Menu Content/Inhalt
Esileht arrow Martin Luther arrow Sermon meeleparanduse sakramendist
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Sermon meeleparanduse sakramendist
Autor: Dr Martin Luther   
esmaspäev, 23 juuli 2007
Dr Martin Lutheri sermon meeleparanduse sakramendist (tõlkinud dr Urmas Petti) on saadavad ka PDF vormingus.

Esiteks on meeleparanduse sakramendis kaks andeksandi: karistuse andeksand ja süü andeksand. Esimesest, karistuse andeksannist ehk hüvitusest, sai küllalt kõneldud sermonis kustutusest1, mis mõne aja eest ilmus. Selles andeksannis ei ole nii palju ja see on mõõtmatult väiksem kui süü andeksand, mida võib nimetada ka jumalikuks ehk taevalikuks kustutuseks. Seda ei saa mitte keegi peale Jumala taevast anda.

Teiseks on nende andeksandide erinevus selles, et kustutus ehk karistuse andeksand tühistab määratud hüvituse töö ja vaeva ning lepitab inimese väliselt kristliku kirikuga. Aga süü andeksand ehk taevane kustutus kõrvaldab südame hirmu ja nõrkuse Jumala ees ning teeb südametunnistuse sisemiselt kergeks ja rõõmsaks, lepitab inimese Jumalaga. See on tegelikult ja tõeliselt pattude andeksand, et inimest tema patud enam ei piina ega tee rahutuks, vaid et teda valdab rõõmus usaldus, et Jumal on need alatiseks ja igaveseks talle andeks andnud.

Kolmandaks. Kui inimene endas ei leia ega tunne sellist südametunnistust ja rõõmsat usaldust Jumala armu suhtes, siis ei aita mingi kustutus, kui ta ka kõik kustutuskirjad ning indulgentsid ostaks, mis iganes välja on antud; sest ilma indulgentsi ja kustutuskirjata võib õndsaks saada ja patud tasuda või hüvitada surma läbi, aga ilma rõõmsa südametunnistuse ja kerge südameta Jumala ees (see tähendab ilma süü andeksannita) ei saa keegi õndsaks. Ja oleks palju parem, kui mingit kustutust ei ostetaks, kui et see süü andeksand unustatakse või seda tõsiselt iga päev üle kõige ei püüelda.

Neljandaks. Selliseks süü andeksanniks ja südame vaigistamiseks pattude pärast on mitmesugused teed ja viisid. Mõned arvavad seda saavutavat kustutuskirja ja indulgentsiga, jooksevad sinna ja tänna, Rooma, Püha Jaakobuse juurde2, ostavad indulgentsi siin ja seal. See kõik on kasutu ja eksitav, millest tekib palju pahandust, sest Jumal ise peab patud andeks andma ja südamele rahu tooma.

Teised vaevavad end paljude heade tegudega, ka liigse paastumise ning vaevamisega, nõnda et osad neist oma ihu selle tulemusena on murdnud ja peast lolliks läinud. Nad lootsid nimelt tegude väel oma pattudest vabanevat ja südamele rahu toovat. Mõlema häda on selles, et nad enne kui patud andeks antakse kõigepealt tahavad häid tegusid teha, kui tegelikult peavad vastupidiselt kõigepealt olema patud andeks antud, millest sünnivad head teod. Mitte teod ei aja patte välja, vaid pattude väljaajamine teeb häid tegusid, sest head teod peavad sündima rõõmsa südame ja rahuliku südametunnistusega Jumala ees, see tähendab süü andeksannis.

Viiendaks. Tõeline tee ja õige viis, ilma milleta pole ükski teine leitav, on auväärne armurikas püha meeleparanduse sakrament, mille Jumal on andnud kõigi patuste lohutuseks, kui ta Peetrusele kogu kristliku kiriku asemikuna ulatas võtmed ja ütles Mt 16: “Mis sa maa peal seod, peab taevas seotud olema, ja mis sa maa peal valla päästad, peab taevas valla päästetud olema.”3 Need pühad lohutavad armurikkad Jumala sõnad peab iga ristiinimene sügavalt südamesse võtma ja neid suure tänuga eneses ehitama, sest neis sisaldub meeleparanduse sakrament, pattude andeksand, südametunnistuse lohutus ja rahu, kogu südame rõõm ja õndsus kõikide pattude, südametunnistuse kohkumiste, meeleheite ja põrguväravate katsumuste vastu.4

Kuuendaks. Edasi on pühas meeleparanduse sakramendis kolm asja: esimene on absolutio, see tähendab preestri sõnad, mis näitavad, ütlevad ja kuulutavad sulle, et sa oled vaba ja sinu patud on Jumala ees andeks antud ülaltoodud pühale Peetrusele öeldud Kristuse sõnas ja väes. Teine on pattude andeksanni arm, südametunnistuse rahu ja lohutus, nagu need sõnad ütlevad. Seepärast nimetataksegi seda sakramendiks, pühaks märgiks, kuna seal väliselt kuulatakse sõnu, mis sisemiselt tähistavad vaimseid varasid, millest süda leiab lohutust ja rahu. Kolmas on usk, mis seal kindlalt sellest kinni hoiab, et absolutio ning preestri sõnad on tõsi Kristuse sõna väes: “Mis sa valla päästad, peab valla päästetud olema jne.” Ja selles usus sisaldub ühendus, mis ainsana võimaldab, et sakramendid toime saadavad, mida nad tähistavad, ja kõik tõeks saab, mis preester ütleb. Sest nii nagu sa usud, nii sünnib sulle.5 Ilma selle usuta on kõik absolutsioonid, kõik sakramendid ilmaasjata, toovad pigem kahju kui kasu. Selline on ka õpetajate üldine arvamus, et mitte sakrament, vaid usk, mis sakramenti usub, kaotab patud. Samamoodi ütleb püha Augustinus: “Sakrament võtab patud mitte sellepärast, et seda talitatakse, vaid sellepärast, et seda usutakse.”6 Sellepärast tuleb kõige usinusega sakramendis usku tähele panna, selle asemel, et ta ka edaspidi tähelepanuta jätta.

Seitsmendaks. Sellest järeldub esiteks, et süü andeksandi ja taevalikku kustutust ei anta kellelegi tema patukahetsuse väärilisuse ega hüvitustegude pärast, vaid ainuüksi usu pärast Jumala tõotusesse “Mis sa valla päästad, peab valla päästetud olema jne.” Kui küll kahetsusest ja headest tegudest ei tule loobuda, siis ometi ei saa neile mingil viisil ehitada, vaid ainuüksi Kristuse kindlatele sõnadele, kes sulle lubab, et kui preester sind valla päästab, oled sa ka valla päästetud. Sinu kahetsus ja teod võivad sind petta ja kurat lükkab need üpris peagi ümber surmas ja katsumuses, aga Kristus, sinu Jumal, ei valeta sulle ega kõigu, ning kurat ei lükka tema sõna ümber. Ja kui sa kindla usuga sellele ehitad, siis seisad sa kaljul, mille vastu ei suuda püsida põrgu väravad ja kogu vägi.7

Kaheksandaks. Edasi järeldub sellest, et süü andeksand ei sõltu ei paavsti, piiskopi, preestri ega ühegi inimese ametist või meelevallast maa peal, vaid ainuüksi Kristuse sõnast ja sinu enda usust. Sest ta ei tahtnud meie lohutust, meie õndsust, meie usaldust rajada inimese sõnale või teole, vaid ainuüksi iseendale, oma sõnale ja teole. Preestrid, piiskopid ja paavstid on üksnes teenrid, kes sulle Kristuse sõna edastavad, mille peale sa pead julgema toetuda kindla usuga nagu vankumatule kaljule. Siis hoiab see sõna sind ülal ja sinu patud antakse andeks. Seepärast tuleb austada mitte sõnu preestrite, piiskoppide ja paavstide pärast, vaid preestreid, piiskoppe ja paavste sõna pärast kui neid, kes sulle toovad sinu Jumala sõna ja sõnumi, et sa oled valla päästetud pattudest.

Üheksandaks järeldub sellest veel, et meeleparanduse sakramendis ja süü andeksannis ei tee paavst ja piiskop midagi enamat kui kõige tähtsusetum preester, ning kus preestrit pole, teeb sama palju iga ristiinimene, kui ta ka naine või laps oleks. Sest kui ristiinimene suudab sulle öelda: “Jumal andestab sulle sinu patud jne.” ja sina suudad seda sõna vastu võtta kindla usuga, nagu kõneleks Jumal ise sinuga, siis oled sa kindlalt sellessamas usus absolveeritud. Nii täiesti ja täielikult sõltuvad kõik asjad usust Jumala sõnasse; aga paavst, piiskop ja preester ei suuda midagi teha sinu usu heaks. Nii ei saa ka keegi teisele rohkem Jumala sõna kuulutada, kui see üldine, mis ta Peetrusele ütleb: “Mis sa valla päästad, peab valla päästetud olema.” See sõna peab igas absolutsioonis olema, kõik absolutsioonid sõltuvad ju sellest. Ometi tuleb kiriklike ülemate seatud korda pidada ja mitte põlata, peaasi et ei eksita sakramendis ja oma tegudes, nagu oleks see sakrament parem, kui seda piiskop või paavst jagab, kui et seda preester või ilmik teeb. Sest nii nagu preestri missa, ristimine ja püha Kristuse ihu jagamine on sama hea, kui seda paavst või piiskop teeksid, nii on asi ka absolutsiooniga, see tähendab meeleparanduse sakramendiga. Et nad aga endale reserveerivad teatavad juhtumid absolveerimiseks, ei tee nende sakramenti suuremaks ega paremaks, vaid see on samaväärne, kui nad kellegi eest missat, ristimistalitust või muud sellesarnast peaksid, millega ristimine ja missa ei paremaks ega halvemaks lähe.

Kümnendaks. Seega, kui sa usud preestri sõna, sel ajal kui ta sind absolveerib (see tähendab, et ta Kristuse nimes ja tema sõna väes sind vabastab ning ütleb: “mina mõistan sind sinu pattudest lahti”), siis on sinu patud ka kindlasti andeks antud Jumala, kõikide inglite ja kõige loodu ees - mitte sinu pärast, mitte preestri pärast, vaid Kristuse tõese sõna pärast, kes ei saa sulle valetada kui ta ütleb: “Mis sa valla päästad, peab valla päästetud olema.” Ja kui sa ei usu, et see tõsi on, et sinu patt on andeks antud ja vallandatud, siis oled sa pagan, mittekristlane ja uskmatu oma Issandale Kristusele, mis on kõige raskem patt Jumala vastu. Ja mitte mingil juhul ära mine preestri juurde, kui sa tema absolutsiooni uskuda ei taha: sa põhjustad endale suurt kahju oma uskmatusega. Sest sellise uskmatusega teed sa oma Jumalast valetaja, kes sulle oma preestri läbi ütleb: “Sa oled lahti oma pattudest” ja sina vastad: “Ma ei usu seda või kahtlen selles,” nagu oleksid sa kindlam oma mõtlemises kui Jumal oma sõnades. Kui sa tegelikult pead kõik mõlgutused kõrvale jätma ja preestri läbi kuulutatud Jumala sõnale austust andma kõikumatu usuga. Sest kui sa kahtled, kas sinu absolutsioon on Jumalale meelepärane ja sa lahti oled oma pattudest, mis see muud oleks teisiti öelduna, kui see, nagu ütleksid sa: “Kristus ei rääkinud tõtt ja mina ei tea, kas talle tema enda sõnad meelepärased on, kui ta Peetrusele ütleb: mis sa valla päästad, peab valla päästetud olema.” Oh, Jumal, hoia kõiki inimesi sellise kuratliku ebausu eest!

Üheteistkümnendaks. Kui sa oled pattudest absolveeritud, kui sind sinu patuses südametunnistuses ka üksnes vaga ristiinimene lohutab – mees, naine, noor või vana – siis tuleb sul seda sellise usuga vastu võtta, et sa peaksid laskma end pigem lõhki rebida, palju kordi tappa, peaksid pigem isegi kõike loodut salgama enne kui sa kahtled, et see on samamoodi ka Jumala ees. Sest meid on ka ilma selleta kästud Jumala armusse uskuda ja loota, et meie patud on meile andeks antud. Kui palju enam peaksid sa siis seda uskuma, kui ta sulle sellest märgi annab ühe inimese läbi. Pole suuremat pattu, kui et ei usuta pattude andeksandmise artiklit, mida me igapäevaselt tunnistame.8 Ja seda pattu nimetatakse patuks Püha Vaimu vastu, mis kõiki teisi patte võimendab ning andestamatuiks teeb igaveseks ajaks. Seepärast vaata, kui armuline Jumal ja Isa meil on, kes meile tõotab mitte üksnes pattude andeksandi, vaid ka käsib kõige raskemate pattudegi juures uskuda, et need on andeks antud, ja meid sellesama käsuga sunnib rõõmsa südametunnistuse juurde ja meid kohutava patu ähvardusel pattudest ja kurjast südametunnistusest välja ajab.

Kaheteistkümnendaks. On mõned, kes meid õpetasid, et absolutsioonis saab ja peabki ebakindel olema ja selles kahtlema, kas meid on armu vastu võetud ning meie patud andeks antud, kuna me ei tea, kas kahetsus on piisav või kas patu eest on piisavalt antud. Selle teadmatuse pärast ei oleks ka preester suuteline õiglast hüvitust määrama. Hoia end selliste eksitavate ja ebakristlike lobisejate eest! Preester peab muidugi ebakindel olema sinu kahetsuses ja usus, ent sellest ei sõltu midagi. Tema jaoks on küllalt, et sa pihid ja absolutsiooni ihaldad, seda peab ta sulle andma ja seda on ta sulle võlgu. Kus aga seda antakse, peab ta laskma usaldada Jumalat ja sinu usku [?].

Sa ei pea aga kõigepealt disputeerima, kas sinu kahetsus on piisav või mitte, vaid selles kindel olema, et peale kõike sinu hoolt on su kahetsus ikkagi ebapiisav ja seepärast tuleb sul Jumala armu juurde põgeneda, tema piisavalt kindlat sõna sakramendis kuulata, vaba rõõmsa usuga vastu võtta ja sugugi mitte kahelda, et sa oled armu juurde tulnud mitte sinu tunnete või kahetsuse läbi, vaid tema armulise jumaliku halastuse läbi, mis sulle puhtalt muidu lubab ja annab pattude andestuse. Selleks, et sa mitte iseendale ega oma teole, vaid oma armsa taevase isa armule ja halastusele õpiksid au andma ja sellest kiitlema pattude, südametunnistuse ja kuradi kõigi katsumuste vastu. Seejärel mine ja kahetse veel enam ja hüvita palju suudad. Lase üksnes sellel puhtal usul teenimatusse andeksandi, mis Kristuse sõnades tõotatud, eelneda ja peamehel lahinguväljale jääda.

Kolmeteistkümnendaks. Kes aga ei taha rahu leida, need arvaku siis, et on küllalt kahetsenud ja tegusid teinud. Peale selle, et nad Kristust valetajaks sõimavad ja pattu Püha Vaimu vastu teevad9, käituvad nad ka auväärse meeleparanduse sakramendiga ebaväärikalt. Selle peale saavad nad teenitud tasu, nimelt, et nad liivale ehitavad,10 ennast rohkem usaldavad kui Jumalat, millele järgnema peab üha suurem ja suurem südametunnistuse rahutus ning võimatute asjade pärast asjatult vaevanägemine, aluse ja lohutuse otsimine ning mitte iial leidmine. Kuni sellise mandumise lõpp järgneb: meeleheide ja igavene hukatus. Sest mida muud nad otsivad, kui et nad oma tegude läbi tahavad kindlaks saada, nagu võiksid nad oma tegudega Jumala sõna kinnitada, mille läbi neid endid peab kinnitama usus, ja tõusevad taevast toetama, mille najal nad ise püsti peaksid seisma. See tähendab, et ei lubata Jumalal halastav olla, vaid tahetakse teda kohtunikuks pidada, kes ei tohi midagi enne andeks anda, kui talle makstud pole. Ometi pole terves evangeeliumis ühestki lugeda, kellelt ta midagi muud oleks nõudnud kui usku. Kõik oma heateod on ta lasknud vääritutele muidu ja üksnes armust osaks saada.11 Seejärel käskinud tal aga õigesti elada ja rahus minna jne.12

Neljateistkümnendaks. Sulle olgu ükskõik, kui preester eksib või on patus või on kergemeelne oma absolutsioonis. Kui sa üksnes siiralt sõnu vastu võtad ja usud, seda enam kui sa tema eksitusest või patususest ei tea ega seda põlga, siis oled sa igal juhul absolveeritud ja sul on sakrament täielikult. Sest nagu öeldud: see ei sõltu preestrist ega sinu tegemisest, vaid üksnes sinu usust. Nii palju kui sa usud, nii palju sul on. Ilma sellise usuta, ka kui see oleks võimalik, et sul on kogu maailma kahetsus, oleks see ometi Juuda kahetsus, mis Jumalat pigem vihastab kui lepitab. Sest miski ei lepita Jumalat paremini, kui et talle au antakse selle eest, et ta on tõene ja armuline. Seda ei tee aga keegi teine kui see, kes tema sõnu usub. Seepärast kiidab teda Taavet: “Issand, sa oled kannatlik, halastav ja tõene.”13 Ja seesama tõde vabastab meid ka kõikidest pattudest, kui me sellest kinni hoiame usuga.

Viieteistkümnendaks. Sellest järeldub, et püha Peetruse võtmed ja meelevald pole mitte meelevald, vaid teenimine, ja et võtmed pole mitte pühale Peetrusele, vaid sulle ja mulle antud. Võtmed on sinu ja minu, sest püha Peetrus ei vaja neid paavsti või piiskopina. Need pole talle hädavajalikud ka tarviduse järgi, sest kogu nende voorus on selles, et nad patuseid aitavad, nende südametunnistust lohutavad ja kinnitavad. Seepärast korraldas Kristus, et kiriku meelevald peab olema teenimine, et vaimulikud võtmetega mitte ennast, vaid üksnes meid teeniksid. Seetõttu on näha, et preester ei tee enamat kui ütleb ühe sõna ja sakrament on juba kohal. Ja see sõna on Jumala sõna, nagu ta on lubanud. Ka on preestril piisavalt märke ja põhjuseid absolveerimiseks, kui ta näeb, et temalt soovitakse absolutsiooni. Rohkem ei ole ta kohustatud teadma. Seda ütlen ma sellepärast, et kõigearmulisemat võtmete voorust armastataks ja austataks ega põlataks mõnede kuritarvituste pärast, mis sellest armsast lohutavast meelevallast needuse, ähvarduse ja karistuse on teinud, nagu oleks Kristus üksnes nende tahtmise ja valitsuse võtmetega seadnud, ega teaks nad sugugi, milleks neid tarvitama peaks.

Kuueteistkümnendaks. Et keegi mulle jälle süüks ei paneks, nagu keelaks ma häid tegusid, siis ütlen ma, et kahetsema ja kannatama, pihtima ja häid tegusid tegema peab kõige tõsidusega. Selle eest võitlen ma aga kuidas suudan, et sakramendi usul lastakse peamine hüve ja pärand olla, millega Jumala armuni jõutakse ja seejärel palju head tehakse üksnes Jumalale austuseks ning ligimesele kasuks, ja mitte sellepärast, et nende peale usalduse peaks rajama, kui piisavale pattude eest maksmisele. Sest Jumal annab muidu vabalt oma armu, seepärast peame ka meie muidu vabalt omakorda teda teenima. Kõik, mis ma öelnud olen sellest sakramendist, on neile öeldud, kel on kurblik, rahutu, ekslik ja kohutatud südametunnistus. Kes meelsasti tahaksid pattudest vabad ja vagad olla ning ei tea, kuidas nad seda taotlema peaksid. Sest neid, kes tõeliselt kahetsevad, isegi liiga palju kahetsevad ja alandliku meelega on, neid lohutab Jumal prohvet Jesaja 40 läbi: “Kuulutage alandliku meelega ja kuulutage talle consolamini, olge lohutatud, teie kartlikud, vaadake siin on teie Jumal.”14 Ja Kristuse läbi Mt 13: “Tulge minu juurde, kes te olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise jne.”15 Kangekaelsed aga, kes veel ei ihalda südametunnistuse lohutust, pole ka seda kannatust tundnud, neile pole sellest sakramendist mingit kasu, neid peab Jumala kohutava kohtuga kõigepealt pehmeks ja taltsaks tegema, et nad ka sellist sakramendi lohutust otsima ja ägama õpiksid.

Seitsmeteistkümnendaks. Kui pihil kelleltki küsida tahetakse või keegi ennast ise läbi katsuda soovib, kas tal on tõeline kahetsus või mitte, lasen ma seda sündida. Ometi nii, et keegi kunagi poleks nii jultunud Jumala palge ees, et ta ütleb, nagu oleks tal piisavalt kahetsust, sest see on jultumus ja vale. Keegi pole piisavalt oma pattusid kahetsenud. Ka võib läbikatsumine isegi palju suurem olla: kas ta kindlalt usub sakramenti, et tema patud on talle andeks antud, nagu Kristus ütles halvatule: “Mu poeg, usu, siis on sinu patud andeks antud”16 ja naisele: “Usu, mu tütar, sinu usk on sind terveks teinud.”17 Selline läbikatsumine on üpris haruldaseks muutunud selles sakramendis. Tegeletakse üksnes kahetsuse, patu, hüvituse ja kustutusega, see tähendab ikka juhib pime pimedat.18 Tegelikult esitab preester oma sõnas Jumala sõnumi pattude ja süü andeksannist, seepärast peab ta tõesti kõige enam küsima ja vaatama, kas inimene sellele sõnumile ka vastuvõtlik on, kes mitte kuidagi muidu, kui usu ja selle sõnumi ihaldamise läbi vastuvõtlikuks võib saada. Pattu, kahetsust ja häid tegusid tuleb aga jutlustes enne sakramenti ja pihti käsitleda.

Kaheksateistkümnendaks. Juhtub, et Jumal ei lase inimesel kogeda süü andeksandi ja peale sakramenti säilib südametunnistuse rabelemine ning rahutus nagu enne. Siin tuleb targasti toimida, sest raskus on usus. See ei ole võimalik, et süda pole rõõmus, kui ta usub oma pattude andeksandi, sama vähe kui on võimalik, et ta pole rõhutud, kui ta ei usu pattude andeksandi. Siis laseb Jumal järelikult usul nõrgaks jääda; seda ei tule karta, vaid see tuleb omaks võtta kui katsumine ja katsumus, mille läbi Jumal inimest proovile paneb, ergutab ja sunnib, et ta seda rohkem hüüaks ja paluks sellist usku ning koos seestunu isaga evangeeliumis ütleks: “Oh, Issand, aita mind minu uskmatuses”19 ja koos apostlitega: “Oh, Issand, kasvata meie usku.”20 Nõnda õpib inimene, et kõik on Jumala arm – sakrament, andeksand ja usk, kuni ta käed rüppe laseb langeda, iseeneses kahtleb, üksnes Jumala armus loodab ja püsib lakkamatult.

Üheksateistkümnendaks. Meeleparandus ja meeleparanduse sakrament on väga erinevad asjad. Sakrament koosneb kolmest asjast, millest me ülal kõnelesime21: Jumala sõnast, see on absolutsioonist, usust sellesse absolutsiooni ning rahust, see tähendab pattude andeksannist, mis usule kindlasti järgneb. Aga ka meeleparandus jagatakse kolmeks: kahetsuseks, pihiks ja hüvituseks.

Nii nagu kahetsuse puhul sai ülal mitmetele kuritarvitustele viidatud, nii on lood ka pihi ja hüvitusega. Väga paljud raamatud on täis neid asju ja kahjuks on vähe raamatuid meeleparanduse sakramendist. Kus aga sakramenti õigesti mõistetakse usus, seal on meeleparandus, kahetsus, piht ja hüvitus väga kergesti mõistetavad ning ilma igasuguse ohuta, et neid on liiga vähe või liiga palju. Sest usk sakramenti teeb kõik kõvera õigeks ja tasandab iga pinnase.22 Ja keegi ei saa eksida kahetsuses, pihis ega hüvituses, kellel on sakramendi usk, ja kui ta ka eksib, ei tee see talle sugugi kahju. Kus aga usku pole, seal pole mingi kahetsus, piht ega hüvitus piisav ja sellest tekivad need paljud raamatud ja õpetused kahetsusest, pihist ja hüvitusest, mis paljusid südameid ängistavad, nii et nad sageli pihivad, kuna nad ei tea, kas tegemist on ajaliku või surmapatuga. Seekord tahame pisut ka selle kohta ütelda.

Kahekümnendaks. Ajalikku pattu võib tunnistada ka üksnes Jumalale, mitte kindlasti preestrile. Nüüd tekib aga uus küsimus: mis on surmapatt või ajalik patt? Pole veel ükski doktor nii õpetatud olnud ega saa ka kunagi olema, kes kindla reegli annaks, mille alusel ajalikku pattu surmapatust saaks eristada. Välja arvatud juhud, mis on otseselt Jumala käsu vastu nagu abielurikkumine, tapmine, varastamine, valetamine, laimamine, petmine, vihkamine ja selletaolised. See sõltub ka ainuüksi Jumala kohtuotsusest, milliseid muid patte ta surmapattudena vaatleb ja inimene ei saa seda taibata, nagu ütleb Ps 18: “Oh, Jumal, kes tunneb kõiki oma patte? Tee mind puhtaks varjatud pattudest!”23 Seepärast ei kuulu salajasse pihti ükski patt peale nende, mida üldiselt surmapattudeks peetakse ja mis südametunnistust sel ajal rõhuvad ning ängistavad. Sest kui kõiki patte peaks pihtima, siis tuleks igal silmapilgul pihtida, kuna me pole iial patuta selles elus. Ka meie head teod pole puhtad ja ilma patuta. Ometi pole see kasutu, et ka väiksemaid patte pihitakse, eriti kui muidu ühtegi surmapattu enesel ei teata. Sest nagu öeldud, sakramendis kuuldakse Jumala sõna ja kinnitatakse usku üha enam ja enam. Ja kui ka mitte midagi ei pihita, siis oleks ometi kasulik absolutsiooni ja Jumala sõna paljukordselt kuulata sellesama usu pärast, et ennast sunnitaks pattude andeksandi uskuma. Seepärast ma ütlesin, et sakramendi usk teeb kõik, olgu pihti liiga palju või liiga vähe. Kõik on kasulik sellele, kes seal Jumala sakramenti ja sõna usub.

Hüvituse kohta piisab praegu sellest, et kõige parem on mitte kunagi patustada ja oma ligimesele kõike head teha, olgu ta vaenlane või sõber. Seda käsitletakse ka harva, üksnes ettekirjutatud palvetega tahetakse see kõik kinni maksta.

Kahekümne esimeseks. See on meelevald, millest ta kõneleb Mt 9 uskmatutele kirjatundjatele: “Et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald maa peal patte andeks anda, ütles ta halvatule: Tõuse, võta oma voodi ja kõnni oma koju. Ja see tõusis ja läks oma koju. Kui rahvas seda nägi, imestasid nad ning kiitsid Jumalat, kes inimestele sellise meelevalla on andnud.”24

Sest see meelevald patte andeks anda pole midagi muud kui see, et preester või häda korral iga ristiinimene võib teisele öelda, ja kui ta teda rõhutuna ning ängistatuna näeb oma pattudes, rõõmsalt otsust kuulutada: ole lohutatud, sinu patud on sulle andeks antud.25 Ja kes selle vastu võtab ning seda usub kui Jumala sõna, sellele on need kahtlemata andeks antud. Kus aga usku pole, ei aita ka see, kui Kristus ja Jumal ise otsuse kuulutaksid. Sest Jumal ei saa kellelegi anda, kes seda saada ei taha. See aga ei taha seda saada, kes ei usu, et talle on antud ja nõnda Jumala sõnale suurt ülekohut teeb, nagu ülal öeldud.26 Niisiis näed sa, et terve kirik on täis pattude andeksandi. Aga vähe on neid, kes seda omaks ja vastu võtavad. Sellepärast, et nad seda ei usu ja tahavad end oma tegudega kindlaks teha.

Niisiis on see tõsi, et preester tõeliselt patud ja süü andeks annab, aga ta ei suuda patusele usku anda, mis andeksanni vastu võtab ja omaks tunnistab, seda peab Jumal andma. Sellest hoolimata on andeksand tõeline, sama tõeline kui Jumal ise seda kuulutaks, kas see usu läbi vastu võetakse või mitte. Ja sellist meelevalda patte andeks anda ning nõnda Jumala asemel otsust langetada polnud Vanas Testamendis ei ülemal ega alamal preestril, ei kuningal ega prohvetil ega kellelgi rahva seast, välja arvatud kui seda talle eriliselt kästi Jumala poolt, nagu Naatanile kuningas Taaveti puhul.27 Aga Uues Testamendis on see igal ristiinimesel, kui preestrit kohal pole, Kristuse tõotuse läbi, mis ta andis Peetrusele: “Mis sa maa peal valla päästad, peab taevas valla päästetud olema.”28 Sest kui see oleks üksnes Peetrusele öeldud, poleks ta Mt 18 seda kõigile ühiselt kuulutanud: “Mis te maa peal valla päästate, peab taevas valla päästetud olema.”29 Seal kõneles ta tervele ristirahvale ja igaühele eraldi.

Niisiis on see suur asi ristiinimese jaoks, et Jumalat ei suudeta täielikult armastada ja kiita (kui meile ka rohkem antud poleks) muidu, kui ühte inimest kuulates sellises sõnas meiega kõnelemas [?]. Nüüd on maailm täis kristlasi ja keegi ei pane seda tähele ega täna Jumalat.

 

Summa Summarum:

kõik kasuks

Kes usub, sellele on

mitte midagi kahjuks.



kõik kahjuks

Kes ei usu, sellele on

mitte midagi kasuks.





Tõlkinud Urmas Petti

1 Ein Sermon von Ablass und Gnade, 1518.

2 Santiago de Compostella Hispaanias oli keskajal kolmas kuulus palverännukoht Rooma ja Jeruusalemma kõrval.

3 Mt 16,19.

4 Vrd Mt 16,18.

5 Vrd Mt 8,13; 9,29.

6 Tractatus in euangelium Joannis 80,3; MPL 35,1840: “Accedit uerbum ad elementum, et fit sacramentum, etiam ipsum tamquam uisibile uerbum... Vnde ista tanta uirtus aquae, ut corpus tangat et cor abluat, nisi faciente uerbo, non quia dicitur, sed quia creditur?”

7 Vrd Mt 16,18.

8 Apostliku usutunnistuse kolmas artikkel.

9 Vrd Mt 12,32.

10 Mt 7,26.

11 Vrd Mt 10,8.

12 Vrd Mk 5,34; Lk 7,50; 8,48.

13 Ps 86,15; 33,4; vrd Ps 145,8j.

14 Js 40,2.

15 Mt 11,28.

16 Mt 9,2.

17 Mt 9,22.

18 Vrd Mt 15,14.

19 Mk 9,24.

20 Lk 17,5.

21 Vt Kuuendaks.

22 Vrd Js 40,3j.

23 Ps 19,13.

24 Mt 9,6-8.

25 Mt 9,2.

26 Vt Üheteistkümnendaks – Neljateistkümnendaks.

27 2Sm 12,1.

28 Mt 16,19.

29 Mt 18,18.

 
 
< Eelmine   Järgmine >