõe eest seista, ebaõigluse vastu võidelda, süütute häda ja kõikide kristlaste kannatusi kanda tahab, see leiab piisavalt häda ja viletsust peale selle, mida talle igapäevaselt toob kuri loomus, maailm, kurat ja patt. See on ka Jumala nõu ning tahtmine, et ta meid nõnda paljude koertega jahib ja taga ajab ja kõikjal kibedad rohud valmis paneb, et me selle kinnituse järele igatseksime ning pühast sakramendist rõõmustaksime, et me selle väärilised, see tähendab selle järele igatsevad oleksime.

Kaheteistkümnendaks. Ta tahab, et seda ka sellepärast sagedasti tarvitataks, et me tema peale mõtleksime ja tema eeskuju järgi harjutaksime sellist osadust. Sest kus seda eeskuju enam ei järgita, unustatakse peagi ka osadus, nagu me praegu kahjuks näeme, et palju missasid peetakse ja siiski kristlik osadus, mida jutlustama, harjutama ning Kristuse eeskujul järgima peaks, täiesti alla käib. Seda sellisel määral, et me peaaegu enam ei tea, milleks see sakrament on seatud ja kuidas seda tarvitama peab; jah, kahjuks hävitame me missade läbi mitmeti osaduse ja rikume kõik. See on jutlustajate süü, kes ei kuuluta ei evangeeliumi ega sakramenti, vaid oma inimlikke väljamõeldisi mitmesugustest tegudest ja viisidest hästi elada. Aga ennemuiste harjutati seda sakramenti hästi ja õpetati rahvast seda osadust nii hästi mõistma, et nad ka nähtavat rooga ja vara kokku kandsid kirikusse ning selle välja jagasid neile, kes olid hädas, nagu Paulus 1Kr 11 kirjutab16. Sellest on alles jäänud sõnake “kollekta” missas, mis tähendab ühist korjandust, nagu ühiselt raha kogutakse vaestele andmiseks. Seal said ka nii paljud märtriteks ja pühakuteks, seal oli vähem missasid ja palju rohkem missade kinnitust või vilja, seal võttis üks ristiinimene teise vastu, seisis teise eest, kannatas koos teisega, kandis teise koormat ja õnnetust. See on nüüd kadunud ja alles on vaid palju missasid ning palju selle sakramendi vastuvõtmist ilma tema tähenduse mõistmise ja harjutamiseta.

Kolmeteistkümnendaks. Leidub ka selliseid, kes meelsasti tahavad teistega koos nautida, ei taha aga teistega koos tasuda. See tähendab nad kuulevad meelsasti, et neile selles sakramendis kõikide pühade abi, osadust ja eestkostet lubatakse ning antakse, aga nad ei taha omakorda ühist asja ajada, ei taha vaeseid abistada, patuseid taluda, hädasolijate ees hoolt kanda, kannatavatega kaasa kannatada, teiste eest paluda, ei taha ka tõe eest seista, kiriku ja kõikide kristlaste edenemist toetada ihu, vara ja auga. Seda hirmust maailma ees, et nad ebasoosingut, kahju, häbi või surma ei peaks kannatama, mida Jumal ometi tahab, et nad nõnda tõe ja ligimese tahtmise poolt sunnitaks igatsema selle sakramendi suurt armu ja kinnitust. Need on omakasupüüdlikud inimesed, kellele sellest sakramendist mingit kasu pole. Samamoodi nagu ei sallita kodanikku, kes tahab kogukonna poolt abistatud, kaitstud ja vabastatud olla ja siiski omaltpoolt kogukonna heaks midagi ei tee ega teeni. Ei, me peame laskma teiste häda jälle meie oma olla, kui me tahame, et Kristus ja tema pühad meie häda enda oma laseksid olla. Nii on osadus täielik ja sakrament au sees. Sest kus armastus ei kasva igapäevaselt ja inimest nõnda ei muuda, et ta igaühele ühiseks saab, seal pole selle sakramendi vilja ja tähendust.

Neljateistkümnendaks. Et sellele osadusele viidata, seadis Jumal selle sakramendi jaoks ka taolised märgid, mis kõikjal selleks sobivad ja oma vormidega meid selliseks osaduseks mõjutavad ning liigutavad. Sest samamoodi nagu paljudest teradest jahvatatud jahust tehakse leib ja paljude terade ihud saavad üheks leiva ihuks, milles iga terake oma ihu ja kuju kaotab ning omaks võtab leiva ühise ihu; samamoodi muutuvad ka viinamarjad oma kuju kaotamisega üheks üldiseks veini ja joogi ihuks. Nõnda peame ja oleme ka meie, kui me seda sakramenti õigesti tarvitame. Kristus koos kõikide pühadega võtab oma armastuse läbi omaks meie kuju, võitleb koos meiega patu, surma ja kõige kurja vastu; seeläbi süüdatakse meid armastuses, võtame omaks tema kuju, anname end tema õiguse, elu ja õndsuse hooleks ja oleme nõnda osaduse kaudu, mis tema hüvede ja meie õnnetuse vahel tekib, üks pirukas, üks leib, üks ihu, üks jook ning kõik on ühine. Oo, see on suur sakrament, ütleb püha Paulus17, et Kristus ja kirik on üks ihu ja üks luustik. Meie omakorda peame sellesama armastuse läbi ennast muutma ja laskma meie oma olla kõikide teiste kristlaste puudused ja nende kuju ning hädavajaduse enda omaks võtma; ja neil laskma olla kõik, mida meie head suudame, et nad seda nautida saaksid. See on õige osadus ja selle sakramendi tõeline tähendus. Nii muudetakse meid üksteiseks ja ühendatakse armastuses, ilma milleta mingisugune muutumine aset leida ei saa.

Viieteistkümnendaks. Selle kahekordse leiva ja veini kuju seadis ta teisena selleks, et veelgi viidata sellele ühendamisele ja osadusele, mis selles sakramendis on. Sest pole sügavamat sisemist, jagamatut ühinemist kui söögi ja sööja ühinemine, kuna söök muutub ja muudetakse sööja loomuseks ning saab temaga üheks olemuseks. Teised ühendused, nagu naela, liimi, nööriga ning sellesarnased ei tee olemust lahutamatuks ühendatud asjadest. Samamoodi ühendatakse ka meid sakramendis Kristuse ja kõikide pühadega, et ta meie asjad nõnda vastu võtab, meie eest teeb ja hülgab, nagu oleks tema see, kes meie oleme. Mis meid puudutab, puudutab ka teda ja veel enamgi. Ja meie suudame omakorda omaks võtta tema asjad, nagu oleksime meie, kes tema on, nagu siis ka viimaks sünnib, et me temaga samakujuliseks saame, nagu püha Johannes ütleb: “Me teame, et kui ta ilmub, siis oleme me tema sarnased.”18 Nii sügav ja täielik on Kristuse ja kõikide pühade osadus meiega. Niisiis kiusavad teda meie patud. Meid omakorda varjab tema õigus. Sest see ühinemine teeb kõik ühiseks nii kauaks, kuni ta patu meis täiesti kõrvaldab ja meid temaga sarnaseks teeb viimsel päeval. Samamoodi peaksime ka meie oma ligimestega ja nemad meiega selles armastuses ühendatud olema.

Kuueteistkümnendaks. Peale selle kõige seadis ta need kaks kuju mitte paljalt ega tühjalt, vaid andis oma tõelise loomuliku liha leiba ja oma loomuliku tõelise vere veini, et ta vastavalt täiusliku sakramendi või märgi annaks. Sest samamoodi nagu leib tema tõeliseks loomulikuks ihuks ja vein tema loomulikuks tõeliseks vereks muudetakse, sama tõeliselt tõmmatakse ka meid vaimulikku ihusse, see on Kristuse ja kõigi pühade osadusse ja muudetakse ning seatakse selle sakramendi läbi kõikidesse Kristuse ja tema pühade voorustesse ja armu. Samamoodi nagu ülal sai öeldud kodanikust, kes linnas ja terves kogukonnas kaitse ja vabaduse alla tõmmatakse ja muudetakse. Seepärast ei seadnud ta ka ainult ühte kuju, vaid eristas oma liha leivas, oma vere veinis näitamaks, et mitte üksnes tema elu ja head teod, millele ta lihaga viitab ja lihas tegi, vaid ka tema kannatus ja piin, millele ta oma verega viitab, milles tema veri valati, on kõik meie omad ja et meid sellesse tõmmatakse, seda nautida ja tarvitada võime.

Seitsmeteistkümnendaks. Kõigest sellest on nüüd selge, et see püha sakrament pole midagi muud kui jumalik märk, milles lubatakse, antakse ja omistatakse Kristus ning kõik pühad koos kõigi nende tegude, kannatuste, teenete, armuandide ja hüvedega lohutuseks ja kinnituseks kõigile, kes on hirmudes ja rusutuses, taga kiusatud kuradi, pattude, maailma, liha ja kõige kurja poolt. Ning sakramendi vastuvõtmine pole muud, kui selle kõige igatsemine ning kindel uskumine, et see nõnda sünnib. Siin tuleb nüüd sakramendi kolmas osa, mis on USK, milles sisaldub vägi. Sest sellest pole küllalt, et teatakse, mis sakrament on ja tähendab. Sellest pole küllalt, et sa tead, et see on osadus ja meie patu ning kannatuse armuline vahetus või segamine Kristuse ja tema pühade õigusega. Vaid sa pead teda ka igatsema ning kindlalt uskuma, et sa oled seda saanud. Siin sõdivad kurat ja loomus kõige enam, et usk ei jääks püsima. Mõned viivad asja kunstiks ja peensusteks, vaatlevad, kuhu leib jääb, kui see Kristuse lihaks muudetakse ja vein tema vereks. Samuti kuidas nii väikeses hulgas leivas ja veinis võib terve Kristus, tema liha ja veri sisalduda. Sellest pole midagi, kui sa seda ei otsi. Sellest on küllalt, et sa tead, et see on jumalik märk, milles Kristuse liha ja veri tõeliselt sisalduvad, kuidas ja kus jäta tema hooleks.

Kaheksateistkümnendaks. Vaata siin, et sa usku harjutad ja tugevdad, et kui sa rusutud oled või sind sinu patud kiusavad, et sa siis sakramenti vastu võtad või missat kuulad, et sa südamlikult igatsed seda sakramenti ja tema tähendust ega selles kahtle, et nagu sakrament kõlab, nii sünnib sulle. See tähendab, et sa kindel oleksid, et Kristus ja kõik pühad astuvad sinu juurde kõigi oma vooruste, kannatuste ja armuandidega, et koos sinuga elada, teha, hüljata, kannatada ja surra ning tahavad täiesti sinu omad olla, kõiki asju sinuga ühiselt omada. Kui sa seda usku korralikult harjutad ja tugevdad, siis avastad sa, kui rõõmsa, rikkaliku pulmasöömaaja ning küllase elu on sinu Jumal sulle altaril valmistanud. Siis sa mõistad, mida tähendab kuningas Ahasverose suur söömaaeg.19 Siis sa näed, mis pulmapidu see on, kus Jumal oma härjad ja veised veristas, nagu evangeeliumis seisab.20 Siis muutub sinu süda tõeliselt vabaks ja kindlaks, tugevaks ja julgeks kõikide vaenlaste vastu. Sest kes kardab kõikide õnnetuste pärast, kui ta kindel on, et Kristus koos kõigi pühadega tema kõrval seisab ja et neil on kõik asjad ühised, olgu halvad või head? Nii loeme me Ap 2, et Kristuse jüngrid seda leiba murdsid ja sõid oma südame suure rõõmuga.21 Kuna see tegu nüüd on nii suur, et meie oma hinge väiksusest ei tohiks seda igatseda, rääkimata siis loota või oodata, on vajalik ja hea, et sageli sakramenti vastu võetakse või igapäevaselt missal sellist usku harjutatakse ja tugevdatakse, millest kõik sõltub ja mille pärast see ka seatud on. Sest kui sa selles kahtled, häbistad sa suurimal viisil Jumalat ja pead teda truudusetuks valetajaks. Kui sa ei suuda uskuda, siis palu selle pärast, nagu ülal ühes teises sermonis sai öeldud.22

Üheksateistkümnendaks. Seejärel pane tähele, et sa ennast igaühele annad osaduseks ja kunagi kedagi ei eralda põlguses või vihas. Sest see osaduse, armastuse ja ühtsuse sakrament ei talu tüli ja lõhestatust. Sa pead teise nõrkuse ja häda laskma oma südamesse minna, nagu oleksid need sinu enda omad ja oma võimeid pakkuma, nagu oleks see nende oma, samamoodi, nagu sulle Kristus sakramendis teeb. See tähendab, et armastuse läbi üksteiseks muututakse, paljudest tükkidest üks leib ja jook saab, oma kuju hüljatakse ning ühine omaks võetakse. Sellest tuleb, et kuulujuttude levitajad, ülekohtu korraldajad ning teiste inimeste põlgajad peavad selles sakramendis surma vastu võtma, nagu püha Paulus 1Kr 11 kirjutab23. Sest nad ei tee ligimesele seda, mida nad Kristuselt ootavad ja millele sakrament viitab; nad ei taotle neile midagi head, ei kannata nendega kaasa, ei võta neid vastu, nii nagu nad ometi tahavad Kristuse poolt vastu võetud saada. Seejärel langevad nad pimedusse, et nad selle sakramendi juures muud ei oska teha, kui selles kohalolevat Kristust kardavad ja austavad oma palvekese ja palvusega. Kui see sündinud on, siis arvavad nad, et sellega on asi korras. Kui Kristus ometi sellepärast oma ihu andis, et seda, mida sakrament tähistab: osadust ja rändamist armastuses, harjutataks. Ta hoolis oma loomulikust kehast vähem kui oma vaimsest ihust, see tähendab tema pühade osadusest; sellel oli ka tema jaoks suurem tähendus, eriti selles sakramendis, et usku osadusse tema ja pühadega tublisti harjutataks ning see meis tugevaks saaks ja me sellele vastavalt ka omavahelist osadust hästi harjutaksime. Seda Kristuse kavatsust nad ei näe ja lähevad igapäevaselt, peavad ja kuulavad missasid oma palvustel, jäävad aga sellel päeval samaks kui teisel, muutuvad isegi iga päevaga hullemaks ja ei tunne seda. Seepärast pane tähele! Sulle on vajalikum, et sa enam vaimset kui loomulikku Kristuse ihu tähele paneksid ja vajalikum on usk vaimsesse kui loomulikku ihusse. Sest loomulik vaimseta ei aita midagi selles sakramendis. Toimuma peab muutus ja harjutamine armastuse läbi.

Kahekümnendaks. Neid on palju, kes seda armastuse ja usu vahetust tähele panemata sellele oma usalduse rajavad, et missa või sakrament olla, nagu nad ütlevad: opus gratum opere operati. See tähendab selline tegu, mis iseenesest Jumalale meeldib, kui ka need ei meeldi, kes seda teevad. Sellest järeldavad nad, et on hea palju missasid pidada, ükskõik kui vääritult seda tehakse, kuna kahju sünnib neile, kes neid vääritult peavad või tarvitavad. Ma jätan igaühele tema arvamuse, ent sellised muinasjutud mulle ei meeldi. Sest samamoodi võib öelda, et pole mingit loodut ega tegu, mis iseenesest Jumalale ei meeldiks, nagu 1Ms 1 kirjutatakse: “Jumal vaatas, mis ta oli teinud ja see meeldis talle.”24 Mis vili sellest sünnib, kui leiba, veini, kulda ja kõike vara kurjasti kasutatakse, kuigi need iseenesest Jumalale meeldivad – jaa, needus järgneb sellele. Nõnda ka siin: mida õilsam on sakrament, seda suurem kahju tuleneb tema kuritarvitusest tervele kogudusele, sest see pole mitte tema enda pärast seatud, et see Jumalale meeldib, vaid meie pärast, et me seda õigesti tarvitaksime, usku sellesse harjutaksime ja seeläbi Jumalale meelepäraseks saaksime. See ei põhjusta midagi peale kahju, kui see üksnes opus operatum on. Sellest peab opus operantis saama. Samamoodi nagu leib ja vein ei põhjusta midagi peale kahju, kui neid ei tarvitata, meeldigu need Jumalale iseenesest kui palju tahes. Niisiis pole sellest küllalt, et sakrament valmistatakse (see on opus operatum), seda peab ka usus tarvitama (see on opus operantis). On karta, et selliste ohtlike märkustega sakramendi vägi ja voorus meilt ära võetakse ning usk täiesti alla käib vale kindluse tõttu valmistatud sakramenti. See kõik tuleb sellest, et nad Kristuse loomulikku ihu selles sakramendis olulisemaks peavad kui vaimse ihu osadust. Kristus ristil oli ka tehtud tegu, mis Jumalale meelepärast oli, aga just sellesse lõksu langesid juudid tänase päevani, kuna nad sellest ei teinud tarvitatavat tegu usus. Seepärast pane tähele, et see sakrament oleks sulle opus operantis, see tähendab tarvitatav tegu ja Jumalale meeldiks mitte tema olemuse pärast, vaid sinu usu ja õige tarvitamise pärast. Jumala sõna on ka Jumalale meelepärane iseenesest, mulle on see aga kahjulik, kui see ei meeldi Jumalale ka minus. Lühidalt: see loba – opus operatum, opus operantis – on kasutud inimeste sõnad, mis pigem takistavad kui edendavad. Ja kes suudaks kõike kohutavat kuritarvitust ning valeusku üles lugeda, mis selles auväärses sakramendis igapäevaselt paljuneb. Kohati on need nii vaimsed ja pühad, et võiksid peaaegu ingli eksiteele juhtida. Lühidalt, kes tahab kuritarvitust ära tunda, see võrrelgu seda üksnes ülal kirjeldatud selle sakramendi õige tarvitamise ja usuga: nimelt et see peab olema rusutud näljane hing, mis terve koguduse, Kristuse ja kogu ristikoguduse armastust, abi ja toetust südamest igatseb ja selle saavutamises ei kahtle usus. Seejärel ennast ka sellessamas armastuses tegema ühiseks igaühele. Kes oma missakuulamist või –lugemist ning oma sakramendi vastuvõtmist sellest ei tuleta ega korralda, see eksib ja ei kasuta seda sakramenti õndsalt. Seepärast on ka maailm täidetud taudide, sõdade ning teiste kohutavate nuhtlustega, et me paljude missadega üksnes armutust äratame.

Kahekümne esimeseks. Nüüd paneme me tähele, kui vajalik on see sakrament neile, kes peavad end andma surma või muusse ihu ja hinge hädaohtu, et nad seda mitte üksnes julgeksid teha, vaid et neid ka kinnitataks Kristuse ja kõikide pühade koguduses. Seepärast seadis ja andis Kristus ka selle oma jüngrite viimses hädas ja ohus. Kuna me kõik oleme igapäevaselt ümbritsetud kõiksugu ohtudest ja viimaks surema peame, peame me Jumalat, halastajat, kõigest väest, armastuse ja alandlikkusega tänama, et ta meile sellise armulise märgi annab, millega ta meid juhib ja tõmbab (kui me usuga sellest kõvasti kinni hoiame) surmast ja kõigest hädaohust läbi enda, Kristuse ja kõigi pühade juurde. Seepärast on ka kasulik ja vajalik, et Kristuse ning kõigi pühade armastus ja osadus varjatult, nähtamatult ja vaimselt teoks saab ja meile sellest üksnes ihulik, nähtav, väline märk antakse. Sest kui see armastus, osadus ja tugi nähtav oleks, nagu inimeste ajalik osadus, siis ei kinnitataks ega harjutataks meid seeläbi usaldama nähtamatuid ning igavesi hüvesid või neid igatsema, vaid meid harjutataks pigem üksnes ajalikke, nähtavaid hüvesid usaldama. Me harjuksime nendega nõndapalju, et ei loobuks neist meelsasti ja ei järgiks Jumalat kaugemale, kui lähevad nähtavad ja mõistetavad asjad. Seeläbi takistataks meid nõnda, et me iial enam Jumalani ei jõuaks. Sest kõik ajalikud ja meelelised asjad peavad ära langema ja meie neist võõrduma, kui tahame Jumalani jõuda. Seepärast on missa ja see sakrament märk, millega me harjutame ja harjume kõigest nähtavast armastusest, abist ja lohutusest loobuma ning Kristuse ja tema pühade nähtamatule armastusele, abile ja toetusele lootma. Sest surm võtab ära kõik nähtavad asjad ning lahutab meid inimestest ja ajalikest asjadest. Seega peame me selle vastu omama nähtamatute ning igaveste asjade abi ja neile viidatakse sakramendis ning märgis, mille küljes me usuga nii kaua ripume, kuni me need kätte saame ka meeleliselt ja nähtavalt.

Niisiis on sakrament meile koole, sild, uks, laev ning kanderaam, milles ja mille läbi me sellest maailmast sõidame igavesse ellu. Seepärast sõltub kõik usust, sest kes ei usu, see sarnaneb inimesega, kes peab üle vee sõitma ja on nii hirmunud, et ei usalda laeva. Ning peab seega maha jääma ja ei saa iialgi õndsaks, kuna ta ei julge peale istuda ja üle sõita. Seda teeb meelelisus ja vilumatu usk, millele sõit üle surma Jordani on hapu ning kurat kohutavalt selleks kaasa aitab.

Kahekümne teiseks. Sellele on esiaegadel viidatud Joosua 3: Iisraeli lapsed olid kuivade jalgadega läbi Punase mere läinud25; sellega viidati ristimisele. Samamoodi läksid nad läbi Jordani; aga preestrid seisid seaduselaekaga Jordanis ja vesi neist allpool voolas minema, neist ülalpool tõusis nagu mägi, millega viidatakse sellele sakramendile. Preestrid kannavad ja hoiavad seaduselaegast Jordanis, kui nad meile jutlustavad ja seda Kristuse ja kõigi pühade sakramenti annavad surmas või hädaohus. Kui me siis usume, kaovad veed, mis meist allpool on, see tähendab ajalikud, nähtavad asjad ei tee meile midagi, vaid põgenevad meie eest. Aga need, mis meist ülalpool on tõusevad kõrgele: need on kohutavad hoobid ja pildid, mis meid surmas sellest maailmast pärinedes kohutavad, nagu tahaksid nad meie peale langeda. Kui me aga selle poole ei pööra ja kindla usuga üle läheme, siis jõuame kuivade jalgadega ilma kahjudeta igavesse ellu. Nii teame me, et kirikus on kaks peamist sakramenti: ristimine ja leib. Ristimine juhib meid uude ellu maa peal, leib saadab meid surmast läbi igavesse ellu. Mõlemale neile on viidatud Punase mere ja Jordaniga ja kahe maaga sealpool Jordanit ning siinpool Jordanit. Seepärast ütles Issand õhtusöömaajal26: “Ma ei joo enam sellest veinist, kuni ma seda uuesti joon koos teiega oma isa riigis.” Niivõrd on see sakrament seatud ja korraldatud kinnituseks surma vastu ja sisenemiseks igavesse ellu.

Lõpetuseks. Selle sakramendi viljaks on osadus ja armastus, mille läbi meid kinnitatakse surma ja kõige kurja vastu. Nii et see osadus on kahesugune: üks, et me Kristust ja kõigi pühasid naudime, teine, et me kõiki ristiinimesi laseme ennast nautida, kus iganes nemad ja meie seda suudame, et omakasupüüdlik enesearmastus selle sakramendi läbi hävitataks ja omakasupüüdmatule armastusele kõikide inimeste vastu ruumi teha. Ja nii peab muutumise läbi, mida armastus põhjustab, üks leib, üks jook, üks ihu, üks kogudus tekkima. See on õige, kristlik, vennalik ühtsus. Seepärast tahame me nüüd vaadata, kuidas need suured, hiilgavad vennaskonnad, mida praegu nii palju on, sellega võrreldavad on ja sobivad.



Vennaskondadest



Esiteks tahame me vennaskondade halbu tavasid vaadelda, millest üks on, et korraldatakse sööming ja jooming, lastakse üks missa või mitu pidada, seejärel on terve päev ja öö ning teine päev lisaks kuradile antud, ei sünni seal muud, kui mis Jumalale vastumeelne on. Sellise jubeda kombe on kuri vaim sisse toonud ja laseb seda vennaskonnaks nimetada, kui see tegelikult on kõlvatus ja täiesti paganlik asi, isegi sigadus. Oleks palju parem, et ühtegi vennaskonda maailmas poleks, kui et sellist sündsusetust talutakse. Ilmalikud isandad, linnad ja vaimulikkond peaksid koos välja astuma, et selline asi ära kaotataks, sest sellega riivatakse suuresti Jumala, pühakute ja ka kõikide kristlaste au ning tehakse jumalateenistus ja pühad kuradile pilkeks. Sest pühakute päevi peab heade tegudega pidama ja pühitsema, ning vennaskond peaks ka eriline heade tegude kogu olema, nüüd on sellest aga saanud raha kogumine õlle jaoks. Mida tähendab meie armsa emanda, püha Anna, püha Sebastiani või teise pühaku nimi sinu vennaskonna juures, kui seal pole muud kui õgimine, purjutamine, raha tuulde loopimine, käratsemine, karjumine, lobisemine, tantsimine ja aja raiskamine? Siga ka ei taluks seda, kui ta sellise vennaskonna kaitsepühakuks pandaks. Miks kiusatakse siis armsaid pühakuid nii väga, et nende nime selliseks häbiks ja patuks kuritarvitatakse ning nende vennaskonda selliste kurjade tükkidega häbistatakse ja teotatakse? Häda neile, kes seda teevad ja seda teha lasevad!

Teiseks. Kui tahetakse vennaskond olla, peaks kogunema ja ühe või kahe laua ääres vaeseid toitma ning neid teenida laskma Jumala pärast. Eelmisel päeval peaks paastuma ning pühadel kaineks jääma, palvete ning teiste heade tegudega aega veetma. Siis antaks Jumalale ja tema pühakutele õigesti au, sellele järgneks ka paranemine ning antaks teistele head eeskuju. Või tuleks raha, mis maha juua tahetakse, kokku panna ja ühine vara koguda, iga käsitöö enda tarvis, et hädas puudustkannatavat kaaskäsitöölist toetada, abistada ja talle laenata või noorpaari selle käsitöörahva hulgast sellest ühisest varast auga rahaliselt toetada. Need oleksid õiged vennalikud teod, mis vennaskonna Jumalale ja tema pühakutele meeldivaks teeksid, nii et nad meelsasti nende kaitsepühakud oleksid. Kus aga seda teha ei taheta ja vana maskeraadi jätkatakse, manitsen ma ometi, et seda ei tehtaks pühaku mälestuspäeval, ka mitte tema ja vennaskonna nime all. Võetagu mõni teine äripäev ning jäetagu pühakute ja nende vennaskonna nimi rahule, et nad kord ei näitaks. Olgugi et sellise tegevusega pole ühtegi päeva võimalik häbita mööda saata, peaks ometi pühakute mälestuspäevi ning nime enam säästma, sest sellised vennaskonnad lasevad end pühaks vennaskonnaks nimetada ja teevad selle all kuradi tegusid.

Kolmandaks. On veel üks teine kuri tava vennaskondades ja see on vaimne kurjus, vale arvamus. See on, et nad arvavad, nagu ei peaks nende vennaskonnast kellelegi kasu olema peale nende endi, kes nende nimekirja on kantud või sellele lisatakse. See neetud kuri arvamus on veel hullem kui esimene pahe. See on põhjuseks, miks Jumal neid nii karistab, et vennaskondadest selline jumalateotus ning häbi saab õgimise, prassimise ja muu sarnasega. Sest seeläbi õpivad nad iseennast otsima, iseennast armastama, üksnes iseennast tõsiselt võtma, teisi mitte tähele panema, ennast paremaks pidama ja Jumala juures teistest rohkem eeliseid omama. Ja nii käib alla pühade osadus, kristlik armastus ja kindlal alusel vennaskond, mis on seatud pühas sakramendis. Nii kasvab neis omakasupüüdlik armastus, mis pole midagi muud, kui et nende paljude välistel tegudel põhinevate vennaskondadega ainsa, sisemise, vaimse, olemusliku, kõikide pühade ühise vennaskonna vastu toimitakse ja see hävitatakse. Kui siis Jumal näeb seda moonutatud asja, siis moonutab ta seda omakorda, nagu seisab 17. laulus: “moonutatuga moonutad sa end,”27 ja korraldab nii, et nad end koos oma vennaskondadega ise pilkealuseks ja häbistatuks teevad. Pühakute ühisest vennaskonnast, mille nad vastu töötavad, mitte koos, tõugatakse nad välja oma õgivasse, purjutavasse, ebakarskesse vennaskonda, et nad leiaksid oma, kes nad pole muud kui oma otsinud ja arvanud. Ja sellegipoolest on nad pimestatud, nii et nad seda vastumeelsust ja häbi ei tunne ning pühakute nimedega sellist sündsusetust kaunistavad, nagu oleks see hästi tehtud. Peale selle laseb Jumal mõnedel nii sügavale põhja langeda, et nad avalikult uhkustavad ja ütlevad, et kes nende vennaskonnas on, ei saa hukatusse minna, nagu oleksid ristimine ja sakramendid, mis Jumala enda poolt on seatud, vähemad ja ebakindlamad kui see, mis nad oma pimedates peades välja on mõtelnud. Samamoodi häbistab ja pimestab Jumal neid, kes tema pidupäevi, tema nime, tema pühakuid üldise kristliku vennaskonna, mis Kristuse haavadest välja on voolanud, kahjuks teotavad ja pilkavad oma rumala käitumise ja oma vennaskondade sigatsevate tavadega.

Neljandaks. Et õppida, kuidas vennaskondi õigesti mõistetakse ja tarvitatakse, peab teadma ning taipama vennaskondade õiget erinevust. Esimene on jumalik, taevalik, kõigeõilsam, mis kõiki teisi ületab, nagu kuld ületab vaske ja tina, kõikide pühade osadus, millest ülal sai kõneldud, milles me kõik üheskoos oleme vennad ja õed, nii lähedalt, et lähedamat mõelda pole võimalik, sest seal on üks ristimine, üks Kristus, üks sakrament, üks roog, üks evangeelium, üks usk, üks vaim, üks vaimne ihu ja igaüks on teise liige. Ükski teine vennaskond pole nii sügav ja lähedane. Sest loomulik vennaskond on küll üks liha ja veri, üks pärand ja maja, aga peab end ometi jagama ja segama teisesse veresse ja pärandisse. Neil erakondlikel vennaskondadel on üks nimekiri, üks missa, ühesugused head teod, üks kogunemisaeg, üks kassa, ja nii nagu praegu kombeks, üks õlu, üks õgimine ja üks prassimine. Ent ükski ei ulatu nii sügavale, et ta ühe vaimu looks. Sest selle loob Kristuse vennaskond ainuüksi. Mida suurem, üldisem ja avaram see on, seda parem see seepärast ka on. Kõik teised vennaskonnad peavad nüüd nii korraldatud olema, et nad esimest ja õilsaimat alati silme ees hoiavad, üksnes seda suureks peavad ja kõikide oma tegudega midagi endale ei otsi, vaid kõiki oma tegusid Jumala pärast teevad ja Jumalat paluvad, et tema seda kristlikku osadust ja vennaskonda alal hoiaks ning parendaks päevast päeva. Kus niisiis üks vennaskond tekib, peab ta nii välja nägema, et ta teiste inimeste hulgast välja ulatub selle poolest, et ta kristlaskonna jaoks midagi erilist teeb palvetamise, paastumise, almuste jagamise, heade tegudega ja oma kasu ning tasu ei otsi, kedagi ka ära ei saada, vaid nagu vaba sulane tervet kristlaskonna osadust teenib. Kus selline õige arvamus oleks, seal annaks Jumal omakorda jälle õige korra, et vennaskonnad pummeldamisega häbistatud ei saaks. Siis järgneks õnnistus, nii et võidaks koguda ühine vara, millega teist inimest ka väliselt abistataks. Siis toimuksid vennaskondade vaimsed ja ihulikud teod õiges korras. Ja kes seda korda oma vennaskonnas järgida ei taha, sellele ma soovitan välja astuda ning vennaskond sinnapaika jätte, see kahjustab muidu tema ihu ja hinge.

Kui sa aga ütled: kui ma midagi erilist ei saa vennaskonnast, mis kasu mulle temast siis veel on? siis on vastuseks: jaa, kui sa midagi erilist otsid, mis kasu on sul üldse vennaskonnast või õeskonnast? Sina teeni osadust ja teisi inimesi nii, nagu on armastuse viis, siis leiab sind selle armastuse tasu kindlasti ilma sinu otsimise ja ihaldamiseta. Kui sulle aga armastuse teenistus ja tasu liiga väike on, siis on see märgiks, et sul on moonutatud arusaam vennaskonnast. Armastus teenib vabalt ja muidu, seepärast annab Jumal talle omaltpoolt ka vabalt ja muidu kõik hüved. Kuna kõik asjad peavad sündima armastuses, kui need Jumalale meeldida tahavad, siis peab ka vennaskond armastuses seisnema. Mis aga armastuses sünnib, selle omapäraks on mitte enda oma otsida ega enda kasu, vaid teiste oma ja eelkõige osaduskonna oma.

Viiendaks jõuame me jälle sakramendi juurde. Kuna praegu kristlikul osadusel nii halvasti läheb, nagu tal veel kunagi pole läinud, ning igapäevaselt enam ja enam moondub, kõige enam kõige ülemate juures, ja kuna kõikjal patt ning häbi valitseb, ei pea sa mitte seda tähele panema, kui palju missasid peetakse või kui sageli sakramenti talitatakse. Sest sellest läheb asi pigem hullemaks kui paremaks. Vaid sa pead seda tähele panema, kui palju sina ja teised edenevad selle sakramendi tähenduse mõistmises ja usus. Sest selles on paranemise võti täiesti. Ja mida enam sa tunned, et sind ühendatakse Kristuse ja tema pühade osadusega, seda paremini sul läheb. See tähendab, kui sa tunned, et saad tugevaks usalduses Kristuse ja tema armsate pühade vastu, et sa oled kindel, et nad sind armastavad ja sinu eest seisavad kõikides elu ja surma hädades ning sulle omakorda südamesse läheb kõikide kristlaste ja terve osaduskonna kahjud või iga ristiinimese pattulangemine, et sinu armastus igaühele osaks saab ja sa meelsasti igaüht abistad, kedagi ei vihka, kõikidele kaasa tunned ja nende eest palud: vaata, siis toimib sakrament õigesti, siis saad sa sageli nutta, kaevelda ja leinata tänase ristikoguduse viletsa olukorra pärast. Kui sa aga ei tunne sellist usaldust Kristuse ja tema pühakute vastu ning sind ei vaeva ega liiguta kristlaskonna ja iga ligimese häda, siis hoidu kõikidest teistest headest tegudest, millega sa muul viisil loodad õigeksmõistetuks ja õndsaks saada. See on kindlasti tüssamine, näivus ja pettus, sest need on ilma armastuse ja osaduseta, ilma milleta pole midagi head. Sest summa summarum: “Plenitudo legis est dilectio, armastus täidab kõik käsud.”28 AAMEN.





Tõlkinud Urmas Petti

1 Tractatus in euangelium Ioannis 25,12; MPL 35,1602: „Vtquid paras dentes et uentrem? Crede, et manducasti.“

2 Ein Sermon von dem heiligen hochwürdigen Sakrament der Taufe, Esiteks.

3 Ein Sermon von dem Bann, 1520, WA 6, (61) 63-75.

4 1Kr 10,17.

5 1Kr 12,25j.

6 Sk 2,12 (8).

7 Mt 25,40.

8 Ps 104,15.

9 Ap 9,19.

10 Gl 6,2.

11 Lk 22,19j.

12 Vt Neljandaks.

13 Lk 1,53.

14 Mt 26,21.

15 Enarrationes in Psalmos 21,2,27; MPL 36,178: „Beati pauperes, quia ideo edunt ut saturentur; ... qui autem diuites sunt, non satiantur, quia non esuriunt... Coenam suam dedit, ... ille saturatur, qui imitatur.“

16 1Kr 11,21.33; Ap 2,44-46.

17 Ef 5,32.

18 1Jh 3,2.

19 Vrd Est 1,5-8.

20 Vrd Mt 22,2-14.

21 Ap 2,46j.

22 Ein Sermon vom Sakrament der Busse, Kaheksateistkümnendaks.

23 1Kr 11,29.

24 1Ms 1,31.

25 Jo 3,7-17.

26 Mt 26,29.

27 Ps 18,27.

28 Rm 13,10.

 
 
< Eelmine   Järgmine >