Menu Content/Inhalt
Esileht arrow Martin Luther arrow Sermon surmaks valmistumisest
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Sermon surmaks valmistumisest
Autor: Dr. Martin Luther   
esmaspäev, 23 juuli 2007

Dr Martin Lutheri sermon surmaks valmistumiseks (tõlkinud dr Urmas Petti) on saadaval ka PDF vormingus.

Esiteks. Kuna surm on hüvastijätt selle maailma ja kõigi tema tegemistega, siis on vajalik, et inimene oma ajaliku vara kohta täpsed juhised annab, kuidas peab või kuidas ta mõtleb seda korraldada, et peale tema surma ei jääks mingit põhjust tüliks ja riiuks või muuks eksituseks tema sugulaste hulgas, kes maha jäävad. Ja see on ihulik või väline hüvastijätt selle maailmaga, milles varandusest lahkutakse ja loobutakse.

Teiseks peab ka vaimselt hüvasti jätma, see tähendab kõikidele inimestele üksnes Jumala pärast sõbralikult andestama, mis nad meile kurja on teinud. Samuti kõikidelt inimestelt üksnes Jumala pärast ise andestust paluma, kellele me ilma kahtluseta palju kurja oleme teinud vähemalt halva eeskuju või liiga väheste heategudega, mis me võlgu oleme kristliku armastuse käsu järgi, et hing ei jääks mingi asja pärast maa peale vangistusse.

Kolmandaks. Kui nõnda kõigiga maa peal hüvasti on jäetud, tuleb üksnes Jumalale tähelepanu suunata. Sest sinna pöörab ka surma tee ja sinna juhib ta meid. Ja siin algab kitsas värav,1 ahas rada, mis viib ellu; selleks peab igaüks rõõmsalt valmistuma. Sest see on küll väga kitsas, aga mitte pikk. See käib samamoodi nagu siis, kui laps oma ema ihu väikesest elamust ohutunde ja hirmudega sünnib selle avara taeva alla ja avarale maale, see tähendab sellesse ilma. Samamoodi läheb inimene läbi surma kitsaste väravate sellest elust. Ja kuigi taevast ning maailma, milles me praegu elame, suureks ja avaraks peetakse, on see tulevase taevaga võrreldes ometi palju kitsam ja väiksem kui emaihu praeguse taevaga võrreldes. Seepärast nimetatakse armsate pühakute surma uueks sünniks ja nende mälestuspäeva ladina keeles natale, nende sünnipäevaks. Aga surma kitsas läbikäik tingib selle, et meile see elu avar ja too kitsas tundub. Seepärast peab seda uskuma ja lapse ihulikust sünnist õppima, nagu Kristus ütleb: “Kui naine sünnitab, kannatab ta hirmu käes, kui ta aga terveks on saanud, ei mõtle ta enam hirmule, sest temast on inimene sündinud maailma.”2 Samamoodi peab ka surmas hirmust võitu saama teades, et peale seda tuleb suur ruum ja rõõm.

Neljandaks. Selle korraldamine ja selleks reisiks valmistumine seisneb kõigepealt selles, et esmalt korralikult pihitakse (eriti suuremad asjad, mida hetkel usina püüdlemisega mälust leitakse) ja vastu võetakse Kristuse püha tõelise ihu ning salvimise püha kristlik sakrament. Neid tuleb palvetega igatseda ja suure usaldusega vastu võtta, kui neid saada võib. Kui aga mitte, siis peab juba püüdlemine ja igatsus nende järele lohutust tooma ja kohkumist leevendama. Kristus ütleb: “Kõik on võimalik sellele, kes usub.”3 Siis pole ka sakramendid muud kui märgid, mis usku teenivad ja usule õhutavad, nagu me veel näeme. Selle usuta pole neist mingit kasu.

Viiendaks peab siiski igal juhul täie tõsiduse ja hoolega tähele panema, et pühadest sakramentidest lugu peetakse, neid au sees hoitakse, neid vabalt ja rõõmsalt usaldatakse ning neid patu, surma ja põrguga võrreldes palju kaalukamaks peetakse, lisaks palju enam sakramentide ja nende vägedega tegeletakse kui pattudega. Kuidas aga õigesti austatakse ja mis on nende vägi, seda peab teadma. Austamine on see, kui ma usun, et see on tõsi ja sünnib mulle, mida sakramendid tähistavad ja kõik, mis Jumal nendes ütleb ja millele viitab. Et öeldakse koos jumalaema Maarjaga: “Sündigu mulle sinu sõnade ja märkide järgi.”4 Sest kuna seal Jumal ise preestri läbi kõneleb ja märgi annab, ei saa Jumalale suuremat lugupidamatust üles näidata oma sõnas ja teos, kui kaheldes, kas see on tõsi, ning suuremat au osutada, kui uskudes, et see on tõsi ja seda vabalt usaldades.

Kuuendaks. Et taibata sakramentide vägesid, peab enne teadma nõrkust, mille vastu nad võitlevad ja meile on antud. Neid on kolm: esiteks surma õudustäratav kujutis, teiseks jubedalt mitmepalgeline patu kujutis, kolmandaks põrgu ja igavese needuse talumatu ning vältimatu kujutis. Igaüks neist kolmest kasvab nüüd, saab suureks ja tugevaks lisandite läbi. Surm muutub suureks ja kohutavaks seeläbi, et kartlik ja hirmunud loomus liiga sügavalt seda endale ette kujutab, liiga palju silmade ees hoiab. Peale selle mõjutab nüüd kurat, et inimene surma jubedat palet ja kujutist sügavalt vaatleks, seeläbi murelikuks, nõrgaks ja kartlikuks muutuks. Siis hoiab ta tema ees kõiki kohutavaid, äkilisi, kurjasid surmajuhtumeid, mida inimene iganes näinud, kuulnud või lugenud on. Sellesse segab ta Jumala viha, kuidas see kunagi siin ja seal patuseid on vaevanud ning hävitanud. Seda kõike selleks, et kartlikku loomust surmahirmu ja elu armastamise ning selle pärast muretsemise poole ajada. Et inimene seeläbi selliste mõtetega liialt koormatuna Jumala unustaks, surma eest põgeneks ja seda vihkaks ja nõnda viimselt Jumalale ebakuulekana leitaks ja selliseks jääks. Sest mida sügavamalt surma vaadeldakse, tunnustatakse ja taibatakse, seda raskem ja ohtliku on suremine. Elus peab surmamõtetega tegelema ja neid meie juurde kutsuma, kuni ta veel kaugel on ja ei rõhu. Aga surmas, kui ta juba iseenesest liiga tugevalt kohal on, siis on see ohtlik ja kasutu. Siis peab tema kujutise peast välja lööma ja mitte nähta tahtma, nagu me kuuleme. Surma vägi ja tugevus on niisiis meie loomuse kartlikkuses ja tema ajakohatus liigses tunnustamises ja vaatlemises.

Seitsmendaks. Ka patt kasvab ning saab suureks liiga hoolika vaatamise ning liiga sügava mõtlemisega. Siin aitab kaasa meie süüme kartlikkus, mis end Jumala ees häbeneb ja kohutavaid etteheiteid endale teeb. Sellega on kurat leidnud leilisauna, mida ta otsis: seal ajab ta kitsikusse, seal teeb ta patu nii rohkeks ja suureks, seal manab ta kõik need silme ette, kes patustanud on ja kui paljud vähemate pattude pärast hukka on läinud. Nii peab inimene veel kartlikumaks või surma suhtes vastumeelsemaks muutuma ja nõnda Jumala unustama ning ebakuulekana leitud jääma surmani. Eriti seepärast, et inimene arvab, nagu peaks ta pattu just praegu vaatlema ja et ta teeb õigesti ning kasulikult, kui ta sellega tegeleb. Nõnda leiab ta end siis olevat ettevalmistamata ning vilumatu, nii väga, et ka kõik tema head teod on pattudeks saanud. Sellest peab siis tulenema vastumeelne suremine, ebakuulekus Jumala tahtele ja igavene hukatus. Sest patu vaatlemiseks pole siis ei koht ega aeg, seda peab elu ajal tegema. Nii moonutab kuri vaim kõik asjad: elus, kus me peaksime surma, patu ja põrgu kujutist pidevalt silme ees hoidma (nagu seisab laulus 50: “Minu patt on alati mu silme ees”5), sulgeb ta meil silmad ja varjab selle kujutise. Surmas, kus me peaksime üksnes elu, armu ja õndsust silme ees hoidma, teeb ta meil alles silmad lahti ja ängistab meid ajakohatute kujutistega, et me õigeid kujutisi ei näeks.

Kaheksandaks. Ka põrgu saab suureks ja kasvab läbi tema liigpalju vaatlemise ja raske mõtlemise valel ajal. Sellele aitab üle mõõdu kaasa, et Jumala otsust ei teata. Kuri vaim ajab nüüd hinge sinnapoole, et see end ülearuse, kasutu kire, lausa kõige ohtlikuma ettevõtmisega koormab ja uurida püüab Jumala salajast nõu, kas ta on valitud või mitte. Siin rakendab kurat oma viimast, suurimat, kavalaimat kunsti ja võimet. Sest sellega juhib ta inimese (kui see tähele ei pane) üle Jumala, et ta jumaliku tahte märke otsiks ja kannatamatuks muutuks, et ta teada ei saa, kas ta on valitud, teeb talle tema Jumala kahtlaseks, et ta endale peaaegu mingit muud jumalat igatseb. Lühidalt, siin kavatseb ta armastuse Jumala vastu tormituulega kustutada ja viha Jumala vastu äratada. Mida enam inimene kuradile järgneb ja selliseid mõtteid kannatab, seda ohtlikum on ta olukord ja ei suuda enam viimaks vastu pidada; ta langeb Jumala vihkamisse ja teotamisse. Sest mis see muud on, et ma teada tahan, kas ma valitud olen, kui et ma kõike tahan teada, mida Jumal teab ja temaga samaväärne olla, et ta midagi rohkem ei teaks, kui mina; ja Jumal poleks Jumal, kui ta midagi minust rohkem ei teaks. Seal näitab kurat, kui palju paganaid, juute, kristlasi hukka läheb ja ajab asja selliste ohtlike ning asjatute mõtetega niikaugele, et inimene, kes küll muidu meelsasti sureks, ometi selles osas vastumeelseks muutub. Seda nimetatakse põrguga kiusamiseks, kui inimest tema ettemääratuse mõtetega kiusatakse, selle kohta on psaltris palju kaebusi. Kes siin võidab, see on ühekorraga jagu saanud nii põrgust, patust kui surmast.

Üheksandaks. Nüüd peab selles tegevuses kogu usinust rakendama, et ühtegi neist kolmest pildist koju ei kutsutaks ega kuradit uksele maalitaks. Nad tungivad juba iseenesest liiga tugevalt peale ning tahavad südame enda vaatlemise, disputeerimise ja tõestamisega täiesti enesele saada. Ja kus see sünnib, seal on inimene kadunud, Jumala täiesti unustanud, sest need pildid ei kuulu üldse sellesse aega teisiti, kui nendega võideldes ja neid välja ajades. Kui nad üksinda kohal on, ilma et neist läbi vaadataks teisesse kujutisse, siis ei kuulu nad kuhugi mujale kui põrgusse kuradite keskele.

Kes nüüd küll tahab nendega võidelda ja neid välja ajada, sellele ei piisa, et ta nendega kakleb ja kisub või maadleb, sest nad osutuvad talle liiga tugevaks ja asi läheb üha hullemaks. Kogu kunst seisneb neist täielikus loobumises ja nendega mittetegelemises. Kuidas see aga käib? See käib nii: sa pead surma elus, pattu armus, põrgut taevas vaatlema ja sellest vaatest või pilgust mitte laskma ennast eemale ajada, kui sind ka kõik inglid, kõik loodu ning isegi (kui sulle nii tundub) Jumal ise vastupidises veena püüavad (mida nad küll ei tee, aga kuri vaim loob sellise näivuse). Kuidas sellega hakkama saada?

Kümnendaks. Sa ei tohi surma mitte temas eneses ega sinus endas või sinu loomuses ega neis, kes Jumala viha läbi surmatud on, kelle surm võitnud on vaadelda või jälgida – vastasel juhul oled sa kadunud ja koos nendega võidetud. Vaid sa pead oma silmad, oma südame mõtted ja kõik oma meeled vägisi sellest pildist ära pöörama ja surma tugevalt ning väsimatult vaatlema üksnes nendes, kes Jumala armus on surnud ja surma võitnud, eelkõige Kristuses, seejärel kõigis tema pühades.6 Vaata, sellistes piltides pole surm ei kohutav ega õudne, pigem põlastusväärne ja surmatud ning elu poolt kägistatud ja võidetud. Sest Kristus pole muud kui puhas elu, nagu ka tema pühad.

Mida sügavamalt ja kindlamalt sa seda pilti ette kujutad ning vaatled, seda enam taganeb surma kujutis ning kaob iseenesest, ilma kiskumise ja tülita ning sinu südamel on rahu ning ta saab Kristusega ja Kristuses rahulikult surra. Nagu seisab Ilmutusraamatus: “Õndsad on need, kes Issandas Kristuses surevad.”7 Sellele on viidatud ka 4 Ms 21:8 kui Iisraeli lapsi salvasid mürgised maod, ei tohtinud nad madudega võidelda, vaid pidid vaatama surnud mao kuju. Siis langesid elavad iseenesest ära ja hukkusid. Samamoodi pead sina üksnes Kristuse surmaga tegelema, siis leiad sa elu. Ja kui sa mujal surma vaatled, surmab ta sind suure rahutuse ja kannatusega. Seepärast ütleb Kristus: “Maailmas (see tähendab ka meis endis) on teil rahutust, minus aga rahu.”9

Üheteistkümnendaks. Samamoodi pead sa pattu vaatlema mitte patustes ega oma südametunnistuses ega neis, kes lõpuni pattudesse on jäänud ja neetud, muidu satud sa ebasoodsasse olukorda ja sind võidetakse. Vaid sa pead oma mõtted ära pöörama ja pattu mitte milleski muus, kui armu kujutises vaatlema ja sedasama kujutist kõigest väest ette kujutama ning silme ees hoidma. Armu kujutis pole midagi muud kui Kristus ristil ja kõik tema armsad pühad. Kuidas selles aru saada? See on arm ja halastus, et Kristus ristil sinu patud sinult võtab, neid sinu eest kannab ja kägistab. Seda kindlalt uskuda ja silme ees hoida,, selles mitte kahelda, see ongi armu kujutise vaatlemine ja enesele ette kujutamine. Samamoodi kannavad kõik pühad oma kannatuses ja surmas sinu patud ja kannatavad ning näevad sinu eest vaeva, nagu on kirjutatud: “Üks kandku teise koormaid, nii täidate te Kristuse käsku.”10 Samamoodi kõneleb ta ise Mt 11: “Tulge minu juurde kõik kes te koormatud ja vaevatud olete, mina aitan teid.”11 Vaata, nii võid sa turvaliselt oma pattu vaadelda väljaspool oma südametunnistust, vaata, seal pole patud enam patud, seal on nad võidetud ja Kristuses neelatud, samamoodi nagu ta sinu surma enda peale võtab ja selle hukkab, et see sind kahjustada ei saa, kui ka sina teisiti usud, et ta seda sulle teeb, ja oma surma temas, mitte eneses vaatled. Samamoodi võtab ta ka sinu patud enda peale ja võidab nad sinu jaoks ainuüksi armust oma õiguses. Kui sa seda usud, ei tee nad sulle enam kahju. Nõnda on Kristus elu ja armu kujutis, meie lohutus surma ja patu kujutise vastu.

Seda ütleb Paulus 1Kr 15: “Jumalale olgu kiitus ja tänu, et ta meile Kristuse on andnud võidu patu ja surma üle.”12

Kaheteistkümnendaks ei tohi sa põrgu ja karistuse igavikku koos valitusega mitte sinus endas vaadelda ega neis, kes neetud on. Sa ei pea ka muret tundma nende paljude inimeste pärast terves maailmas, kes pole valitud. Sest kui sa ette ei vaata, siis kukutab see kujutis sind kiiresti ja paiskab maha. Seepärast pead sa siin vägivalda tarvitama ja silmad kõvasti kinni hoidma selle pilgu ees. Sest sellest pole mingit kasu, kui sa ka tuhat aastat sellega ringi käiksid, ja ükskord viib see su hukatusse. Sa pead laskma Jumalal ometi Jumal olla, kes sinust rohkem teab, kui sa ise. Seepärast vaata Kristuse taevalikku kujutist, kes sinu pärast põrgusse laskus13 ja Jumalast hüljatud oli, nagu see, kes on igavesti neetud; nagu ta ristil ütles: “Eli, eli, lama asabthani. Oh mu Jumal, oh mu Jumal, miks oled sa mind maha jätnud.”14 Vaata, selles kujutises on sinu põrgu võidetud ja sinu ebakindel valitus kindlaks tehtud. Sest kui sa üksnes selle pärast muretsed ja usud, et see sinu eest on sündinud, siis oled sa sellessamas usus kindlasti päästetud. Seepärast ära lase seda endal silme eest võtta ja otsi ennast üksnes Kristuses ja mitte sinus endas, siis leiad sa end igavesti temas.

Niisiis kui sa Kristust ja kõiki tema pühasid vaatled ja sulle väga meeldib Jumala arm, kes nad nii valis, ja jääd ikka kindlaks sellessamas meeldivuses, siis oled sa juba valitud, nagu ta ütleb Gen 12: “Kõik, kes sind õnnistavad, peavad õnnistatud olema.”15 Kui sa aga üksnes sellesse ei kinnitu ja langed tagasi endasse, siis ärkab sinus sallimatus Jumala ja tema pühade vastu ja sa ei leia eneses midagi head. Hoia end selle eest, sest selle poole ajab sind kuri vaim paljude kavalustega!

Kolmeteistkümnendaks. Neid kolme kujutist või võitlusviisi seletab Kohtumõistjate 7.16 Seal ründas Gideon midjanlasi kolmesaja mehega kolmest kohast öösel. Aga ta ei teinud muud, kui lasi pasunaid puhuda ja savilampe kokku lüüa, nii et vaenlased põgenesid ja iseendid hävitasid. Samamoodi põgeneb surm, patt ja põrgu kõigi oma vägedega, kui me vaid öösel Kristuse ja tema pühade leegitsevat kujutist endas elavana hoiame, see tähendab usus, mis kurja kujutist ei näe ega taha näha, seejuures endid Jumala sõna kui pasunatega ergutame ja kinnitame. Samamoodi kasutab seda kujundit väga peenelt nende kolme kujutise vastu tähendamissõna Jesaja 9, kus öeldakse Kristuse kohta: “Tema ikke koorma, tema õla kepi, tema sundija vitsa oled sa võitnud nagu midjanite ajal, kelle Gideon võitis.”17 See on sama, nagu ütleks ta: sinu rahva patt (see seal on tema ikke raske koorem tema südametunnistuses) ja surm (see on kepp või karistus, mis väga rõhub tema õlga) ja põrgu (mis on sundija vits ja vägivallariist, millega nõutakse pattude igavest tasumist) oled sa kõik võitnud, nagu sündis midjanlaste ajal, see tähendab usu läbi, millega Gideon ilma ühegi mõõgahoobita vaenlased laiali ajas. Millal ta seda tegi?

Ristil. Sest sealsamas valmistas ta endast meile kolmekordse kujutise, mida me oma usus peame hoidma nende kolme kujutise vastu, millega kuri vaim ja meie loomus meid kiusavad, et meid usust eemale rebida. Tema on elav ja surematu kujutis surma vastu, mida ta kannatas ja ometi oma ülestõusmisega surnuist võitis oma elus. Tema on Jumala armu pilt patu vastu, mille ta enda peale võttis ja oma ületamatu kuulekusega võitis. Tema on taeva kujutis, sest selle läbi, et ta hüljatud oli nagu neetu ja oma kõikvõimsa armastusega põrgu võitis, sellega tunnistab ta, et on armsaim poeg ja et meile kõigile seesama omandiks on antud, kui me nõnda usume.

Neljateistkümnendaks. Kõigele pealekauba võitis ta mitte üksnes iseendas patu, surma ja põrgu ning pani meile usuks välja, vaid veel suuremaks lohutuseks kannatas ja võitis ta ka ise need katsumused18, mis meil neis kujutistes on. Ta oli samapalju surma, patu ja põrgu pildiga kiusatud kui meie. Surma kujutist näitasid nad talle, kui juudid ütlesid: “Ta astugu nüüd ristilt maha! Teisi ta tegi terveks, aidaku nüüd iseennast!”19 Nagu oleksid nad öelnud: “Vaata-vaata, näed sa surma? Sa pead surema, siin ei aita miski.” Täpselt nagu kurat sureva inimese silme ette surma kujutise asetab ja kohutava pildiga arglikku loomust hirmutab.

Nad näitasid talle patu kujutist: “Teisi tegi ta terveks. Kui ta on Jumala Poeg, siis astugu ristil maha jne.”20, nagu ütleksid nad: “Tema teod olid valed ja puhas pettus. Ta on kuradi ja mitte Jumala Poeg, ta on tema oma ihu ja hingega. Ta pole kunagi midagi head teinud, ikka üksnes kurja.” Ja nagu juudid need kolm kujutist järgemööda Kristuse kallale lasid, samamoodi rünnatakse inimest nende poolt järgemööda, et ta eksiteele satuks ja peagi masendusse langeks. Nagu Issand Jeruusalemma hävitamist kirjeldab Luuka 19: Nende vaenlased ümbritsevad neid valliga, et nad välja ei pääseks (see on surm). Neid ahistatakse ja rõhutakse igalt poolt, nõnda et nad kusagil asu ei leia (need on patud). Kolmandaks, et nad neid maha löövad ja kivi kivi peale ei jäta (see on põrgu ja meeleheide).21

Põrgu pildiga rõhuvad nad teda üteldes: “Ta loodab Jumala peale, saame näha, kas ta tema päästab. Ta ütleb ju, et ta olla Jumala Poeg.”22 Nagu ütleksid nad: “Ta kuulub põrgusse. Jumal pole teda valinud, ta on igavesse hukatusse heidetud, siin ei aita mingi usaldus ega lootus, kõik on ilmaasjata.”

Me näeme nüüd, et Kristus kõikide nende sõnade ja kohutavate kujutiste peale sõnatult vaikib, nendega ei võitle, teeb nagu ei kuuleks ega näeks ta neid, ei vasta sõnagi. (Ja kui ta vastanud oleks, oleks see neile ainult põhjust andnud enam ja jubedamalt lobiseda ning rõhuda.) Vaid tema paneb tähele üksnes oma isa armast tahet, nii täielikult, et ta oma surma, oma patu ja oma põrgu, millega teda rõhutakse, unustab ja nende eest palub23, nende surma, patu ja põrgu eest.

Samamoodi peame ka meie laskma neil kujutistel meie peale langeda ja meist ära langeda, nagu nad tahavad või suudavad, ja üksnes sellele mõtlema, et me Jumala tahte küljes ripume, see tähendab, et me Kristusest kinni hoiame ja kindlalt usume, et meie surm, patt ja põrgu on meile temas võidetud ja ei saa meile kahju teha. Et niisiis üksnes Kristuse kujutis meis oleks ja et me temaga disputeeriksime ja tegeleksime.

Viieteistkümnendaks. Nüüd tuleme me jälle pühade sakramentide ning nende vägede juurde, et me õpime, milleks nad head on ja milleks neid kasutatakse. Kellele on osaks langenud arm ja aeg, et ta saab pihtida, absolutsiooni vastu võtta, armulaual osaleda ja viimsest võidmisest osa saada, sel on küll suur põhjus Jumalat armastada, kiita ja tänada ning rõõmsalt surra, kui ta sakramente lohutavalt usaldab ja usub, nagu ülal öeldud.24 Sest sakramentides toimib, kõneleb ja tegutseb preestri vahendusel sinu Jumal Kristus ise sinuga ning seal ei sünni inimese tegu või sõna. Seal tõotab Jumal ise sulle kõik asjad, mis praegu Kristusest said öeldud, ja tahab, et sakrament oleks tunnusmärk ja tunniskiri sellest: Kristuse elu on sinu surma, tema kuulekus sinu patu, tema armastus sinu põrgu enese peale võtnud ja võitnud. Lisaks ühendatakse sind nende sakramentidega üheks ihuks kõigi pühadega ja sa astud tõelisse pühade osadusse, nii et nad sinuga Kristuses surevad, patte kannavad ja põrgu võidavad.

Sellest järeldub, et sakramendid (mis on preestri poolt öeldud väline Jumala sõna) on väga suur lohutus ja justkui jumaliku arvamuse nähtav märk, millest tuleb kinni hoida vankumatu usuga, nagu tublist sauast, millega patriarh Jaakob Jordanist läbi läks25 või nagu laternast, mille järgi juhindutakse ja silma peal peab hoidma kõige usinusega surma, patu ja põrgu pimedal teel. Nagu prohvet ütleb: “Sinu sõna, Issand, on mu jalale lambiks.”26 Ja püha Peetrus: “Meil on kindel Jumala sõna ja te teete hästi, kui seda tähele panete.”27 Surmahädas ei tarvitse miski muu aidata, ent selle märgiga päästetakse kõik, kes päästetakse. See viitab Kristusele ja tema kujutisele, nõnda et sa võid surma, patu ja põrgu pildi vastu ütelda: “Jumal on mulle lubanud ja oma armu kindla märgi sakramentides andnud, et Kristuse elu minu surma tema surmas on võitnud, tema kuulekus minu patu tema kannatuses kustutanud, tema armastus minu põrgu tema hüljatuses hävitanud. See märk, see minu õndsuse lubadus ei valeta mulle ega peta mind. Jumal on seda lubanud, Jumal ei saa valetada ei sõnade ega tegudega.” Kes sellele koputab ja sakramentidele toetub, selle valitus ja ettemääratus saab teoks iseenesest ilma tema mure ja vaevata.

Kuueteistkümnendaks. Siin on nüüd kõige olulisem, et pühasid sakramente, milles puhas Jumala sõna, lubadus ja märk ilmsiks saab, tähele pannakse, au sees hoitakse ja nende peale loodetakse. See tähendab, et ei sakramentides ega asjades, milleks nood teatavad märgid on, ei kahelda. Sest kui nendes kaheldakse, siis on kõik kadunud. Sest nii nagu me usume, nii meile ka sünnib, nagu Kristus ütleb.28 Mis kasu on sellest, et sa endale ette kujutad ja usud, et teise inimese surm, patt ja põrgu on Kristuses võidetud, kui sa samas ei usu, et sinu surm, sinu patt ja sinu põrgu sulle seal võidetud ja kustutatud on ja et sa lunastatud oled. Siis oleks sakrament täiesti kasutu, kuna sa ei usu asju, mis sulle seal näidatakse, antakse ja lubatakse. See on aga kõige jubedam patt, mis olla võib, millega Jumalat ennast tema sõnas, märgis ja teos valetajaks peetakse, nagu kõneleks, näitaks ja lubaks ta midagi, mida ta ei mõtle ega kavatse pidada. Seepärast ei tohi sakramente pilgata. Peab olema usk, mis seda usaldab ja rõõmsalt sellele Jumala märgile ning lubadusele toetub. Mis õnnistegija või jumal oleks see, kes meid ei suudaks või ei tahaks õndsaks teha surmast, patust ja põrgust. See peab suur olema, mis tõeline Jumal lubab ja korda saadab.

Siis tuleb kurat ja sosistab sulle kõrva: “Jaa, aga mis siis, kui ma sakramente vääritult vastu olen võtnud ja eneselt oma vääritusega selle armu röövinud?” Siin tee ristimärk ja ära lase on väärilisusel või vääritusel ennast kiusata. Pane üksnes tähele, et sa usud, et need on kindlad märgid, tõeline Jumala sõna, siis oled ja jääd sa küll vääriliseks. Usk teeb vääriliseks, kahtlus teeb väärituks. Seepärast tahab kuri vaim sulle teistsugust väärilisust ja vääritust ette mängida, et sinus kahtlust esile kutsuda ja sellega sakramente nende toimes hävitada ja Jumalat tema sõnades valetajaks teha.

Jumal ei anna sulle sinu väärilisuse tõttu midagi. Ta ei raja ka oma sõna ja sakramenti sinu väärilisusele, vaid puhtast armust rajab ta sinu, vääritu, oma sõnale ja märgile. Sellest hoia nüüd kinni ja ütle: “See, kes mulle oma märgi ja sõna annab ja andis, et Kristuse elu, arm ja taevas minu surma, patu ja põrgu mulle kahjutuks on teinud, see on Jumal; tema hoiab minu käekäiku. Kui preester on mind absolveerinud, siis usaldan ma seda, nagu Jumala enda sõna. Kui mul on Jumala sõnad, siis saab see tõeks, selle juurde ma jään, selle juurde ma suren.” Sest sa pead preestri absolutsiooni nii kindlalt usaldama, nagu oleks Jumal sulle saatnud ühe erilise ingli või apostli, või isegi nagu oleks sind Kristus ise absolveerinud.

Seitsmeteistkümnendaks. Vaata, selline eelis on sellel, kes sakramente vastu võtab: ta võtab vastu Jumala märgi ja lubaduse, millega oma usku kasvatada ja tugevdada, et ta on kutsutud Kristuse kujutise ja varade juurde. Teised peavad ilma nende märkideta üksnes usus vaeva nägema ja neid südame igatsusega vastu võtma; ometi päästetakse ka nemad, kui nad selles usus püsivad.

Samamoodi pead sa ütlema altarisakramendist: “Kui preester on mulle andnud Kristuse püha ihu, mis on märk ja lubadus kõikide inglite ja pühade osadusest, et ma neile armas olen, et nad minu eest hoolt kannavad, paluvad ja minuga kannatavad, surevad, pattu kannavad ja põrgu võidavad, siis sünnib see ja peab nii olema. Jumalik märk ei peta mind ja ma ei lase seda endalt võtta. Ma salgan pigem terve maailma ja iseenda, kui et ma selles kahtlen, et minu Jumal on mulle kindel ja tõene selles oma märgis ja lubaduses. Olgu ma selleks vääriline või mitte, igal juhul olen ma ristikiriku liige selle sakramendi sõnade ja märgi järgi. Parem on, kui mina olen vääritu, kui et Jumalat ei peeta tõeliseks. Kao, kurat, kui sa mulle midagi muud ütled.” Vaata nüüd, leidub palju inimesi, kes meelsasti tahaksid kindlad olla või märki saada taevast selle kohta, kuidas nende seis Jumalaga on ja teada oma ettemääratust. Ja kui nad siis sellise märgi saaksid, aga seda ikka ei usuks, mis kasu neil sellest oleks? Mis kasu on kõikidest märkidest ilma usuta? Mis kasu oli juutidel Kristuse ja apostlite märkidest? Mis kasu on ka tänapäeval sakramentide ja Jumala sõna auväärsetest märkidest? Mispärast ei hoia nad sakramente, mis on kindlad ja seatud märgid, kõikide pühade poolt järele proovitud ja läbi katsutud, ning kõikide nende poolt leitud kindlad olevat, kes neisse on uskunud ja saanud, mida nad tähistavad. Sellises viisil peame me sakramente tundma õppima: mis nad on, milleks nad on seatud, kuidas neid peab tarvitama. Siis leiame me, et pole suuremat asja maa peal, mis rõhutud südameid ja halbu südametunnistusi armsamalt lohutada suudab. Sest sakramentides on Jumala sõnad, mis on selleks seatud, et nad meile Kristust näitaksid ja tõotaksid, kõige tema hüvega (mis ta ise on) surma, patu ja põrgu vastu. Nüüd pole armsamat ihaldatavamat asja kuulmiseks, kui et surm, patt ja põrgu on kõrvaldatud; see sünnib Kristuse läbi meis, kui me sakramenti õigesti tarvitame. See tarvitamine pole muud kui uskumine, et see on nii, nagu sakramendid Jumala sõna läbi tõotavad ja kiidavad. Seepärast on hädavajalik, et mitte üksnes neid kolme kujutist Kristuses vaadeldakse ja vastaskujutisi nendega välja ajatakse ja neist loobutakse, vaid et kindlat märki omatakse, mis meile tagab, et see meile nii on antud: need on sakramendid.

Kaheksateistkümnendaks ei tohi ükski ristiinimene oma lõpus kahelda, et ta pole üksi oma suremises, vaid kindel olema, et sakramendi viite järele temale sootuks paljud silmad vaatavad. Esiteks Jumala enda ja Kristuse omad, kuna ta tema sõna usub ja tema sakramendist kiini hoiab; seejärel armsad inglid, pühakud ja kõik kristlased. Sest siin pole mingit kahtlust, nagu altarisakrament näitab, et nad kõik üheskoos nagu üks terviklik ihu oma liikme juurde tõttavad, aitavad tal surma, pattu ja põrgut võita ja kannavad kõik koos temaga. Seal on armastuse töö ja pühade osadus tõsiselt ja vägevalt käigus ja ristiinimene peab seda ka silme ees hoidma ning selles mitte kahtlema. Sellest saab ta südiks surema. Sest kes selles kahtleb, see ei usu Kristuse ihu auväärset sakramenti, milles näidatakse, lubatakse, kiidetakse kõikide pühade osadust, abi, armastust, lohutust ja tuge kõikides hädades. Sest kui sa usud Jumala märkidesse ja sõnadesse, siis hoiab Jumal silma sinu peal, nagu ta ütleb Ps 31: “Firmabo et cetera. Ma hoian oma silma alati sinu peal, et sa ei hukkuks.”29 Kui aga Jumal sinu peale vaatab, siis vaatavad temaga koos kõik inglid, kõik pühakud, kõik kreatuurid, ja kui sa usku jääd, hoiavad nad kõik käsi all. Kui sinu hing lahkub, on nemad seal ja võtavad selle vastu. See ei saa hukkuda, seda tunnistab Eliisa (2Kn 6), kes oma sulasele ütles: “Ära karda, sest neid on meiega rohkem kui nendega.”30 Ja ometi piirasid neid vaenlased ja nad ei näinud midagi muud. Aga Jumal tegi sulasel silmad lahti, seal oli nende ümber suur hulk tuliseid hobuseid ja vankreid. Nõndasamuti on ka kindlasti igaühe ümber, kes Jumalat usub. Samasse kuuluvad ütelused Ps 33: “Issanda ingel laskub nende ümber, kes Jumalat kardavad ja vabastab nad,”31 122: “Kes Jumala peale loodavad, need ei kõigu, nagu Siioni mägi, mis püsib igavesti. Kõrged mäed (need on inglid) on tema ümber ja Jumal ise ümbritseb oma rahvast nüüd ja igavesti.”32 Ps 90: “Ta käsib ingleid sinu pärast sind kätel kanda ja sind hoida, kuhu iganes sa lähed, et sa oma jalga ei lööks kivi vastu. Sa kõnnid mao ja basiliski33 peal ja lõvide ning lohede peale sa astud (see tähendab, et kogu kuradi vägi ja kavalus ei tee sulle midagi); sest ta usaldas mind. Ma päästan ta, ma olen tema juures kõigis ta kitsikustes, ma aitan ta välja ja teen ta auliseks. Ma täidan ta igavikuga, ma ilmutan talle oma igavest armu.”34 Samamoodi ütleb ka apostel, et inglid, keda on arvutult palju, alati tarvitada on ja välja saadetakse nende pärast, kes õndsaks saavad.35

Need on kõik suured asjad. Kes seda uskuda suudab? Seepärast peab teadma, et need on Jumala teod. Need on suuremad, kui keegi mõelda suudab ja ometi saadab ta neid korda sellises väikeses sakramentide märgis, et meile õpetada, kui suur asi on õige usk Jumalasse.

Üheksateistkümnendaks ei tohi keegi söandada arvata, et ta neid asju oma enese jõust suudab korda saata, vaid peab Jumalat alandlikult paluma, et ta meis looks ja hoiaks sellist oma pühade sakramentide usku ja mõistmist, et see hirmu ja alandlikkusega sünniks ja me seda tegu enda arvele ei kirjutaks, vaid Jumalale au jätaksime. Seepärast peab ta kõikide pühade inglite, eriti enda ingli, jumalaema, kõikide apostlite ja armsate pühakute poole hüüdma, eriti nende poole, kelle suhtes Jumal talle erilise harduse on andnud. Ta peab aga ka paluma, et ta ei kahtleks, et palvet võetakse kuulda. Selleks on kaks põhjust: esiteks on ta juba Pühakirjast kuulnud, kuidas Jumal neid on käskinud ja kuidas sakrament seda endaga toob, et nad kõiki peavad armastama ja kõiki abistama, kes usuvad. Seda peab nende silme ees hoidma ja selleks neid manitsema. Mitte nagu nad ei teaks seda või muidu ei teeks, vaid et sellega usk ning usaldus nende vastu ja nende kaudu Jumala vastu seda tugevamaks ja rõõmsamaks muutuks, et surma pilgu alt pääseda. Teiseks on Jumal käskinud, et kui me palume, siis me alati kindlalt usuksime, et see sünnib, mida me palume, ja et oleks tõeline “aamen”. Seda käsku peab ka Jumala silme ees hoidma ning ütlema: “Minu Jumal, sa oled käskinud paluda ja uskuda, et palvet võetakse kuulda. Selletõttu ma palun ja usaldan, et sa mind ei hülga ja annad õige usu.”

Lisaks peab terve elu jooksul paluma Jumalalt ja tema pühadelt õiget usku viimseks tunniks, nii nagu nelipühal kenasti lauldakse: “Nüüd palume me püha vaimu õige usu pärast eelkõige, kui me koju läheme sellest hädast jne.” Ja kui surmatund on kätte jõudnud, peab Jumalale tema käsu ja tõotuse kõrval seda palvet meenutama, ilma igasuguse kahtluseta, et seda on kuulda võetud. Sest kui ta käskis paluda ja palvetades usaldada, ja kui ta seejuures palveks armu on andnud – kuidas saaks siis kahelda, et ta seda kõike on sellepärast teinud, et ta seda kuuleb ja täidab.

Kahekümnendaks. Vaata nüüd, mida peaks sinu Jumal sulle veel tegema, et sa surma rahulikult vastu võtaksid, seda ei kardaks ja selle võidaksid? Ta näitab ja annab sulle Kristuses elu, armu ja õndsuse kujutise, et sa surma, patu ja põrgu kujutise ees ei kohkuks. Ta paneb selleks sinu surma, sinu patu ja sinu põrgu oma armsale pojale ja võidab nad sulle, teeb nad sulle kahjutuks. Lisaks laseb ta sinu surma, patu ja põrgu poolt põhjustatud vaevad oma poja peale tulla ning õpetab sind, kuidas sa nendega hakkama saad, ja teeb need kahjutuks ning ka talutavaiks. Ta annab sulle selle kõige jaoks kindla tunnustähe, et sa selles iial ei kahtleks, nimelt pühad sakramendid. Ta käsib oma ingleid, kõiki pühasid ja kõiki looduid, et nad koos temaga sinu peale vaataksid, sinu hinge tähele paneksid ja selle vastu võtaksid. Ta käsib, et sa seda temalt paluksid ja kuuldavõtmises kindel oleksid. Mida võiks või peaks ta veel tegema? Sellest näed sa, et ta on tõeline Jumal ja õigeid, suuri, jumalikke tegusid sinuga teeb. Miks ei peaks ta sulle midagi suurt peale panema (nagu suremine on), kui ta sellele nii suure eelisõiguse, abi ja toe juurde lisab? Et ta saaks proovida, mida tema arm suudab, nagu seisab kirjutatud Ps 110: “Suured on Jumala teod ja valitud kõige tema heameele järgi.”36 Seepärast peab tähele panema, et alti suure südame rõõmuga tema jumalikku tahet tänatakse, et ta meile surma, patu ja põrgu vastu nii imeliselt, rikkalikult ja mõõtmatult armu ja halastust üles näitab ja mitte nii väga surma kartma, üksnes tema armu ülistama ja armastama. Sest armastus ja kiitus kergendavad surma üpris väga, nagu ta ütleb Jesaja läbi: “Ma valjastan sinu suu minu kiitusega, et sa ei hukkuks.”37 Aidaku meid selleks Jumal jne. Aamen.



Tõlkinud Urmas Petti

1 Mt 7,14.

2 Jh 16,21.

3 Mk 9,23.

4 Lk 1,38.

5 Ps 51,5.

6 Vrd Ps 97,10; 116,15.

7 Ilm 14,13.

8 4Ms 21,6-9.

9 Jh 16,33.

10 Gl 6,2.

11 Mt 11,28.

12 1Kr 15,57.

13 Vrd 1Pt 3,19.

14 Mt 27,46.

15 1Ms 12,3.

16 Ko 7,16-22.

17 Js 9,3(4).

18 Vrd Hb 4,15; 2,18.

19 Mt 27,40.42; Mk 15,30; Lk 23,35.

20 Samas.

21 Lk 19,43j.

22 Mt 27,43.

23 Vrd Lk 23,34.

24 Vt Neljandaks.

25 1Ms 32,11(10).

26 Ps 119,105.

27 2Pt 1,19.

28 Vrd Mt 8,13; 15,28; 21,21.

29 Ps 32,8. Vulgata Ps 31,8: “Firmabo super te oculos meos.”

30 2Kn 6,16j.

31 Ps 34,8.

32 Ps 125,1j.

33 Luther järgib siin ld teksti, mis lõvide ja basiliskide (madude) asemel luges LXX järgi “maod ja basiliskid”.

34 Ps 91,11-16.

35 Hb 1,14.

36 Ps 111,2

37 Js 48,9.

 
 
< Eelmine   Järgmine >